Talveriiete hoiustamine
Pärast külmade taandumist ja lume sulamist on aeg hakata mõtlema talveriiete hoiustamisele. Kampsunid, mantlid, mütsid ja kindad tuleb korralikult hoiustada ning teha ruumi suvistele riietele. Enne riiete hoiustamist tuleks aga teha mõned ettevalmistused, mida järgnevalt vaatamegi.
1. Peske riided enne kappi pakkimist puhtaks. Nii väldite olukorda, kus külma aja saabudes on riided koppinud lõhnaga. Puhaste kudumite puhul on ka koiliblikate kahjustuste tõenäosus väiksem.
2. Riiete pikaajaliseks hoiustamiseks võite kasutada plastmassist hoiukarpe. Lühiajaliseks hoiustamiseks sobivad ka pappkarbid.
Lahedad kalorivaesed suvetoidud
Peenemaitselised, vürtsikad, tuliselt teravad või marja-magusad suvetoidud on praktilised-tervislikud. Kõik on kerged, kus õli, või koore puudumist ei märkagi. Sobivad paljudele, sest kalorite hulk on minimaalne.
Muru talveks ettevalmistamine
Hästi talvitub suvel ja sügisel õigesti väetatud ja hooldatud muru.
Viimastel niitmistel tuleb niita muru kõrgemalt, umbes 5-7cm kõrguselt. Niidetud muru tuleb murult eemaldada, et talveks ei jääks murule haigust tekitavaid koldeid. Samal põhjusel tuleb enne talve murult ära riisuda ka puulehed.
Ilusa muru loomisel peetakse väga oluliseks toitainete rikka mulla piisavat olemasolu, maapinna planeerimist õige kallakuga, et pinnasele ei koguneks liigvett ja õiget mulla happesust. Liiga happelisesse mulda külvatud muru hulka hakkab kasvama sammal ja muru muutub hõredaks. Happelist mulda tuleb neutraliseerida aialubjaga. Happelist mulda neutraliseeritakse juba muru rajamise ajal või hiljem, puistates aialupja murusse.
Liiga niiske ja happelise reaktsiooniga muld muutub tihedaks ja raskeks ning soodustab sammalde arengut. Sellist pinnast tuleks peale lupjamise ka õhustada. Hästi aitab riisumine tugevate piidega rehaga nii sügisel kui ka varakevadel.
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Kontorisse sobivad taimed
Kontorisse taimestust planeerides tuleks enne taimede soetamist määratleda täpselt ära kohad, kus missugust taime näha soovitakse. Aknast kaugemale paigutatavate taimede puhul tuleks valida taimed, kes ka looduses kasvavad suurte puude all varjus, leppides kehvade valgustingimustega. Ka niisuguste taimede jaoks on aga 4-meetrine kaugus aknast maksimaalne. 4-meetri kaugusel aknast väheneb taimele langeva valguse hulk juba 16 korda. Kui taimi ei õnnestu aknale lähemale paigutada, tuleks nende jaoks kinnitada lakke või seinale taimelamp. Hästi kasvavad varjutaluvad taimed ka otse kontorit valgustava valgusallika (nt ripplagedesse integreeritud päevavalguslampide) all.
Kui kontoris valgusepuudust ei ole ja suured aknad avanevad hommiku- või lõunapäikese poole, siis tuleks vältida otsest päikesevalgust pelgavaid taimi. Kui kodus võime oma taimi vastavalt aastaaja vaheldumisele ümber paigutada, siis kontoritaim kasvab reeglina aastaringselt ühe koha peal.
Kontoriruumides on arvutite ja muude energiat tarbivate seadmete tõttu sageli väga kuiv õhk, seetõttu tuleks seal vältida eriti niiskuslembeseid taimi (sõnajalad, maranta). Kui aga nendeta ei saa või nad juba olemas on, siis tuleks taimi aeg-ajalt toasooja veega piserdada.
Näpunäiteid kontori kujundamiseks toataimedega:
• Koristaja töö lihtsustamiseks ning parema kujundusliku efekti saavutamiseks valige paljude väikeste taimede asemel pigem üks või kaks suurt.
• Grupeerige taimi – kapi peal mõjuvad elegantselt piklikusse istutuskasti kõrvuti istutatud taimeread.
• Suurte põrandataimede puhul eelistage altkastmissüsteemiga varustatud potte.
• Plastik- ja metallpotid on koos taimega oluliselt kergemad kui keraamilised potid. Poti valikul kaaluge taimede hilisema ümerpaigutamise vajadust.
• Põrandakütte korral asetage taime spetsiaalsele ratastega alusele, et õhk saaks poti all liikuda ja taim üle ei kuumeneks. Alus on praktiline ka raskete pottide puhul.
Vähese valgusega ruumi või aknast kaugemale sobivad taimed:
Moluki aglaoneema Aglaonema commutatum
Lehtliilia Aspidistra elatior
Ääris-draakonipuu Dracaena marginata tumeroheliste lehtedega sordid
Romblehine tsissus Cissus rhombifolia
Fatsia Fatsia (vajab piserdamist!)
Tõlvlehik Spatiphyllum
Sulgvõhk Zamioculcas
Filodendron Philodendron
Havisaba Sansevieria
Kummipuu Ficus elastica
Valgusrikkasse kasvukohta sobivad taimed
Havisaba Sansevieria
Sulgvõhk Zamioculcas
Ääris-draakonipuu Dracaena marginata
Noliina Nolina recurvata
Tääkliilia Yucca
Ebakrooton Codiaeum
Bensoe- viigipuu Ficus benjamina
Kummipuu Ficus elastica (vältida suvel otsest päikest!)
Ahvileivapuu e portulak-turdleht Crassula ovate
Šefflera Schefflera
Datlipalmid Phoenix
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Miks on hallituse esinemine majas kahjulik
Kõigile on teada, et hallitus rikub toiduaineid ning mitmeid kodus kasutatavaid materjale – riiet, paberit, vaipu jm. Peale selle kutsub majas kasvav hallitus esile allergiat või ülemiste hingamisteede allergia-taolisi sümptoome. Jättes siinkohal kõrvale raskeid haigusi tekitavad mikroseened, võivad järgmised tervisehädad olla tingitud just majas kasvavast hallitusest:
- “kinnine” tunne ninas ja põskkoobastes
- köha
- kähisev ja raske hingamine
- kibe tunne kurgus
- näonaha ja silmade ärritus
- pidevad hingamisteede haigused (sealhulgas põskkoopa põletik)
Kõige keerulisem hallitusprobleemidega tegelemise juures on see, et nende seente mõju inimesele on äärmiselt individuaalne. Seetõttu on sellised jutuajamised üsna tavalised, kus üks inimene väidab, et siin on vastik lõhn ja silmad jooksevad vett, teine leiab, et häda pole midagi…. Individuaalne tundlikkus esineb tavaliselt hallituse arenemise algstaadiumis. Pikaaegne viibimine väga hallitanud majas teeb lõpuks igaühe haigeks. Siiski on mõned inimeste grupid rohkem vastuvõtlikud hallituse kahjulikele mõjudele kui teised:
- imikud, lapsed ja vanurid
- eelnevalt haiged inimesed, kellel on diagnoositud hingamisteede ülitundlikkus, allergia ja astma
- nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed (HIV infektsiooniga, keemiaravi saavad, siirdatud organitega inimesed)
Seetõttu tuleb korduvate ja nn. ilma põhjuseta tekkivate haigusnähtude puhul võtta arvesse võimalust hallituse ajendavast osast tervisehäirete tekkimisel. Arvestades hallituse igakülgset ebasoovitavat ning lausa kahjulikku mõju tervisele ning meid ümbritsevatele asjadele, ei tohi hallitusest mööda käia lootuses, et see ise ära kaob. Kui hallitanud materjal kuivab, siis seda kergemini lenduvad selle pinnalt kuivusele hästi vastupidavad eosed, mis uues soodsas (niiskes) kohas kasvama lähevad. Hallitusseene eoste hävitamiseks on vaja üsna kõrget temperatuuri, üle 100º C.
Allikas: Tervisekaitseamet, prof. Urve Kallavus
Till maitse ja toidutaimena
Maitsetaimena kasutatakse värskena, kuivatatult, soolatuna ja sügavkülmutatult. Sobib valmistada ka äädikahoidist ning õlitõmmist. Till on universaalne maitseaine ja võib kasutada pea alati koos teiste maitsetaimedega. Süüakse suvel toorelt salatite koosluses, valmistoitudele lisatakse serveerimisel (mitte keeta!) aroomi ja maitseomaduste säilitamiseks. Kuivatatud, soolatud ja sügavkülmutatud tilli lisatakse toidule 1-2 min enne keetmise lõppu.
Purustatud seemneid on soovitav kasutada soolavaeses dieettoidus. Et eeterlikud õlid seemnetest paremini eralduksid, hõõrutakse neid vähese soolaga. Sügavkülmutatud till on küllaltki vesine kraam, teda tasuks valmis hakkida karpidesse. Kaunistuseks ei kõlba, kuid toor- ja keedetud toiduainetest valmistatud salatitesse võib teda lisada.
Kuivatatud tilli võib jagada säilitamiseks peeneks ja varstilliks. Varsi kasutatakse kalatäidises, suppides, peentill aga eranditult kõikides toitudes.
Tolmuimeja korrashoid
- Kasutamisjuhend on äärmiselt väärtuslik dokument. Kasutage imejat vaid juhendis näidatud viisidel
- Kasutage vaid käesolevale tolmuimejale ettenähtud tolmukotte
- Tolmuimeja lõdviku ühendus võib vigastuda eriti siis, kui imejat lükatakse üle selle
- Märgadelt pindadelt tolmu imemine võib rikkuda teie masina
- Tolmuimejaga ei tohiks imeda tuletikke, hõõguvat tuhka või sigarette ega teravaid esemeid
- Keelatud on imeda kergesti süttivaid vedelikke nagu näiteks bensiin väi puhastus muid puhastusaineid
- Tolmuimeja ei sobi õues kasutamiseks!
Lillesibulate istutamine
Sibullilled armastavad sooja ja valget kasvukohta. Enamus neist vajab kasvamiseks sõmerat, toitaineterikast ja vettläbilaskvat mulda. Vaid nartsissid taluvad savikamat pinnast, kuid mitte seisvat vett.
Lillesibulate jaoks kaevatava augu sügavus võrdub sibula kolmekordse läbimõõduga. Näiteks kui tulbisibula läbimõõt on 5cm, siis istutatakse ta 3x5=15cm sügavusele mulda.
Mõned näpunäited
Istuta sibullilli suuremate gruppidena, grupeeri neid värvuse, kasvukõrguse ja õitsemise aja järgi. Nii võid istutada mitu korvi ühesuguste lilledega üksteisega lähestikku. Suured värvilaigud pääsevad aias kevadel hästi mõjule.
Nartsissisibulate parim istutusaeg on august, siis on muld veel soe ja sibulad juurduvad kiiresti. Nartsissid armastavad savikamat mulda ja nende sibulad mügridele ei meeldi.
Lumi- ja märtsikellukeste sibulad peaks mulda istutama esimesel võimalusel pärast nende muretsemist, sest sibulad on väga õhukese kestaga ja kuivavad ruttu.
Kuna lillesibulatel puudub kaitsev soomuste kiht, müüakse nende sibulaid pakendites saepuru sees. Lumi- ja märtsikellukesed kasvavad aastaid muretult samal kohal. Neid kaevatakse üles vaid paljundamise eesmärgil.
Püvilillede ja liiliate sibulad istutada viljakasse ja hästi vett läbilaskvasse mulda. Sibulad ei talu liigniiskust. Poest ostetud sibulad tuleks maha istutada võimalikult kiiresti, et vältida nende läbikuivamist.
Tulpide sibulad vajavad juurdumiseks jahedamat mulda. Nende parim istutusaeg on septembri lõpus või oktoobri alguses. Tulpe (välja arvatud Greigi- ja metstulbid) on soovitatav maast üles võtta igal kevadel peale lehtede kolletumist.
Krookuse sibulad pannakse maha samal ajal tulpidega.
Krookused on väga dekoratiivsed murus. Muruplatsile istutamiseks lõigata lahti sobiva suurusega murumätas, kobestada selle all olev muld või lisada värsket mulda, istutada sibulad vajalikule sügavusele suuremate gruppidena, seejärel paigaldada murumätas tagasi. Krookuse sibulad võivad maas olla aastaid, mõned sordid vajavad ülesvõtmist 3-5 aasta tagant.
Hüatsinte istutatakse oktoobris. Hüatsindid õitsevad rikkalikumalt, kui võtta sibulad maast üles igal kevadel peale lehtede kolletumist
- Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta näriliste eest, väldib sortide segunemist peenras ja muudab sibulate ülesvõtmise lihtsamaks.
- Varusta korvid siltidega, millele on märgitud sordinimi ja õie värvus ning taime kõrgus
- Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
- Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed. Nii ei keskendu sibul seemnete valmistamisele ja säilitab parema kasvujõu.
- Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
- Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel nt tagavarapeenrasse kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
- Märgi sibula kolmekordne suurus markeriga istutuskühvlile või puuvaiale. Nendega augu sügavust kontrollides on kindel, et sibulad saavad õigele sügavusele.
Lapse oma peenar
Juba nelja-viieastane laps tunneb huvi taimede ja nende kasvatamise vastu. Taimehuvi saab suurendada ja aiatöid õpetada andes lapsele aiamaal peenra aiamaal või osa kasvuhoonest. Seal saab laps oma taimi kasvatada, nende eest hoolitseda ja saaki nautida. Ka väiksele rõdule mahub vähemalt üks anum, kus on pere pesamuna taimekesed. Lapsed armastavad väga mulla, seemnete ja taimedega mässata.
Sealjuures peab lapsevanem olema abistaja, mitte töödejuhataja rollis. Kõige tähtsam on lapsele õpetada, et taimed on elavad, nende eest peab regulaarselt hoolitsema. Kasvatussaadusi võib pildistada, kuivatada õisi mälestuseks või käsitöös kasutamiseks.
Taimede kasvatamine võiks toimuda väiksel pinnal, mida lapsel on kerge hooldada ja kontrollida. Maalapikese rohimine, kastmine ja edukas hooldamine annavad lapsele hea enesetunde. Kasvatamiseks on parem valida kiirekasvulisi ja kergesti hooldatavaid taimi.
Väiksel lapsel on kergem käsitleda suuri seemneid. Kaunid ilutaimed, nagu lillhernes ja lilluba on suurte seemnetega. Ka herned, oad, päevalilled ja mais on suureseemnelised. Enne külvamist tuleb seemneid kuni 12 tundi soojas vees leotada, siis idanevad nad kiiremini ja ühtlasemalt.
Lastele meeldivad ja peenrale sobivad väiksemõõdulised juurviljad, nagu miniporgand ’Parmex’ ja minikõrvitsad. Värvikad redised idanevad ja kasvavad kiiresti, kuid nad võivad olla mõnikord kibedad. Kui neid korralikult kasta ja mitte kasutada palju väetisi, siis jääb maitse mahedam. Rediseid ja ka muid kiirekasvulisi juurvilju ei maksa külvata terve seemnepakk korraga, piisab, kui külvata 5-6 seemet nädalas iga, siis saab saaki terve suvi.
Laste aiamaal võiks kasvada veel naeris ‘Golden Ball’, nuikapsas, suhkruhernes ja lehtsalat. Värvikad ja naljaka välimusega on triibulise viljalihaga punapeet ‘Chioggia Pink’, punaselehine aedsalat ja kollane patisson ‘Sunburst’. Soojal rõdul, valgel aknalaual või minikasvihoones kasvavad hästi kirsstomat ‘Totem’ ja rõdutomat ’Patio’.
Veidi suurem laps võiks proovida oma Halloween –kõrvitsa kasvatamist, see on ettevõtmine, mis nõuab püsivust. Traditsioonilise kollase ja oranži kõrval võib proovida valge koorega kõrvitsasorti. Ühele kõrvitsale või rullkõrvitsale võib noaga lõigata lapse nime, mis venib vilja kasvades aina pikemaks.
Lapsi huvitavad kiirekasvulised, kirkavärvilised lilled, millest saab rõdukasti või terrassipotti luua oma taimekombinatsioone. Taimede arvus saab enne kokku leppida, kuid laske lapsel endal valida meeldivad taimed. Ka värvide valikul andke lapsele vabad käed, rõõmsad värvid sobivad alati omavahel kokku. Juurviljad ja ürdid on sageli dekoratiivsed ja kui lapsele meeldib, võib neidki lillede sekka istutada..
Mungalilled (Tropaeolum), saialilled (Calendula) ja kalifornia läänemagunad (Eschscholzia californica) on värvikad, otse avamaale külvatavad lilled. Päevalilli (Helianthus annuus) on väga kerge otse kasvukohale külvata. Vaasi lõikamiseks vali madalad sordid nagu ‘Hallo’ või’ Holiday’. Lõikelilleks külvake veel aed-rõngaslille (Lavatera trimestris), elegantset klarkiat (Clarkia unguiculata), ümaralehist jänesekõrva (Bupleurum rotundifolium). Harilik lina (Linum usitatissimum) ja türgi mustköömen (Nigella damascena) on kerge kasvatada ja hiljem kuivatada.
Suuri lapsi võib paeluda mingi terviku, nt. liblikaaia planeerimine ja teostamine. Lillepeenrasse valitakse liblikaid ligimeelitavad püsililli ja suvikuid. Aniisi-hiidiisopi (Agastache foeniculum) nimeline maitsetaim õitseb juba esimesel kasvuaastal. Ta on ka hea kuivatamislill. Ka teised maitsetaimed nagu piparmündid (Mentha), monardad (Monarda), salveid (Salvia) ja lavendel (Lavandula) on liblikatele meelepärased. Muud liblikate soosikud on leeklilled (Phlox) , harilik seebilill (Saponaria officinalis), kirju liilia (Lilium martagon) ja nelgid (Dianthus).
Päevalilledest ja lehtertapust (Ipomea) või ronivatest õisubadest (Phaseolus coccineus) võib valmistada sooja tuulevaiksesse kohta luua rohelise onnikese. Kõigepealt mõõda sobiva suurusega ala, mille äärtele külva või istuta ühtlaste vahedega päevalilli. Nende kõrvale külva lehtertappu või õisuba. Päevalilled kasvatavad pikad varred, millele ronitaimed edaspidi toetuvad ja klammerduvad. Üksteise vastas asuvad päevalilled painut ettevaatlikult kaareks ja kinnita omavahel. Vali võimalikult pikaks kasvavad sordid!
Pea meeles!
- Mõned lapsed on kärsitud ja tahavad kohe tegutsema hakata. Seetõttu varu taimekasvatuseks vajalikud asjad aegsasti.
- Aias mütates riided määrduvad, kuid see kuulub asja juurde ja on osa töörõõmust!
- Eriti põnev on paljude istutusaukude kaevamine.
- Pisikese aedniku tähtis abivahend on väike kerge kastekann.
- Kui hakkad lapsega koos toimetama, siis püsi abistaja rollis, ära pea loengut, vaid näita eeskuju.
- Külvake kiiresti idanevaid taimi.
- Lapse peenar ei pea alati olema nelinurkne, tee ümmargune peenar nagu pitsa, millel on erivärvilised, taimedest moodustatud lõigud.
- Ronitaimedest nagu nt. kiirekasvulistest ja söödavate kaunadega lattubadest saab nelja, otsast kinniseotud bambuskepi najale kasvatada tiheda lehtonni.
- Kui seemned on külvatud ja taimed istutatud, siis on hooldustööde aeg. Umbrohi tuleb kitkuda, taimi harvendada, peenart kasteta ja väetada. Aeg-ajalt ka saaki koristada.
- Mõned aiataimed, taimeosad, marjad ja seemned võivad olla mürgised, need tuleb lapsele kindlasti selgeks õpetada.
Kui linnalapsel pole oma aeda, siis rõdule annab suure poti sisse istutada kauneid taimi, mis rõõmustavad väikest aednikku hilissügiseni. Kevadised erksavärvilised võõrasemad ja pärdiklilled (Mimulus hybrida) vajavad vaid kastmist, vähest väetamist ja ei karda külma. Kuumaasika (Fragaria vesca) erinevad sordid annavad magusaid punaseid, kollaseid või valgeid mammusid juunist septembrini, pipramünt ja meelõhnaline rand-kivikilbik. Päevalille suured kollased õied, krõbisev suur värihein (Briza maxima), villapehme nõianõges (Stachys byzantina), värske piparmünt, magus lillhernes ja meelõhnaline rand-kivikilbik (Lobularia maritima) mõjutavad kõik lapse erinevaid tundemeeli.
Viieaastane Birgit valis oma suurde potti järgmised taimed:
Pärdiklill (Mimulus hybrida) külma kannatav, erksavärviline ja kiirekasvuline suvelill
Alatiõitsev begoonia (Begonia semperflorens) vähenõudlik soojalembene suvik
Kuumaasikas (Fragaria vesca) sort ‘Rügen’, millel on punased marjad juunist septembrini
Ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum), helkivhõbedase lehestikuga karrilõhnaline põõsake
Kosmos (Cosmos bipinnatus) vähenõudlik ja õierohke suvelill
Aedsalat (Lactuca sativa) ‘Lollo Rosso’, punasekirjute käharate lehtedega kiirekasvuline salat
Eriline lembehein (Eragrostis spectabilis) ‘Purple Love Grass’, roheliste lehtede ja punakaslillade õitega suvekõrreline, mille lehed muutuvad sügisel vaskpunaseks.
Tekst ja fotod: Anu-Kristin Tara. Eesti Aiaklubi
Peenraroosid - roosidega sobivad taimed
Roosipeenart kujundades tuleks kindlasti läbi mõelda ka nendega sobivad taimed. Kuna roos on domineeriv ja kuninglik, kuid samas ka romantilise loomuga, võiks tema kõrvale istutamiseks teha valiku järgmiste taimede seast:
- Roomav kipslill
- Madalamad kurerehasordid ja liigid (nt vereva kurereha sordid, viljatu kurereha `Biokovo`, kurereha `Jolly Bee`, säbar kurereha)
- Madalamad astilbe liigid ja -sordid
- Metssalvei sordid
- Tähklavendel
- Niiskemat kasvukohta vajavad kõrrelised
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Saialill
Saialill pole mitte ilutaim, vaid ka ravim ja maitsetaim. Pole teada täpselt, kus on tema kodumaa, igal juhul levinud taim Hiinas, Ladina-Ameerikas, Kreekas, Brasiilias, Indias ja loomulikult levinud ammugi üle maailma. Ta avab oma õie kõikjal, kus paistab päike. On muutunud ülipopulaarseks rahvameditsiinis. Senised uurimistulemused näitavad, et saialill sisaldab triterpeenglükosiide, lima- ja valkaineid, flavonoide, saponiine, joodi, vitamiinidest karotinoide. Sellise koosluse tõttu on saialille füsioloogiline ja ravitoime lai. Teda kasutatakse ka toidulisandina, aga ka rahvameditsiinis. Saialille preparaadid on antiseptilise toimega, põletikuvastased, rahustavad, haavu parandavad, kasvaja kõrvaldajad, ravivad maksa-, sapi- ja põrnahaigusi ning tugevdavad südant. Ekstraktid ja teed saialillest aitavad mao- ja kaksteistsõrmiksoole ravil, gastriidil, maohaavandil, klimakteeriumil, põiekivide lahustamisel, nahahaiguste ja vistrike ravil. Ravimina kasutatakse nii õisi kui ülemise osa ürti tervikuna.
Joogiks teena võetakse 2 spl ürti, lisatakse klaas kuuma vett ja lastakse tõmmata 1 tund ja võetakse pool klaasi korraga enne sööki 3 korda päevas.
Kuna saialill on väga tugeva bioaktiivsusega, siis on soovitav kasutada teda koos teiste sobivate taimedega vastavalt ravi eesmärgile.
Saialille salv on üsna populaarseks saanud, eeskätt laienenud veenide ravil ja halvasti paranevate haavade korral. Salv valmistatakse tavaliselt searasvaga, muidugi sobib ka hanerasv. Kui pole käepärast värskeid õisi, lehti, võib kasutada ka apteegi tinktuuri ja seda segatakse sel juhul vaseliiniga.
Valmistada võib ka saialille õli, samal põhimõttel mis eelpool toodud. Saialille õli sobib naha hooldusel, ka seespidiselt 1 tl õli hommikuti maohädade puhul ja igemepõletiku, parodontoosi, angiini ravil.
Saialille ürti võib kokku sobitada raudrohuga, naistepunaga, pohlalehtedega jt, kuid siin on vaja konsulteerida spetsialistiga.
Saialille preparaatide kasutamisel peavad olema ettevaatlikud madala arteriaalse vererõhuga inimesed.
Kollastest kroonlehtedest tehakse õli ka toitudes kasutamiseks, eeskätt saiatoodetes või salatikastmena. Kroonlehtedest tehakse ka safrani taolist pulbrit ja kasutatakse saia kollaseks värvimiseks.
Allikas: Terviseleht, Aive Luigela
Kuidas teha vannipalle?
Vannipallid
3 dl söögisoodat
1,5 dl sidrunhapet
0,5 dl tärklist
25 g kakaovõid
15 ml kookosrasva
10 ml oliiviõli
5 ml metspähkli aroomiõli
Sega kuivained kokku. Suurtes pakkides müüdav söögisooda kipub olema tükiline, uhmerda need tükid kindlasti hästi peeneks, et kogu sooda seguneks ülejäänud ainetega.
Lisa tilkhaaval sulatatud kakaovõi ja kookosrasv ning eeterlik õli. Kui segu hakkab kihisema ja koostisosad omavahel reageerima, sega kiiremini segamini.
Kergelt kokku hakkav puder, mille õiget konsistentsi tunned näppudega, mitte lusikaga segades, suru tihedalt õõnsasse vormi. Kui palli pooled ei haaku või eralduvad vormist välja võtmisel üksteisest, on segu olnud liiga kuiv. Siis lisa natuke vedelikku, soovitavalt õli või kakakovõid. Võta pall vormist välja ning lase 24 tundi kuivada.
Kasuta vannivee vahustamiseks, säilita vannipalle kuivas kohas.
Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.
Aloe vera
Aaloe on rahvameditsiinis hästi tuntud taim, Araabia poolsaarelt pärit sukulent, mida ka Eesti peredes on aknalaual juba aastakümneid kasvatatud. Vähenõudliku ja tagasihoidliku taimena on ta hästi vastu pidanud ning eeskätt nohuvastase mahla allikana tuntuks saanud. Ajapikku on teada saadud, et taime mahl on hea ka maohaavade ja seedehäirete puhul, päikesepõletuse ja nahahaädade puhul. Aaloemahlaga ja geeliga maitsestatakse jogurtit ja niisutatakse taskurätte, rikastatakse lõnga ja hügieenisidemeid. Seep ja aaloed sisaldav kreem ja huulepulk on sellised igapäevased head asjad.
Aloe Veral on head bakterite- ja seentevastased omadused, ravib ja leevendab allergilisi nähtusid, aknet ja psoriaasi. Põhiliselt kasutataksegi aloe verat päikesepõletuste ennetamiseks ja leevendamiseks, naha igapäevases hoolduses, nahal ilmnevate allergiliste nähtude ravis, genitaalherpese ravis, psoriaasi ja akne ravis. Ta vähendab kihelust ja sügelust ning valu ja selle abil on saavutatud häid tulemusi kiiritusravi vaevuste leevendamisel. Vaata siit, kuidas alternatiivmditsiinis aloe vera kasutust leiab.
-Indias on selle taie nimi Ghartaumari või Gheekvar või GwarPatha, Pakistanis Quargandal, Lõuna-Ameerikas Sabila. Indoneeslased tunnevad Aaloed kui Lidah Buaya ja Taimaal “Crocodile Tail”.
40 võimalust aloe vera kasutamiseks.
Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.
Taimede katmine talveks
Taimi kaetakse kahel eesmärgil:
• PAKASE EEST taimede maapealseid osi (roosid, elulõngad, püsikud jt).
• PÄIKESEPÕLETUSE EEST igihaljaid taimi (okaspuud, rododendronid, pukspuud jt).
ROOSID, ELULÕNGAD, PÜSIKUD
Roosidele ja elulõngadele on talvekatet õige aeg peale asetada siis, kui maapind on veidi külmunud. Siis tuleb roosidel ja elulõngadel lõigata ära õied ja lasta neil rahulikult esimeste külmadega harjuda. Neile ei tee -5C külma üldse halba, pigem treenib neid meie heitliku talvega kohanema!
Peenrapinnases talvituvaid külmahelli püsikuid on soovitav katta juba enne maa külmumist.
OKASPUUD, RODENDRONID, PUKSPUUD
Igihaljad taimed (eriti esimesel aastal peale istutamist!) pakase eest katmist ei vaja. Neid peab kaitsma varakevadise ereda päikese eest.
PAKASE EEST KATMINE
Taimede talvekatted peavad olema kuivad ja õhulised. Märjad talvekatted juhivad hästi temperatuuri ja külmal perioodil ei ole neist soojendajatena abi! Pehmetel talvedel tekitavad märgunud katted seenhaiguste ohtu või põhjustavad taimede lämbumist!
Parim viis katta taimi on kuiva freesturbaga. Katmiseks sobivad ka liiv, muld ja männikooremultš. Multšile on vaja peale panna katteks, kas talvematt, pakasekangas või kuuseoksad. Kate ei tohi ümbritseda kaetud taime täielikult, vaid ainult kattekuhila ülemist osa, et taim ei jääks õhupuudusesse!
PÄIKESEPÕLETUSE EEST KATMINE
Aseta taimedele hiljemalt veebruaris peale varjutuskangas (piisab kui katta vaid lõunapoolsest küljest).
Hea, kui taime ümber oleks ehitatud raamistik, millele varjutuskangas peale panna. Raamistik kaitseb taime murdumist lumeraskuse all.
KUIDAS JA MILLAL KATTED ÄRA VÕTTA?
Katete ära võtmisega ei tasu kiirustada, vaid katteid tuleb eemaldada järk-järgult. Päikesepõletuse eest ei tohi katteid enne eemaldada, kui maapind on sulanud. Sellest kõigest räägime juba täpsemalt kevadel.
Mõnusat askeldamist aias!
Käesolev artikkel on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.
Aiapotid
Poti asukoht ja stiil
Üksik suur aiavaas või vaaside kogumik töötab kujunduses sama olulise elemendina kui skulptuur või soolotaim. Seetõttu tuleks aiavaaside asukoht enne paigutamist läbi mõelda. Kuna suur anum muutub mullaga täites väga raskeks, oleks mõistlik leida talle esmalt sobiv asukoht ja alles seejärel mullaga täita ning taimed istutada.
Hästi mõjuvad potid ja vaasid mõne olulise vaate juures – sissekäigu kõrval, trepil, terrassil, puhkenurgas, vahel ka veesilma või aiapingi läheduses.
Lillepoti suurus valitakse vastavalt selle paiga proportsioonidele, kus teda eksponeeritakse. Väikesed anumad on toredad grupeerituna treppidel või muudmoodi maast kõrgemale tõstetuna (rinnatised, postamendid). Kuna väike pott on kerge ja Eestimaa kliima üsna tuuline, siis tuleks vältida selliste anumate paigutamist tuultele avatud kohta, et tuul neid loopima ei hakkaks.
Keraamika sobib väga erinevate stiilide juurde, rustikast modernini. Keraamilisi potte toodetakse mitmesuguse kuju ja vormiga. Modernse stiiliga sobivad lihtsad silindrid või risttahukad. Klassikalise- maakodu- ja vahemeremaade stiiliga sobivad ümarad anumad, kannukujutised või jalaga vaasid.
Veeplekkide eemaldamine peeglilt
Veeplekid peeglil on igaks kodus ebameeldivaks nähtuseks. Võimalusel eemalda veeplekid peeglilt kohe. Tekkinud veepritsmeid on iga kord tüütu eemaldada ning seetõttu tuleb tegeleda kuivanud plekkidega. Poodides on saadaval mitmesuguseid klaasipuhastusvahendeid, ent töö saab tehtud ka koduste vahenditega.
Vajaminevad vahendid
- 3-4 nõudekuivatusrätikut või puhastuslappi
- soe vesi
- klaasipuhastusvahend
- äädikas
1. samm: peegli niisutamine veega
Kasta rätik vette ning pühi sellega kogu peegel üle. Nii saate lahti pinnale kogunenud mustusest. Seejärel kuivatage peegel rätikuga, liikudes ühest servast teise.
2. Samm: peegli puhastamine
Võtke kuiv rätik ja niisutage see klaasipuhastusvahendiga. Alternatiivina võite kasutada äädikat, mis samuti eemaldab efektiivselt kuivanud veeplekid. Hõõruge määrdunud kohta lapiga ning liikuge ka seekord peegli ühest servast teise.
3. Samm: korda eelnevat
Kui esimese puhastuskorraga kõikidest plekkidest lahti ei saanud, siis korrake kogu protsessi uuesti, seni kuni olete plekkidest lahti saanud.
4. Samm: viimane lihv
Olles eemaldanud peeglilt kõik plekid, poleerige peegel läikima, kasutades selleks kuiva ja pehmet riidetükki või puhastuslappi. Seejärel võite kindel olla, et Teie peegel särab nagu uus!
Akende pesemine
Kevade saabumine ei ole enamasti kellelegi vastumeelne, ent kui hakatakse mõtlema kevadisele suurpuhastusele, siis seejuures on ilmselt kõige tüütumaks osaks akende pesemine. Olgem ausad, mitte kellelegi ei meeldi akende pesemine, ent kui aknad on pestud, on kodus palju parem olla. Järgnevalt vaatame mõningaid nippe, mis teevad akende pesemise lihtsamaks.
Ettevalmistused
Esmalt pange valmis kõik asjad, mida vajate akende puhastamiseks. Korralik aknapesukomplekt säästab oluliselt Teie vaeva. Hea komplekt koosneb plüüsist aknapesurist, alusest, kuhu pesur kinnitada, kuivatuskummist ja varrest (vajadusel teleskoopvarrest, mis on reguleeritava pikkusega). Iga kasutuse järel tuleb plüüsist pesur loomulikult korralikult puhtaks pesta. Veenduge, et kuivatuskummi laius ei oleks laiem kui teie kõige kitsam aken.
Pintsel või rull?
Õigesti valitud töövahend tagab õnnestunud töötulemuse. Kaupluses võib töövahendid jagada kaheks: lihtsad ehk odavad maalritarbed ühekordseks kasutamiseks ja kvaliteetsed maalritarbed. Soovitame alati valida kvaliteetse töövahendi, sest kvaliteetsel pintslil-rullil on mitmeid eeliseid: - mugavam töötada – spetsiaalse disainiga töövahendid erinevates tingimustes töötamiseks.
- vastupidavam konstruktsioon – pintsel ja rull ei aja karvu, ei lähe katki. - säästab raha – saab kasutada ka järgneval korral kui korralikult puhastada ja säilitada. Rulli ja pintsli vahel otsustades pea meeles: - Rulliga saab töö tehtud mitu korda kiiremini kui pintsliga. - Paksema rulliga töötades jääb pind ebaühtlasem kui pintsliga. - Pintsel võimaldab värvida raskesti ligipääsetavaid pindu nagu nurgad, radiaatori- ja torutagused. - Suuremad pinnad nagu lagi ja sein värvi rulliga, pintsliga sobib värvida mööblit, liiste, aknaraame, puitfassaadi jms. - Pintsliga töötades nakkub värv tugevamini aluspinnaga. - Pintslit on tunduvalt lihtsam puhastada kui rulli. Selleks, et töö õnnestuks, peavad pintsel ja rull vastama värvitüübile ja värvitavale pinnale. |
Allikas: Vivacolor
Sibulapealsed - vitamiinid aknalaual
Mida päev kevade poole, vähenevad toidulaual kartuli- ja juurvilja toiteväärtused, olenevalt ka nende hoiukohtadest. Osaliselt saame katta puudujäägi sibulapealsete kasvatamisega köögis või toas.
Sibulapealsed ei ole maitseaine, vaid kõrge väärtusega toortoit talvel ja kevadtalvisel ajal. Sisaldavad nad ju palju teiste kasulike ainete kõrval rohkelt eelkõige C-vitamiini. Poest ostes on sibulapealsed kallid, sageli pole nad kuigi värsked ja on lämmastikväetisega üleväetatud. Nii ongi tervise huvides mõttekam sibulaid ise ajatada.
Ajatamiseks sobivad väiksema avausega vettpidavad purgid ja plastpudelid. Ajatamine toimugu valgusrikkas kohas - aknalaual või kohas, kuhu ka päikesekiir ulatuks.
Purkides ajatamiseks sobivad purgi avausest veidi suuremad sibulad. Enne kasvama panemist tuleb sibulal kuivanud kael ära lõigata, see on vaja selleks, et õhk paremini idude juurde pääseb ja siis on kasv kiirem ja saak suurem. Purgid täidetakse sooja veega ja sibulad asetatakse purgi peale. Sibula alumine osa, kus asuvad juurealged, peab ulatuma veidi vette (mitte palju, siis võib sibul mädanema minna). Niisama palju, kui sibulajuured vett kasutavad, tuleb aeg-ajalt juurde valada. Väetisi ja teisi kasvuaineid ei ole vaja vette lisada, sest pealsed kasvavad emasibula toiduvarude arvel. Soojas toas kulub pealsete tarvitamiskõlblikuks kasvatamiseks 25-30 päeva. Sibulapealsete pidevaks saamiseks panna sibulad ajatamisele 2-3päevase vaheajaga 3-4 purki - nii on sibulapealsed toidulaual pidevalt olemas.
Kui on piisavalt ruumi ja pealseid tahetakse rohkem saada, tuleb neid kastis kasvatada. Kast täidetakse kerge aiamulla või väetisturbaga. Kastis ajatamiseks sobivad 3-4cm läbimõõduga sibulad. Sibulad kasti panna tihedalt üksteise kõrvale ja pärast täita vahed mulla või turbaga, nii et lõigatud sibulakaelad jääksid täitemullaga ühele tasapinnale. Pärast istutamist ja hiljem aeg-ajalt kasta sooja veega. Vesi peab olema alati 25-30o soe.
Et veelgi rohkem väärtuslikke vitamiine saada, võib ka aknalaual veel pottides murulauku ning aedtilli kasvatada.
Allikas: Terviseleht, Kalju Pumbo
Kaalikas tervisele
Aastasadu on meil kasvatatud kaalika esiisaks peetud Gotlandilt pärit metsikut naerist. Kaalikas on tegelikult kapsa sugulane ja teda tunti juba keskajal köögiviljana. Kaalikas on kaheaastane juurvili, mille värvus on eri liikidel kas kollane, rohekas või lillakas, sisu osa valgest kollaseni. Tänapäeval on miskipärast teda vähem hakatud kasutama, kuid meie esivanemad suhtusid temasse hoopis austavamalt, seadsid ritta kõigi teiste hinnaliste toiduainetega. On säilinud legend, et kaalikas maksab samapalju hõbedat kui palju kaalub. Kaalika hea säilivus on see, mis annab talle suure väärtuse. Oluline on teada, et C-vitamiin säilib kuni kevadeni, maitseomadused ja välimus samad, mis sügisel. Loomulikult peavad olema selleks head hoiutingimused. Suvel, kasvuajal võib toiduks kasutada ka kuumtöödeldud lehti, mis samuti sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid. Viimasel ajal on meie aedades hakatud kasvatama ka kaalika sugulast - naerist, mis lühikese kasvuaja tõttu satub toidulauale juba suvel. Pehme ja mahlase viljaliha kõrval on sobilik kasutada ka naerilehti (suppidesse, hautistesse jne). Kahjuks sügiseks naeris puitub ja säilimine ületalve kahtlane. Seepärast tuleks naerid juba suvel süüa ja ülejäägid peenestatult sügavkülmutada.
Kaalika biokeemiline kooslus
Kaalikas on hinnaline toiduaine nii maitseomadustelt kui ka keemilise koosluse poolest. Juure osa sisaldab süsivesikuid (kuni 10%); vitamiinidest C (50mg%), B1, B2, PP, karotiini; mineraalainetest naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, , rauda; pektiinaineid.
Kaalikalehed on rikkad C-vitamiini poolest ja kaotavad oma mõrkja maitse keedetult.
Kaalikat kasutatakse toiduks nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, säilitades hästi vitamiini ja mineraalainete sisalduse.
Kaalikas maksab sama palju hõbedat kui palju kaalub.
Kaalikas kui ravimköögivili
Kaalikat soovitatakse kui vitamiiniallikat aga samas ka kui valuvaigistit, sapiajatit, antiseptikut, haavade parandajat, bronhiidi leevendajat. Sama väärtuslik on ka naeris, viimane soovitatav podagra ja liigeste haiguste puhul.
Kaalikat ja naerist soovitatakse südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste, bronhiaalastma, unetuse jne puhul. Ravieesmärgil kasutatakse peamiselt toorelt ja ahjus küpsetatult. Loomulikult dieettoiduna võib teda keeta, hautada ja praadida peale eelnevat keetmist.
Kaalika hautised ja supid on soovitatavad mao-soole ja neeruhaiguste puhul. Dieettoiduna valmistatakse kaalikatoidud ilma soolata ja ravikuur peaks kestma vähemalt 2-3 nädalat järjest.
Soe kaalikamahl meega ravib bronhiiti ja ravikuuriks oleks vaja juua 1/2 kl kaupa 2-3 korda päevas vähemalt nädal järjest. Toormahla joomist tuleb alustada vähemate doosidega, seda eriti mao kõrghappesuse puhul.
Kaalikas toidutaimena
Oma tervislikkuse ja vitamiinirikkuse tõttu on ta üks põhilisi köögivilju kartuli kõrval. Sobib kasutada salatitena, suppides ja lisandina prae juures, samuti ka iseseisva toiduna.
Meie esivanemad pidasid lugu ahjus küpsetatud kaalikast ja naerist, mis parimana valmis puuküttega ahjus aga ka lausa lõkketuhas. Urgitsedes koore peidust auravat pehmet hõrgutist saame aru, et oleme unustanud kui hea toit on kaalikas. Ahjukartulite juurde praepannile peaks kuuluma ka kaalikas.
Lamba- ja sealihaleemes keedetud kaalikas on teiste köögiviljade kõrval omal kohal.
Viimasel ajal on vormitoitude hulk meil järsult vähenenud, kaalikavormgi on laual rohkem hiilgeaja mälestusena. Ometi on kaalikas meil hästi kättesaadav toiduaine ja mitte eriti töömahukas toiduvalmistamisel.
Ärme unustame hommikuste riisi-, tangu- ja kruubiputrudesse lisamast riivitud kaalikat, samuti köögivilja hautistesse võib panna kaalika kuubikuid.
Kaalikavorm
1 suur kaalikas, 1 l vett, 1,5 tl soola, 2 spl võid, 1 spl nisujahu, 0,5 kl piima, 1 tl suhkrut, 0,5 tl valget pipart, 2 spl riivsaia, 1 muna, muskaati.
Kaalikas kooritakse ja tükeldatakse. Kuubikud keedetakse soolaga maitsestatud vees pehmeks ja tambitakse puruks. Püree maitsestatakse suhkru, valge pipra ja muskaadiga. Segatakse hulka jahu, või, piim. Segu kuumutatakse vähe pliidil ja munaga segatud püree asetatakse seejärel rasvainega määritud vormi. Peale riputatakse riivsaia. Küpsetatakse ca 200oC juures 40-50 min. Süüa võib iseseisvalt koos hapukoorega või kartuli asemel praega või soolakalaga.
Kaalikavormi võib maitsestada mitmeti ja valmistada ka koos eelnevalt pruunistatud hakklihaga (kihtimisi vormi).
Tavasuhkru asemel sobib kasutada fariinisuhkrut, pealt katmiseks mandlilaaste, seesamiseemneid, pähklipuru.
Ettevalmistatud kaalikapüreest võib valmistada pallikesi võib kotlette, kasutades tihendainena mannat või jahu, kuumutatakse püreega tihenemiseni ja jahtunult lisatakse muna.
Muredad kaalikapallid
5 kl kaalikapüreed, 1 kl riivsaia (mannat või jahu), veidi kartulitärklist, 1 muna, musta pipart, 2 spl võid, 0,5 tl soola, 1 tl fariinisuhkrut. Veeretatakse ümmargused pallid, need riivsaias või jahus ning praetakse rohkes rasvas pannil pliidil või praeahjus.
Süüakse hapukoorega või praelisandina. Ka küpsetistes võib kasutada kaalikat, enamikus eelnevalt vees keedetult. Eriti hästi sobib sepiku koosluses ja pannkookides.
Arvestades eelnevat juttu, võiksid perenaised taas toidualauale tuua unustatud kaalika, mis esivanemate toidus oli igapäevane.
Allikas: terviseleht.ee, Aive Luigela
Lehekülg 2 / 11