Lahedad kalorivaesed suvetoidud
Peenemaitselised, vürtsikad, tuliselt teravad või marja-magusad suvetoidud on praktilised-tervislikud. Kõik on kerged, kus õli, või koore puudumist ei märkagi. Sobivad paljudele, sest kalorite hulk on minimaalne.
Kaltsium - organismi ehitusmaterjal
Mõned mineraalid esinevad ainult inimese kehavedelikes, teised on olulised kudedele ja luustikule. Kindlas komplitseeritud vastastikuses mõjutamises hoolitsevad mineraalid ja mikroelemendid keha tervise ja heaolu eest. Kaltsiumil on kõige olulisem osa täita.
Kaltsium on organismi ülesehitusmaterjal, ta on juba koguse poolest kehale kõige tähtsam mineraal. Täiskasvanud inimese keha sisaldab 1-1,5 kg kaltsiumi, millest umbes 99% on luudes ja hammastes. Ülejäänud kogus täidab väga mitmesuguseid ülesandeid. Kaltsium reguleerib vere hüübimist, tõrjub põletikke, leevendab allergilisi reaktsioone, mõjutab närvide ja musklite tegevust. Aktiviseerib ka ainevahetusprotsesse.
Kõikide ülalloetletud protsesside häireteta kulgemiseks on vaja, et kaltsiumi sisaldus veres oleks konstantne.
Inimese skeleti moodustavad enam kui 200 luud. Skelett annab kehale välise kuju ja kaitseb keha. Luu on elav struktuur. Juurde- ja ümberehitusprotsessid toimuvad kogu eluaja. Luuõgijad rakud toimetavad luu substantsi ära, ülesehitusrakud muretsevad uut substantsi juurde. Kaltsium on seejuures ehitusmaterjal.
Iga päev kaotab keha kaltsiumi higi, uriini, väljaheitega. See kaotus tuleb korvata toidu ja joogiga, et säilitada veres tasakaal. Toiduga manustatud kaltsiumist suudab organism omandada kahjuks ainult 30-40% ulatuses. Sellepärast peab kaltsiumisisaldus toidus olema vastavalt suurem vajadusest. Detailne manustamine optimaalseks kaltsiumivajaduseks 1994.a USA Tervishoiuameti poolt avaldatud andmete kohaselt on:
Vanusegrupid |
Kaltsiumivajadus milligrammides päevas |
Vastsündinu kuni 6 kuud |
400 |
6 kuud kuni 1a |
600 |
1-5a |
800 |
6-10a |
800-1200 |
11-24a |
1200-1500 |
mehed 25-65 |
1000 |
üle 65a |
1500 |
naised 25-50a |
1000 |
rasedad ja imetavad emad |
1200-1500 |
üle 50a inimesed, naised |
1000 |
üle 65a naised |
1500 |
Peamised kaltsiumiga varustajad on piima ja piimatooted, teatud juurviljad, mineraalvesi. Tuleb kontrollida oma toitumistavasid ja korraldada nii, et meie toit vajalikul määral kaltsiumi sisaldaks.
Keskmiselt: |
sisaldab kaltsiumi |
0,25 l piima |
300 mg |
100 g 40% juustu |
1000 mg |
100 g sulatatud juustu |
500 mg |
100 g jogurtit |
110 mg |
100 g kohupiima |
80 mg |
100 g rohelist kapsast |
180 mg |
100 g spinatit |
120 mg |
100 g türgiube |
100 mg |
100 g brokkolit |
80 mg |
Mineraalvesi on ideaalne vahend organismi varustamiseks kaltsiumiga. Heas mineraalvees peab olema 1 liitri kohta 500 mg kaltsiumi 100 mg magneesiumi ja maksimaalselt 50 mg naatriumi.
Vähene piima ja piimasaaduste kasutamine toiduks võib viia kaltsiumivaegusele, millele kaasnevad: kalduvus krampidele, sõrmeküünte kasvamishäired, juuste väljalangemine, kalduvus allergiale, luude hõrenemine.
Lastel ja noorukitel on suurem kaltsiumivajadus
Vastsündinul on vähesed luud välja arenenud. Tema skelett koosneb suures osas kõhrest, mis lapse kasvades ehitatakse ümber luudeks. Puberteedieas on need protsessid reeglina lõppenud. Sellepärast on kasvueas kaltsiumivajadus suurem. Nooruses küllaldaselt varutud kaltsium hoiab ära vananedes luude enneaegse hõrenemise. Ka raseduse ajal on kaltsiumivajadus tavalisest suurem. Rahvatarkus ütleb, et iga laps võtab emalt ühe hamba. Raseduse ajal on ema hambad suurenenud kaarieseohus ja igemed võivad kergemini haigestuda põletikku. Raseduse ajal annab naine ära umbes 25 g kaltsiumi ja imetamise ajal veel umbes 20 g beebile. Seega on vaja siis suurendada kaltsiumi manustamist. Kaltsiumipreparaatide kasutamine peab olema kindlasti arsti kontrolli all.
Samuti on suurenenud kaltsiumivajadus sportlaste ja raske füüsilise töö tegijatel. Kaltsiumi eritumine organismist suureneb higiga. Kaltsiumi päevane vajadus võib sel juhul ulatuda kuni 2000 mg.
Alkohol, nikotiin ja kohv on kaltsiumiröövlid. Nad takistavad kaltsiumi omandamist. Ka taimetoitlased võivad kaltsiumi omandamisel kriitilise piirini jõuda. Eriti ohustatud on need taimetoitlased, kes on loobunud ka munadest ja piimast ning piimasaadustest.
Kui organism ei saa küllaldaselt kaltsiumi või selle omandamine on häiritud, siis hakkab organism kasutama kaltsiumi luudest. Sellel võivad olla saatuslikud tagajärjed. Luude substants väheneb, luud muutuvad hõredamaks.
Tekib osteoporoos
Osteoporoos on eelkõige üleminekueas naiste haigus, põhjuseks hormoonide ja kaltsiumi vaegus. Naissuguhormoonidel on kaitsefunktsioon. Nad takistavad liigset kaltsiumikadu. Vähenenud hormoonide produktsioon kliimaksi ajal põhjustab luumassi kiirenenud vähenemist. Umbes 1/3 kõikidest naistest kannatab selle osteoporoosi vormi all. Vanaduse edenedes on kaltsiumivaegusest tingitud osteoporoosist ohustatud mõlemad sugupooled. Mõnikord on oma osa ka pärilikel eeldustel. Juba 40. eluaastatest algab luumassi vähenemine, sest luumassi moodustamise protsess aeglustub. Kuni 70. eluaastani kaotab organism umbes 1/3 oma luumassist. Mõju avaldavad siin nii kaltsiumi- kui liikumisvaegus. Kui luumassi kadu ületab kriitilise piiri, hakkavad luud murduma. Lisandub veel asjaolu, et toiduga manustatud kaltsiumi omandab vanaduses organism halvemini.
Allikas: terviseleht.ee, Koidula Pihlak
Muru talveks ettevalmistamine
Hästi talvitub suvel ja sügisel õigesti väetatud ja hooldatud muru.
Viimastel niitmistel tuleb niita muru kõrgemalt, umbes 5-7cm kõrguselt. Niidetud muru tuleb murult eemaldada, et talveks ei jääks murule haigust tekitavaid koldeid. Samal põhjusel tuleb enne talve murult ära riisuda ka puulehed.
Ilusa muru loomisel peetakse väga oluliseks toitainete rikka mulla piisavat olemasolu, maapinna planeerimist õige kallakuga, et pinnasele ei koguneks liigvett ja õiget mulla happesust. Liiga happelisesse mulda külvatud muru hulka hakkab kasvama sammal ja muru muutub hõredaks. Happelist mulda tuleb neutraliseerida aialubjaga. Happelist mulda neutraliseeritakse juba muru rajamise ajal või hiljem, puistates aialupja murusse.
Liiga niiske ja happelise reaktsiooniga muld muutub tihedaks ja raskeks ning soodustab sammalde arengut. Sellist pinnast tuleks peale lupjamise ka õhustada. Hästi aitab riisumine tugevate piidega rehaga nii sügisel kui ka varakevadel.
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Peenraroosid - roosidega sobivad taimed
Roosipeenart kujundades tuleks kindlasti läbi mõelda ka nendega sobivad taimed. Kuna roos on domineeriv ja kuninglik, kuid samas ka romantilise loomuga, võiks tema kõrvale istutamiseks teha valiku järgmiste taimede seast:
- Roomav kipslill
- Madalamad kurerehasordid ja liigid (nt vereva kurereha sordid, viljatu kurereha `Biokovo`, kurereha `Jolly Bee`, säbar kurereha)
- Madalamad astilbe liigid ja -sordid
- Metssalvei sordid
- Tähklavendel
- Niiskemat kasvukohta vajavad kõrrelised
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Till maitse ja toidutaimena
Maitsetaimena kasutatakse värskena, kuivatatult, soolatuna ja sügavkülmutatult. Sobib valmistada ka äädikahoidist ning õlitõmmist. Till on universaalne maitseaine ja võib kasutada pea alati koos teiste maitsetaimedega. Süüakse suvel toorelt salatite koosluses, valmistoitudele lisatakse serveerimisel (mitte keeta!) aroomi ja maitseomaduste säilitamiseks. Kuivatatud, soolatud ja sügavkülmutatud tilli lisatakse toidule 1-2 min enne keetmise lõppu.
Purustatud seemneid on soovitav kasutada soolavaeses dieettoidus. Et eeterlikud õlid seemnetest paremini eralduksid, hõõrutakse neid vähese soolaga. Sügavkülmutatud till on küllaltki vesine kraam, teda tasuks valmis hakkida karpidesse. Kaunistuseks ei kõlba, kuid toor- ja keedetud toiduainetest valmistatud salatitesse võib teda lisada.
Kuivatatud tilli võib jagada säilitamiseks peeneks ja varstilliks. Varsi kasutatakse kalatäidises, suppides, peentill aga eranditult kõikides toitudes.
Lapse oma peenar
Juba nelja-viieastane laps tunneb huvi taimede ja nende kasvatamise vastu. Taimehuvi saab suurendada ja aiatöid õpetada andes lapsele aiamaal peenra aiamaal või osa kasvuhoonest. Seal saab laps oma taimi kasvatada, nende eest hoolitseda ja saaki nautida. Ka väiksele rõdule mahub vähemalt üks anum, kus on pere pesamuna taimekesed. Lapsed armastavad väga mulla, seemnete ja taimedega mässata.
Sealjuures peab lapsevanem olema abistaja, mitte töödejuhataja rollis. Kõige tähtsam on lapsele õpetada, et taimed on elavad, nende eest peab regulaarselt hoolitsema. Kasvatussaadusi võib pildistada, kuivatada õisi mälestuseks või käsitöös kasutamiseks.
Taimede kasvatamine võiks toimuda väiksel pinnal, mida lapsel on kerge hooldada ja kontrollida. Maalapikese rohimine, kastmine ja edukas hooldamine annavad lapsele hea enesetunde. Kasvatamiseks on parem valida kiirekasvulisi ja kergesti hooldatavaid taimi.
Väiksel lapsel on kergem käsitleda suuri seemneid. Kaunid ilutaimed, nagu lillhernes ja lilluba on suurte seemnetega. Ka herned, oad, päevalilled ja mais on suureseemnelised. Enne külvamist tuleb seemneid kuni 12 tundi soojas vees leotada, siis idanevad nad kiiremini ja ühtlasemalt.
Lastele meeldivad ja peenrale sobivad väiksemõõdulised juurviljad, nagu miniporgand ’Parmex’ ja minikõrvitsad. Värvikad redised idanevad ja kasvavad kiiresti, kuid nad võivad olla mõnikord kibedad. Kui neid korralikult kasta ja mitte kasutada palju väetisi, siis jääb maitse mahedam. Rediseid ja ka muid kiirekasvulisi juurvilju ei maksa külvata terve seemnepakk korraga, piisab, kui külvata 5-6 seemet nädalas iga, siis saab saaki terve suvi.
Laste aiamaal võiks kasvada veel naeris ‘Golden Ball’, nuikapsas, suhkruhernes ja lehtsalat. Värvikad ja naljaka välimusega on triibulise viljalihaga punapeet ‘Chioggia Pink’, punaselehine aedsalat ja kollane patisson ‘Sunburst’. Soojal rõdul, valgel aknalaual või minikasvihoones kasvavad hästi kirsstomat ‘Totem’ ja rõdutomat ’Patio’.
Veidi suurem laps võiks proovida oma Halloween –kõrvitsa kasvatamist, see on ettevõtmine, mis nõuab püsivust. Traditsioonilise kollase ja oranži kõrval võib proovida valge koorega kõrvitsasorti. Ühele kõrvitsale või rullkõrvitsale võib noaga lõigata lapse nime, mis venib vilja kasvades aina pikemaks.
Lapsi huvitavad kiirekasvulised, kirkavärvilised lilled, millest saab rõdukasti või terrassipotti luua oma taimekombinatsioone. Taimede arvus saab enne kokku leppida, kuid laske lapsel endal valida meeldivad taimed. Ka värvide valikul andke lapsele vabad käed, rõõmsad värvid sobivad alati omavahel kokku. Juurviljad ja ürdid on sageli dekoratiivsed ja kui lapsele meeldib, võib neidki lillede sekka istutada..
Mungalilled (Tropaeolum), saialilled (Calendula) ja kalifornia läänemagunad (Eschscholzia californica) on värvikad, otse avamaale külvatavad lilled. Päevalilli (Helianthus annuus) on väga kerge otse kasvukohale külvata. Vaasi lõikamiseks vali madalad sordid nagu ‘Hallo’ või’ Holiday’. Lõikelilleks külvake veel aed-rõngaslille (Lavatera trimestris), elegantset klarkiat (Clarkia unguiculata), ümaralehist jänesekõrva (Bupleurum rotundifolium). Harilik lina (Linum usitatissimum) ja türgi mustköömen (Nigella damascena) on kerge kasvatada ja hiljem kuivatada.
Suuri lapsi võib paeluda mingi terviku, nt. liblikaaia planeerimine ja teostamine. Lillepeenrasse valitakse liblikaid ligimeelitavad püsililli ja suvikuid. Aniisi-hiidiisopi (Agastache foeniculum) nimeline maitsetaim õitseb juba esimesel kasvuaastal. Ta on ka hea kuivatamislill. Ka teised maitsetaimed nagu piparmündid (Mentha), monardad (Monarda), salveid (Salvia) ja lavendel (Lavandula) on liblikatele meelepärased. Muud liblikate soosikud on leeklilled (Phlox) , harilik seebilill (Saponaria officinalis), kirju liilia (Lilium martagon) ja nelgid (Dianthus).
Päevalilledest ja lehtertapust (Ipomea) või ronivatest õisubadest (Phaseolus coccineus) võib valmistada sooja tuulevaiksesse kohta luua rohelise onnikese. Kõigepealt mõõda sobiva suurusega ala, mille äärtele külva või istuta ühtlaste vahedega päevalilli. Nende kõrvale külva lehtertappu või õisuba. Päevalilled kasvatavad pikad varred, millele ronitaimed edaspidi toetuvad ja klammerduvad. Üksteise vastas asuvad päevalilled painut ettevaatlikult kaareks ja kinnita omavahel. Vali võimalikult pikaks kasvavad sordid!
Pea meeles!
- Mõned lapsed on kärsitud ja tahavad kohe tegutsema hakata. Seetõttu varu taimekasvatuseks vajalikud asjad aegsasti.
- Aias mütates riided määrduvad, kuid see kuulub asja juurde ja on osa töörõõmust!
- Eriti põnev on paljude istutusaukude kaevamine.
- Pisikese aedniku tähtis abivahend on väike kerge kastekann.
- Kui hakkad lapsega koos toimetama, siis püsi abistaja rollis, ära pea loengut, vaid näita eeskuju.
- Külvake kiiresti idanevaid taimi.
- Lapse peenar ei pea alati olema nelinurkne, tee ümmargune peenar nagu pitsa, millel on erivärvilised, taimedest moodustatud lõigud.
- Ronitaimedest nagu nt. kiirekasvulistest ja söödavate kaunadega lattubadest saab nelja, otsast kinniseotud bambuskepi najale kasvatada tiheda lehtonni.
- Kui seemned on külvatud ja taimed istutatud, siis on hooldustööde aeg. Umbrohi tuleb kitkuda, taimi harvendada, peenart kasteta ja väetada. Aeg-ajalt ka saaki koristada.
- Mõned aiataimed, taimeosad, marjad ja seemned võivad olla mürgised, need tuleb lapsele kindlasti selgeks õpetada.
Kui linnalapsel pole oma aeda, siis rõdule annab suure poti sisse istutada kauneid taimi, mis rõõmustavad väikest aednikku hilissügiseni. Kevadised erksavärvilised võõrasemad ja pärdiklilled (Mimulus hybrida) vajavad vaid kastmist, vähest väetamist ja ei karda külma. Kuumaasika (Fragaria vesca) erinevad sordid annavad magusaid punaseid, kollaseid või valgeid mammusid juunist septembrini, pipramünt ja meelõhnaline rand-kivikilbik. Päevalille suured kollased õied, krõbisev suur värihein (Briza maxima), villapehme nõianõges (Stachys byzantina), värske piparmünt, magus lillhernes ja meelõhnaline rand-kivikilbik (Lobularia maritima) mõjutavad kõik lapse erinevaid tundemeeli.
Viieaastane Birgit valis oma suurde potti järgmised taimed:
Pärdiklill (Mimulus hybrida) külma kannatav, erksavärviline ja kiirekasvuline suvelill
Alatiõitsev begoonia (Begonia semperflorens) vähenõudlik soojalembene suvik
Kuumaasikas (Fragaria vesca) sort ‘Rügen’, millel on punased marjad juunist septembrini
Ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum), helkivhõbedase lehestikuga karrilõhnaline põõsake
Kosmos (Cosmos bipinnatus) vähenõudlik ja õierohke suvelill
Aedsalat (Lactuca sativa) ‘Lollo Rosso’, punasekirjute käharate lehtedega kiirekasvuline salat
Eriline lembehein (Eragrostis spectabilis) ‘Purple Love Grass’, roheliste lehtede ja punakaslillade õitega suvekõrreline, mille lehed muutuvad sügisel vaskpunaseks.
Tekst ja fotod: Anu-Kristin Tara. Eesti Aiaklubi
Kaalikas tervisele
Aastasadu on meil kasvatatud kaalika esiisaks peetud Gotlandilt pärit metsikut naerist. Kaalikas on tegelikult kapsa sugulane ja teda tunti juba keskajal köögiviljana. Kaalikas on kaheaastane juurvili, mille värvus on eri liikidel kas kollane, rohekas või lillakas, sisu osa valgest kollaseni. Tänapäeval on miskipärast teda vähem hakatud kasutama, kuid meie esivanemad suhtusid temasse hoopis austavamalt, seadsid ritta kõigi teiste hinnaliste toiduainetega. On säilinud legend, et kaalikas maksab samapalju hõbedat kui palju kaalub. Kaalika hea säilivus on see, mis annab talle suure väärtuse. Oluline on teada, et C-vitamiin säilib kuni kevadeni, maitseomadused ja välimus samad, mis sügisel. Loomulikult peavad olema selleks head hoiutingimused. Suvel, kasvuajal võib toiduks kasutada ka kuumtöödeldud lehti, mis samuti sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid. Viimasel ajal on meie aedades hakatud kasvatama ka kaalika sugulast - naerist, mis lühikese kasvuaja tõttu satub toidulauale juba suvel. Pehme ja mahlase viljaliha kõrval on sobilik kasutada ka naerilehti (suppidesse, hautistesse jne). Kahjuks sügiseks naeris puitub ja säilimine ületalve kahtlane. Seepärast tuleks naerid juba suvel süüa ja ülejäägid peenestatult sügavkülmutada.
Kaalika biokeemiline kooslus
Kaalikas on hinnaline toiduaine nii maitseomadustelt kui ka keemilise koosluse poolest. Juure osa sisaldab süsivesikuid (kuni 10%); vitamiinidest C (50mg%), B1, B2, PP, karotiini; mineraalainetest naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, , rauda; pektiinaineid.
Kaalikalehed on rikkad C-vitamiini poolest ja kaotavad oma mõrkja maitse keedetult.
Kaalikat kasutatakse toiduks nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, säilitades hästi vitamiini ja mineraalainete sisalduse.
Kaalikas maksab sama palju hõbedat kui palju kaalub.
Kaalikas kui ravimköögivili
Kaalikat soovitatakse kui vitamiiniallikat aga samas ka kui valuvaigistit, sapiajatit, antiseptikut, haavade parandajat, bronhiidi leevendajat. Sama väärtuslik on ka naeris, viimane soovitatav podagra ja liigeste haiguste puhul.
Kaalikat ja naerist soovitatakse südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste, bronhiaalastma, unetuse jne puhul. Ravieesmärgil kasutatakse peamiselt toorelt ja ahjus küpsetatult. Loomulikult dieettoiduna võib teda keeta, hautada ja praadida peale eelnevat keetmist.
Kaalika hautised ja supid on soovitatavad mao-soole ja neeruhaiguste puhul. Dieettoiduna valmistatakse kaalikatoidud ilma soolata ja ravikuur peaks kestma vähemalt 2-3 nädalat järjest.
Soe kaalikamahl meega ravib bronhiiti ja ravikuuriks oleks vaja juua 1/2 kl kaupa 2-3 korda päevas vähemalt nädal järjest. Toormahla joomist tuleb alustada vähemate doosidega, seda eriti mao kõrghappesuse puhul.
Kaalikas toidutaimena
Oma tervislikkuse ja vitamiinirikkuse tõttu on ta üks põhilisi köögivilju kartuli kõrval. Sobib kasutada salatitena, suppides ja lisandina prae juures, samuti ka iseseisva toiduna.
Meie esivanemad pidasid lugu ahjus küpsetatud kaalikast ja naerist, mis parimana valmis puuküttega ahjus aga ka lausa lõkketuhas. Urgitsedes koore peidust auravat pehmet hõrgutist saame aru, et oleme unustanud kui hea toit on kaalikas. Ahjukartulite juurde praepannile peaks kuuluma ka kaalikas.
Lamba- ja sealihaleemes keedetud kaalikas on teiste köögiviljade kõrval omal kohal.
Viimasel ajal on vormitoitude hulk meil järsult vähenenud, kaalikavormgi on laual rohkem hiilgeaja mälestusena. Ometi on kaalikas meil hästi kättesaadav toiduaine ja mitte eriti töömahukas toiduvalmistamisel.
Ärme unustame hommikuste riisi-, tangu- ja kruubiputrudesse lisamast riivitud kaalikat, samuti köögivilja hautistesse võib panna kaalika kuubikuid.
Kaalikavorm
1 suur kaalikas, 1 l vett, 1,5 tl soola, 2 spl võid, 1 spl nisujahu, 0,5 kl piima, 1 tl suhkrut, 0,5 tl valget pipart, 2 spl riivsaia, 1 muna, muskaati.
Kaalikas kooritakse ja tükeldatakse. Kuubikud keedetakse soolaga maitsestatud vees pehmeks ja tambitakse puruks. Püree maitsestatakse suhkru, valge pipra ja muskaadiga. Segatakse hulka jahu, või, piim. Segu kuumutatakse vähe pliidil ja munaga segatud püree asetatakse seejärel rasvainega määritud vormi. Peale riputatakse riivsaia. Küpsetatakse ca 200oC juures 40-50 min. Süüa võib iseseisvalt koos hapukoorega või kartuli asemel praega või soolakalaga.
Kaalikavormi võib maitsestada mitmeti ja valmistada ka koos eelnevalt pruunistatud hakklihaga (kihtimisi vormi).
Tavasuhkru asemel sobib kasutada fariinisuhkrut, pealt katmiseks mandlilaaste, seesamiseemneid, pähklipuru.
Ettevalmistatud kaalikapüreest võib valmistada pallikesi võib kotlette, kasutades tihendainena mannat või jahu, kuumutatakse püreega tihenemiseni ja jahtunult lisatakse muna.
Muredad kaalikapallid
5 kl kaalikapüreed, 1 kl riivsaia (mannat või jahu), veidi kartulitärklist, 1 muna, musta pipart, 2 spl võid, 0,5 tl soola, 1 tl fariinisuhkrut. Veeretatakse ümmargused pallid, need riivsaias või jahus ning praetakse rohkes rasvas pannil pliidil või praeahjus.
Süüakse hapukoorega või praelisandina. Ka küpsetistes võib kasutada kaalikat, enamikus eelnevalt vees keedetult. Eriti hästi sobib sepiku koosluses ja pannkookides.
Arvestades eelnevat juttu, võiksid perenaised taas toidualauale tuua unustatud kaalika, mis esivanemate toidus oli igapäevane.
Allikas: terviseleht.ee, Aive Luigela
Lillesibulate meelespea
1. Istuta lillesibulad maha septembris. Nartsissisibul tahab juurdumiseks soojemat mulda. Tulbi jaoks on parim mulla temperatuur +9C, st istutusaeg võib jääda ka oktoobrisse!
2. Sibullill tahab kasvada valgusrikkas kohas.
3. Vali lillesibulatele kergem toitaineterikas muld. Enne istutamist kaeva mulla hulka komposti või sügisväetist.
4. Säti õigeks sibulate istutussügavus (sibula kolmekordse kõrguse sügavus, nt tulbisibul tuleb istutada 10-12 cm sügavusele!).
5. Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta näriliste eest, väldib sortide segunemist peenras ja hõlbustab sibulate ülesvõtmist.
6. Varusta korvid nimelipikuga. Vastasel juhul ei mäleta Sa kevadel, millise sordi õieilu Sind kõige enam võlub.
7. Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
8. Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed.
9. Tulpe ja eriti hüatsinte on soovitatav võtta maast üles igal suvel kohe pärast lehtede kolletumist.
10. Teisi sibullilli võid hoida mitu aastat samal kohal.
11. Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
12. Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel tahaaeda kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
13. Kevadpäeval võta tass kohvi ja naudi enda kätetööd.
Käesolevad nõuanded on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.
Kuidas teha vannipalle?
Vannipallid
3 dl söögisoodat
1,5 dl sidrunhapet
0,5 dl tärklist
25 g kakaovõid
15 ml kookosrasva
10 ml oliiviõli
5 ml metspähkli aroomiõli
Sega kuivained kokku. Suurtes pakkides müüdav söögisooda kipub olema tükiline, uhmerda need tükid kindlasti hästi peeneks, et kogu sooda seguneks ülejäänud ainetega.
Lisa tilkhaaval sulatatud kakaovõi ja kookosrasv ning eeterlik õli. Kui segu hakkab kihisema ja koostisosad omavahel reageerima, sega kiiremini segamini.
Kergelt kokku hakkav puder, mille õiget konsistentsi tunned näppudega, mitte lusikaga segades, suru tihedalt õõnsasse vormi. Kui palli pooled ei haaku või eralduvad vormist välja võtmisel üksteisest, on segu olnud liiga kuiv. Siis lisa natuke vedelikku, soovitavalt õli või kakakovõid. Võta pall vormist välja ning lase 24 tundi kuivada.
Kasuta vannivee vahustamiseks, säilita vannipalle kuivas kohas.
Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.
Kasvuhoone
Meie põhjamaise taeva all moodustavad aed ja selle nurgas väike kasvuhoone aiaelu mõistetava terviku. Toimetamised aias on seotud igakevadise seemnete külvamisega, taimede paljundamisega, nende ette kasvatamisega, ajatamisega või külma eest varjamisega – seda kõike on meie kliimas raske korraldada ilma kasvuhoone abita! Kesksuvisel ajal pakub kasvuhoone suvitamise võimalust toataimedele, aga sügisilmade saabudes võimaldab ta suvepikendust erilistele aiataimedele. Külmal ajal aitab kasvuhoone ületalve elada mõnel õrnemal lemmikul. Kasvuhoone on ühtlasi ka aiapidaja jaoks väike isiklik sanatoorium - koht, kus aurava joogitassi seltsis nautida kevadpäikese hellitushetki või jõudeajal soojendada aiatööst ja õuerõskusest vaevatud liigeseid.
Lisaks oma põhiotstarbele peab kasvuhoone aeda ja ümbritsevasse keskkonda hästi ka sobima. Mida nägusam see väikeehitis on, seda kindlam võib olla tema sobilikkuses. Kõikvõimalikest kättesaadavatest materjalidest kokku klopsitud ja juhuslike arhitektuuriliste lahendustega üritatud kasvumajad täidavad küll taimede kasvatamise ülesande, kuid võivad muuta maastikupildi, näiteks suvilarajoonides, talumatult inetuks!
Kui kasvuhoone pole ehitatud mõne püsihoonega ühte, siis võiks ta asuda aias mitte just kõige silmatorkavamas või esinduslikumas kohas, samas mitte ka sedavõrd peidetult, et päikselgi raske teda üles leida oleks! Taimede kasvatamise seisukohalt pole kindlasti kasvuhoone õige koht suurte puude all, aga ka mitte lauslagedal, kus päikseliste päevadega tekib ülekuumenemise või liigse valgustatuse oht. Parim koht väikekasvuhoone jaoks on paigas, kus kõrvetava lõunapäikese varjamiseks jääb ette mingi puuvõra. Niisuguse võimaluse puudumisel tuleb kasvuhoonet ülekuumenemise eest vastavate varjutuskangastega ise varjutada.
Iga pisemgi kasvuhoone paneb proovile aiapidaja hoolivuse ja kannatuse. Muidugi on tähtsad kastmine ja väetamine, kuid kõige enam otsustab siin taimede õnnestumise kasvuhoone õigeaegne avamine ja sulgemine! Ka väikese kasvuhoone omanik peab heitlikel ilmastikuperioodidel, nagu kevadel ja sügisel, arvestama piiratud vabadusega või siis leidma endale asendaja, et minna rahuliku südamega mitmeks päevaks kasvuhoonest eemale.
Tänasel päeval on kasvuhoonearendajad leiutanud mitmeid väga nägusaid ja taimekasvuks suurepäraseid materjale, mis on parandanud kasvuhoone väljanägemist ja muutnud ka taimede kasvatamise palju efektiivsemaks. Vanade ühesuviste kilede asemel on nüüd olemas ultraviolettkiirte kindlad mitmeaastased kasvuhoonekiled ja kõrvetava klaasi asemel saab nüüd kasutada taimetervislikke ning nägusaid polükarbonaadist aknapaneele. Asjatundjate poolt välja mõeldud kasvuhooned on reeglina ka meeldivalt disainitud.
Käesolev artikkel on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.
Lillesibulate istutamine
Sibullilled armastavad sooja ja valget kasvukohta. Enamus neist vajab kasvamiseks sõmerat, toitaineterikast ja vettläbilaskvat mulda. Vaid nartsissid taluvad savikamat pinnast, kuid mitte seisvat vett.
Lillesibulate jaoks kaevatava augu sügavus võrdub sibula kolmekordse läbimõõduga. Näiteks kui tulbisibula läbimõõt on 5cm, siis istutatakse ta 3x5=15cm sügavusele mulda.
Mõned näpunäited
Istuta sibullilli suuremate gruppidena, grupeeri neid värvuse, kasvukõrguse ja õitsemise aja järgi. Nii võid istutada mitu korvi ühesuguste lilledega üksteisega lähestikku. Suured värvilaigud pääsevad aias kevadel hästi mõjule.
Nartsissisibulate parim istutusaeg on august, siis on muld veel soe ja sibulad juurduvad kiiresti. Nartsissid armastavad savikamat mulda ja nende sibulad mügridele ei meeldi.
Lumi- ja märtsikellukeste sibulad peaks mulda istutama esimesel võimalusel pärast nende muretsemist, sest sibulad on väga õhukese kestaga ja kuivavad ruttu.
Kuna lillesibulatel puudub kaitsev soomuste kiht, müüakse nende sibulaid pakendites saepuru sees. Lumi- ja märtsikellukesed kasvavad aastaid muretult samal kohal. Neid kaevatakse üles vaid paljundamise eesmärgil.
Püvilillede ja liiliate sibulad istutada viljakasse ja hästi vett läbilaskvasse mulda. Sibulad ei talu liigniiskust. Poest ostetud sibulad tuleks maha istutada võimalikult kiiresti, et vältida nende läbikuivamist.
Tulpide sibulad vajavad juurdumiseks jahedamat mulda. Nende parim istutusaeg on septembri lõpus või oktoobri alguses. Tulpe (välja arvatud Greigi- ja metstulbid) on soovitatav maast üles võtta igal kevadel peale lehtede kolletumist.
Krookuse sibulad pannakse maha samal ajal tulpidega.
Krookused on väga dekoratiivsed murus. Muruplatsile istutamiseks lõigata lahti sobiva suurusega murumätas, kobestada selle all olev muld või lisada värsket mulda, istutada sibulad vajalikule sügavusele suuremate gruppidena, seejärel paigaldada murumätas tagasi. Krookuse sibulad võivad maas olla aastaid, mõned sordid vajavad ülesvõtmist 3-5 aasta tagant.
Hüatsinte istutatakse oktoobris. Hüatsindid õitsevad rikkalikumalt, kui võtta sibulad maast üles igal kevadel peale lehtede kolletumist
- Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta näriliste eest, väldib sortide segunemist peenras ja muudab sibulate ülesvõtmise lihtsamaks.
- Varusta korvid siltidega, millele on märgitud sordinimi ja õie värvus ning taime kõrgus
- Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
- Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed. Nii ei keskendu sibul seemnete valmistamisele ja säilitab parema kasvujõu.
- Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
- Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel nt tagavarapeenrasse kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
- Märgi sibula kolmekordne suurus markeriga istutuskühvlile või puuvaiale. Nendega augu sügavust kontrollides on kindel, et sibulad saavad õigele sügavusele.
Miks on hallituse esinemine majas kahjulik
Kõigile on teada, et hallitus rikub toiduaineid ning mitmeid kodus kasutatavaid materjale – riiet, paberit, vaipu jm. Peale selle kutsub majas kasvav hallitus esile allergiat või ülemiste hingamisteede allergia-taolisi sümptoome. Jättes siinkohal kõrvale raskeid haigusi tekitavad mikroseened, võivad järgmised tervisehädad olla tingitud just majas kasvavast hallitusest:
- “kinnine” tunne ninas ja põskkoobastes
- köha
- kähisev ja raske hingamine
- kibe tunne kurgus
- näonaha ja silmade ärritus
- pidevad hingamisteede haigused (sealhulgas põskkoopa põletik)
Kõige keerulisem hallitusprobleemidega tegelemise juures on see, et nende seente mõju inimesele on äärmiselt individuaalne. Seetõttu on sellised jutuajamised üsna tavalised, kus üks inimene väidab, et siin on vastik lõhn ja silmad jooksevad vett, teine leiab, et häda pole midagi…. Individuaalne tundlikkus esineb tavaliselt hallituse arenemise algstaadiumis. Pikaaegne viibimine väga hallitanud majas teeb lõpuks igaühe haigeks. Siiski on mõned inimeste grupid rohkem vastuvõtlikud hallituse kahjulikele mõjudele kui teised:
- imikud, lapsed ja vanurid
- eelnevalt haiged inimesed, kellel on diagnoositud hingamisteede ülitundlikkus, allergia ja astma
- nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed (HIV infektsiooniga, keemiaravi saavad, siirdatud organitega inimesed)
Seetõttu tuleb korduvate ja nn. ilma põhjuseta tekkivate haigusnähtude puhul võtta arvesse võimalust hallituse ajendavast osast tervisehäirete tekkimisel. Arvestades hallituse igakülgset ebasoovitavat ning lausa kahjulikku mõju tervisele ning meid ümbritsevatele asjadele, ei tohi hallitusest mööda käia lootuses, et see ise ära kaob. Kui hallitanud materjal kuivab, siis seda kergemini lenduvad selle pinnalt kuivusele hästi vastupidavad eosed, mis uues soodsas (niiskes) kohas kasvama lähevad. Hallitusseene eoste hävitamiseks on vaja üsna kõrget temperatuuri, üle 100º C.
Allikas: Tervisekaitseamet, prof. Urve Kallavus
Kontorisse sobivad taimed
Kontorisse taimestust planeerides tuleks enne taimede soetamist määratleda täpselt ära kohad, kus missugust taime näha soovitakse. Aknast kaugemale paigutatavate taimede puhul tuleks valida taimed, kes ka looduses kasvavad suurte puude all varjus, leppides kehvade valgustingimustega. Ka niisuguste taimede jaoks on aga 4-meetrine kaugus aknast maksimaalne. 4-meetri kaugusel aknast väheneb taimele langeva valguse hulk juba 16 korda. Kui taimi ei õnnestu aknale lähemale paigutada, tuleks nende jaoks kinnitada lakke või seinale taimelamp. Hästi kasvavad varjutaluvad taimed ka otse kontorit valgustava valgusallika (nt ripplagedesse integreeritud päevavalguslampide) all.
Kui kontoris valgusepuudust ei ole ja suured aknad avanevad hommiku- või lõunapäikese poole, siis tuleks vältida otsest päikesevalgust pelgavaid taimi. Kui kodus võime oma taimi vastavalt aastaaja vaheldumisele ümber paigutada, siis kontoritaim kasvab reeglina aastaringselt ühe koha peal.
Kontoriruumides on arvutite ja muude energiat tarbivate seadmete tõttu sageli väga kuiv õhk, seetõttu tuleks seal vältida eriti niiskuslembeseid taimi (sõnajalad, maranta). Kui aga nendeta ei saa või nad juba olemas on, siis tuleks taimi aeg-ajalt toasooja veega piserdada.
Näpunäiteid kontori kujundamiseks toataimedega:
• Koristaja töö lihtsustamiseks ning parema kujundusliku efekti saavutamiseks valige paljude väikeste taimede asemel pigem üks või kaks suurt.
• Grupeerige taimi – kapi peal mõjuvad elegantselt piklikusse istutuskasti kõrvuti istutatud taimeread.
• Suurte põrandataimede puhul eelistage altkastmissüsteemiga varustatud potte.
• Plastik- ja metallpotid on koos taimega oluliselt kergemad kui keraamilised potid. Poti valikul kaaluge taimede hilisema ümerpaigutamise vajadust.
• Põrandakütte korral asetage taime spetsiaalsele ratastega alusele, et õhk saaks poti all liikuda ja taim üle ei kuumeneks. Alus on praktiline ka raskete pottide puhul.
Vähese valgusega ruumi või aknast kaugemale sobivad taimed:
Moluki aglaoneema Aglaonema commutatum
Lehtliilia Aspidistra elatior
Ääris-draakonipuu Dracaena marginata tumeroheliste lehtedega sordid
Romblehine tsissus Cissus rhombifolia
Fatsia Fatsia (vajab piserdamist!)
Tõlvlehik Spatiphyllum
Sulgvõhk Zamioculcas
Filodendron Philodendron
Havisaba Sansevieria
Kummipuu Ficus elastica
Valgusrikkasse kasvukohta sobivad taimed
Havisaba Sansevieria
Sulgvõhk Zamioculcas
Ääris-draakonipuu Dracaena marginata
Noliina Nolina recurvata
Tääkliilia Yucca
Ebakrooton Codiaeum
Bensoe- viigipuu Ficus benjamina
Kummipuu Ficus elastica (vältida suvel otsest päikest!)
Ahvileivapuu e portulak-turdleht Crassula ovate
Šefflera Schefflera
Datlipalmid Phoenix
Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
Aiapotid
Poti asukoht ja stiil
Üksik suur aiavaas või vaaside kogumik töötab kujunduses sama olulise elemendina kui skulptuur või soolotaim. Seetõttu tuleks aiavaaside asukoht enne paigutamist läbi mõelda. Kuna suur anum muutub mullaga täites väga raskeks, oleks mõistlik leida talle esmalt sobiv asukoht ja alles seejärel mullaga täita ning taimed istutada.
Hästi mõjuvad potid ja vaasid mõne olulise vaate juures – sissekäigu kõrval, trepil, terrassil, puhkenurgas, vahel ka veesilma või aiapingi läheduses.
Lillepoti suurus valitakse vastavalt selle paiga proportsioonidele, kus teda eksponeeritakse. Väikesed anumad on toredad grupeerituna treppidel või muudmoodi maast kõrgemale tõstetuna (rinnatised, postamendid). Kuna väike pott on kerge ja Eestimaa kliima üsna tuuline, siis tuleks vältida selliste anumate paigutamist tuultele avatud kohta, et tuul neid loopima ei hakkaks.
Keraamika sobib väga erinevate stiilide juurde, rustikast modernini. Keraamilisi potte toodetakse mitmesuguse kuju ja vormiga. Modernse stiiliga sobivad lihtsad silindrid või risttahukad. Klassikalise- maakodu- ja vahemeremaade stiiliga sobivad ümarad anumad, kannukujutised või jalaga vaasid.
Veeplekkide eemaldamine peeglilt
Veeplekid peeglil on igaks kodus ebameeldivaks nähtuseks. Võimalusel eemalda veeplekid peeglilt kohe. Tekkinud veepritsmeid on iga kord tüütu eemaldada ning seetõttu tuleb tegeleda kuivanud plekkidega. Poodides on saadaval mitmesuguseid klaasipuhastusvahendeid, ent töö saab tehtud ka koduste vahenditega.
Vajaminevad vahendid
- 3-4 nõudekuivatusrätikut või puhastuslappi
- soe vesi
- klaasipuhastusvahend
- äädikas
1. samm: peegli niisutamine veega
Kasta rätik vette ning pühi sellega kogu peegel üle. Nii saate lahti pinnale kogunenud mustusest. Seejärel kuivatage peegel rätikuga, liikudes ühest servast teise.
2. Samm: peegli puhastamine
Võtke kuiv rätik ja niisutage see klaasipuhastusvahendiga. Alternatiivina võite kasutada äädikat, mis samuti eemaldab efektiivselt kuivanud veeplekid. Hõõruge määrdunud kohta lapiga ning liikuge ka seekord peegli ühest servast teise.
3. Samm: korda eelnevat
Kui esimese puhastuskorraga kõikidest plekkidest lahti ei saanud, siis korrake kogu protsessi uuesti, seni kuni olete plekkidest lahti saanud.
4. Samm: viimane lihv
Olles eemaldanud peeglilt kõik plekid, poleerige peegel läikima, kasutades selleks kuiva ja pehmet riidetükki või puhastuslappi. Seejärel võite kindel olla, et Teie peegel särab nagu uus!
Saialill
Saialill pole mitte ilutaim, vaid ka ravim ja maitsetaim. Pole teada täpselt, kus on tema kodumaa, igal juhul levinud taim Hiinas, Ladina-Ameerikas, Kreekas, Brasiilias, Indias ja loomulikult levinud ammugi üle maailma. Ta avab oma õie kõikjal, kus paistab päike. On muutunud ülipopulaarseks rahvameditsiinis. Senised uurimistulemused näitavad, et saialill sisaldab triterpeenglükosiide, lima- ja valkaineid, flavonoide, saponiine, joodi, vitamiinidest karotinoide. Sellise koosluse tõttu on saialille füsioloogiline ja ravitoime lai. Teda kasutatakse ka toidulisandina, aga ka rahvameditsiinis. Saialille preparaadid on antiseptilise toimega, põletikuvastased, rahustavad, haavu parandavad, kasvaja kõrvaldajad, ravivad maksa-, sapi- ja põrnahaigusi ning tugevdavad südant. Ekstraktid ja teed saialillest aitavad mao- ja kaksteistsõrmiksoole ravil, gastriidil, maohaavandil, klimakteeriumil, põiekivide lahustamisel, nahahaiguste ja vistrike ravil. Ravimina kasutatakse nii õisi kui ülemise osa ürti tervikuna.
Joogiks teena võetakse 2 spl ürti, lisatakse klaas kuuma vett ja lastakse tõmmata 1 tund ja võetakse pool klaasi korraga enne sööki 3 korda päevas.
Kuna saialill on väga tugeva bioaktiivsusega, siis on soovitav kasutada teda koos teiste sobivate taimedega vastavalt ravi eesmärgile.
Saialille salv on üsna populaarseks saanud, eeskätt laienenud veenide ravil ja halvasti paranevate haavade korral. Salv valmistatakse tavaliselt searasvaga, muidugi sobib ka hanerasv. Kui pole käepärast värskeid õisi, lehti, võib kasutada ka apteegi tinktuuri ja seda segatakse sel juhul vaseliiniga.
Valmistada võib ka saialille õli, samal põhimõttel mis eelpool toodud. Saialille õli sobib naha hooldusel, ka seespidiselt 1 tl õli hommikuti maohädade puhul ja igemepõletiku, parodontoosi, angiini ravil.
Saialille ürti võib kokku sobitada raudrohuga, naistepunaga, pohlalehtedega jt, kuid siin on vaja konsulteerida spetsialistiga.
Saialille preparaatide kasutamisel peavad olema ettevaatlikud madala arteriaalse vererõhuga inimesed.
Kollastest kroonlehtedest tehakse õli ka toitudes kasutamiseks, eeskätt saiatoodetes või salatikastmena. Kroonlehtedest tehakse ka safrani taolist pulbrit ja kasutatakse saia kollaseks värvimiseks.
Allikas: Terviseleht, Aive Luigela
Hallituse avastamine
Kõige praktilisemaks ning usaldusväärsemaks hallituse avastamise meetodiks on majaelaniku silmad ja nina. Kui te näete seintel, mööblil või riietel mingeid järsku ilmunud plekke ning majja ilmub ebameeldiv lõhn, siis võib pea-aegu kindlalt arvata, et tegemist on hallituskahjustusega. Kahtlasi plekke ei tohi aga väga ligidalt uurida, sest siis võib sealt ülekerkinud seeneoseid sisse hingata. Hingamisteede sagenenud häired ja muud “imelikud” kaebused on juba kindlamaks tunnuseks hallituse tekkimise kohta.
Mida siis uurida?
- Nähtav hallituse kasv (viltjas, sametine, teraline, nahkjas), mis võib olla erinevat värvi (valge, hall, pruun must, kollane, roheline ja kõikvõimalikud vahepealsed toonid) mitmesugustel pindadel ja materjalidel.
- Ebameeldivalt lõhnavad kappide sisemus, toanurgad, mööblitagused.
- Kas kõik vesi on lahkunud majast? Otsida tuleb vee kogunemist mitmekihiliste seina- ja põranda- materjalide sisse, imbumist saepuru ja soojustusvilla sisse, põranda vaipkatete alla. Eriti tähelepanelikult tuleb uurida seintel ja mööblil olevate veetõusu piire tähistavate viirgude ümbrust.
- Hallituse avastamiseks tuleb nihutada massiivset mööblit paigast, vaadata PVC katete taha ja alla, seinalt lahtilöönud tapeedi tagaküljele, kraanikausi kapi sisse, põrandale ladustatud asjade alla (raamatud, ajalehed, pappkarbid, jm).
- Vahel tuleb kasutada julmemat taktikat ning võtta lahti kipsplaadiga viimistletud sein või teha kontroll-auk põrandasse.
- Kui olete ette võtnud põhjalikuma uurimise, siis tuleb enda kaitseks kasutada plastprille ja tolmumaski, et ninapidi hallituse sisse sattudes tõsisemat tervisekahju mitte tekitada.
Hallituskollete avastamiseks piisab tähelepanelikust märgunud maja sisemuse jälgimisest, kus esmalt otsitakse nähtavat hallituse kasvu ning võimalikke vee kogunemise kohti.
Hallituse ilmnemisel tuleb see ALATI kõrvaldada, kuna kõik hallitusseente liigid on mingil viisil meile kahjulikud. Seetõttu pole üldjuhul tähtis laboratoorselt määrata täpset hallitusseene liiki, vaid pigem seda – kas teie poolt avastatud muutused on ikka hallitus? Seene liigi määramine on võimalik ainult selleks ettenähtud laboris ning vajalik juhul, kui on vaja kindlaks teha tõsisema haiguse põhjuseid.
Allikas: Tervisekaitseamet, prof. Urve Kallavus
Akende pesemine
Kevade saabumine ei ole enamasti kellelegi vastumeelne, ent kui hakatakse mõtlema kevadisele suurpuhastusele, siis seejuures on ilmselt kõige tüütumaks osaks akende pesemine. Olgem ausad, mitte kellelegi ei meeldi akende pesemine, ent kui aknad on pestud, on kodus palju parem olla. Järgnevalt vaatame mõningaid nippe, mis teevad akende pesemise lihtsamaks.
Ettevalmistused
Esmalt pange valmis kõik asjad, mida vajate akende puhastamiseks. Korralik aknapesukomplekt säästab oluliselt Teie vaeva. Hea komplekt koosneb plüüsist aknapesurist, alusest, kuhu pesur kinnitada, kuivatuskummist ja varrest (vajadusel teleskoopvarrest, mis on reguleeritava pikkusega). Iga kasutuse järel tuleb plüüsist pesur loomulikult korralikult puhtaks pesta. Veenduge, et kuivatuskummi laius ei oleks laiem kui teie kõige kitsam aken.
Mesi ja tervis
Geoloogide andmeil elasid mesilased maal juba miljoneid aastaid tagasi. Mesilane kodustati arvatavasti V-III aastatuhandel e.m.a. Kõige varasematel aegadel oli mesi inimesele põhitoidus. Enne suhkru kasutuseletulekut oli mesi ainus magus toiduaine ja maiustus. Ka hilisematel aegadel on mett hinnatud kui väärtuslikku toiduainet. Teda on tarvitatud värskelt, kuid kasutatud ka viina, likööri, siirupi, äädika jt valmistamiseks. Kondiitritoodetesse lisatakse mett magusa maitse ja aromaatsuse saavutamiseks. Sageli tehakse meepräänikuid, -torte, -kooke, -keeksi, -saia jm. Küpsetusvormi määrimiseks võib traditsioonilise rasvaine asemel kasutada mesilasvaha. Mina hõõrun ðaðlõkiliha enne marinaadi lisamist meega. Oi kui ilusad ja maitsvad, erilise läikega on lihatükikesed varda otsas!
Mesi on mitte üksnes maitsev dessert, vaid inimesele mitmeti vajalik toitvate elementide kompleks. Juba vanal ajal pidasid suured mõtlejad mett üheks tähtsamaks tervist tugevdavaks vahendiks, aktiivse elu pikendajaks ja paljude haiguste ravijaks. Ka tänapäeval ei ole ühtegi maad, kus ei tunnistataks mee väärtuslikkust. Kuigi Eesti kliima ja meetaimestik ei ole siiski selle alaga tegelejatel mesinduse arendamiseks eriti soodne, on saadud head toodangut.
Naturaalses mees on keskmiselt 17,2% vett, 0,4-0,8% täisväärtuslikku valku ja 81,3% igasuguseid suhkruid. Suhkruga võrreldes on mesi loomulikult oluliselt kasulikum, sest peale kergesti imenduva glükoosi ja fruktoosi sisaldab ta veel teisigi toitaineid. Vitamiinidest on mees leitud C-, B1-, B2-, B6-, PP- ja K-vitamiini, biotiini, fool- ja pantoteenhapet, samuti mitmeid mineraalaineid. Väga olulised komponendid on fermendid, millest mees leidub diastaasi, invertaasi ja katalaasi. Nende ülesandeks on kiirendada kas otseselt või kaudselt toitainete keemilist muundamist organismis. On arvatud, et ilma fermentideta ei omastu ka kõige toitvam toit. Fermendid ja ensüümid ei talu kõrgeid temperatuure. Et mee väärtus säiliks, tuleb vältida selle kuumutamist üle +40oC, samuti ei tohi mett hoida külmkapis. Mee pikemaks säilimiseks tuleb seda hoida kuivas ja jahedas ruumis. Arheoloogilised kaevamised Egiptuses (surnukambrites oli mitu vaasi meega) on näidanud, et õigel hoidmisel säilitab mesi oma lõhna- ja maitseomadused ka tuhandete aastate jooksul.
Mis tagab mee säilimise? Laboratoorsetel uuringutel on selgunud, et meel on hallitusseente arengut ja baktereid tappev toime. Siiski on ka tänapäeval teadlased arvamusel, et peale nende kasulike ainete, mida mees leitud, sisaldab mesi veel palju tundmatuid aineid. Mesi ei lase tekkida verre suhkrut üleliia, samal ajal rahuldab aga täielikult organismi suhkruvajadused. Mesi ei koorma neerusid, toimib kerge lahtistina ning tal on rahustav toime. Rahvameditsiinis tehakse väikelastele ägeda köha ja bronhiidi puhul "meesärk". Enne magamaheitmist määritakse lapse rind meega ja pannakse selga puuvillane pluus. Hommikuks on mesi nahasse tõmbunud ja raviks piisab 3-4 korrast. Organismile on kasulikum kui siseelundite ravi sünniks aeglasemalt, kui järjekindlamalt. Üheks selliseks abiravimiks on puhas mesi. Mett tuleb süüa teiste ainetega koos või lahjendatult.
Lehemesi on maailmas kallimalt hinnatud kui õiemesi. Mee värvus sõltub täielikult lilledest, millest see on korjatud. Üldiselt loetakse maitseomadustelt paremaks heledat, läbipaistvat, aromaatset mett. Selline on nt pärnaõie mesi ja pärnaõie-ristiku mesi. Tume mesi, nt kanarbiku- ja lehemesi, on aga tervislikum, sest selles on rikkalikumalt rauda, vitamiine, valke ja vabu orgaanilisi happeid. Kõige tugevatoimelisemaks ja väärtuslikumaks aga peetakse ravimtaimedelt kogutud mett.
Allikas: terviseleht.ee, Heldur Karro
Viis olulist asja, mida enne põranda ostmist arvesse võtta.
1. PUIT ON LOODUSLIK
Puit on erinevalt plastikust ja paljudest muudest kaasaegsetest materjalidest ka uuendatav. Nii et kui see tuleb ühel päeval välja vahetada, läheb see tagasi Emakese Looduse juurde.
2. PUIT MUUTUB ÜHA ILUSAMAKS
Kõik puidud muudavad aja jooksul värvi. Mõned liigid tumenevad kiiresti, samas kui teised muutuvad
vähem dramaatiliselt ja palju aeglasemalt. Loodus ei püsi iial paigal. Selles peitubki looduslike materjalide võlu.
3. TARGAD PÕRANDAD ON LOODUSE SUHTES LAHKEMAD
Kaasaegne puitpõrand on ehitatud mitmekihilisuse põhimõttel. Kaasaegse konstruktsiooniga põrand on stabiilne ja püsib tasasena isegi aastaaegade vaheldudes ning temperatuuri ja õhuniiskuse muutudes. Massiivne puitpõrand seevastu kooldub ja praeguneb kergesti. Samuti on massiivse puitpõranda kasutamine sageli loodusressursside liigne raiskamine.
4. PUIT, MIS TUNDUB PUIDUNA
Puitpõranda pind peab olema piisavalt tugev selleks, et pidada vastu igapäevasele kulumisele, aga samas piisavalt õhuke ja läbipaistev, et näha ja kogeda puidu “tunnet”. Kui Te soovite tunda rohkem puidutekstuuri, võite valida mattlaki või loodusliku õliga puitpõranda.
5. KES SEDA PÕRANDAT KASUTAB?
Kes sellel kõndima hakkab? Täiskasvanud, lapsed, lemmikloomad? Kuhu see paigaldatakse? Elutuppa, kööki, magamistuppa? Puidu tugevus võib põranda valikul saada kriitiliseks praktiliseks teguriks. On palju liike, mis näivad sarnased, kuid kõvaduse poolest erinevad dramaatiliselt. Vali õige liik õigesse tuppa, olukorda ja elustiili.
Käesolevad nõuanded on avaldatud Lincona põrandakeskuse lahkel loal.
Lehekülg 2 / 11