Majoraani kultiveeriti vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas kui rituaalset maitse- ja ravimtaime. Ta kasvab looduslikult troopikaaladel, ka Lõuna-Euroopas, Hiinas ja USA-s. Kõige väärtuslikumaks peetakse tänapäeval prantsuse ja tšiili majoraani.
Meil on tuntud prantsuse leht- ja saksa pungmajoraan, mis oma külmakindlusega sobivad meie ilmastikuoludesse. Majoraan on päikeselembeline taim, eelistab kasvada huumusrikkal mullal. Juulis-augustis avab oma rohekasvioletsed õied. Võrseid on õigem lõigata enne õitsemist ning kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Majoraan kuulub dieetvürtside hulka ja seega on ta paljude maitse-kuivsegude koosluses.
Majoraan mõjub rahustavalt
Väikesed seemned idanevad kaua, seetõttu tuleks tööd alustada juba aknalaual nii umbes märtsis-aprillis, avamaale külvatakse meie oludes juunis.
Majoraani tugev maitse ja lõhn tulenevad eeterlikust majoraaniõlist, mida ta sisaldab 1-2%. Kamprit meenutavas maitses võib aimata ka tüümiani ja pune maitset. Lehtedes on tamiini (5%), parkaineid, vitamiine (karotiini, C-vitamiini).
Ravimtaimena kasutatakse majoraani maapealset osa. Et majoraanis leiduvate eeterlike õlide segu toimib ühelt poolt toniseerivalt, teisalt aga valuvaigistavalt ja antiseptiliselt, siis on reuma, podagra ja liigesepõletike puhul tehtud majoraanivanne. Samas võib valmistada salvi (analoogselt saialille salviga) ja ravitakse sellega veenilaiendeid, valutavaid liigeseid ja lihaseid.
Majoraanitee mõjub rahustavalt, seedekulglale spasmolüütiliselt, seda on kasutatud köha ja hingamisteede põletike korral; aitab ka meeleolulanguse ja peavalude vastu. Tee valmistamiseks võetakse ainult 1 tl ürti 1 klaasi kuuma vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund ja juuakse paar klaasi päevas 6-7 päeva järjest.
Majoraan on suurepärane maitseaine
Meil kasvatatakse peamiselt maitsetaimena, kuid palju kasvatavad ka mesinikud, kuna on hea meetaim. Maitseainena on tuntud kõikjal ja ammust ajast vorstirohu nime all. Suure vürtsikuse tõttu lisatakse toitudele väikeses koguses, on tähtis maitseaine soolavabas dieedis. Majoraan on suurepärane maitseaine liha- ja köögivilja-, eriti maksa-, kaalika-, porgandi- ja kaunviljatoitudele, teda lisatakse kastmetele ja pekist väljapraetud rasvale koos sibula, õuna ning hariliku pujuga.
Teena on ta sobilik (ka külmana suvel) lõunasöökide juurde. Väga hästi sobib kasutada veretoitude juurde, seepärast on ammusest ajast kasvatatud majoraani verivorsti, vereleiva ja -käkkide maitsestamiseks.
Tasuks perenaistel harjutada ka hommikuputrudes, eriti tangu ja kruubi puhul, samuti teatud suppidesse nagu kalasupp. Imehästi sobib lambalihast toitudesse, eriti lambaprae maitsestamiseks. Järgnevalt pakun katsetamiseks huvitava majoraanisupi retsepti, mis sobib ka pidulikel juhtudel.
Majoraanisupp
200 g suitsuliha (soovitav lambaliha), 6 sibulat, 4 suurt porgandit, 1,5 kl värsket majoraani (0,5 kl kuivatatud), 20-25 rohelist karusmarja, 1 l lihaleent, 1 spl teravamaitselist kastet (sojakaste), peterselli, rohelist sibulat, soola.
Liha pruunistatakse kergelt, lisatakse sibul, porgand (tükeldatult) ja karusmarjad. Lisatakse sojakaste, lihaleem ja majoraan. Keedame kuni porgand on valminud. Enne serveerimist lisatakse sibul ja petersell.
Majoraani võiks sobitada ka porgandiga nagu pirukatäidistes või iseseisva toiduga.
Majoraaniporgandid
Porgandeid, soola, vett, võid, rõõska koort, majoraani. 4-5 porgandit tükeldatakse ja keedetakse vähese soolaga maitsestatud vees. Eraldi nõusse lisatakse või ja kallatakse juurde ilma vedelikuta porgand. Lõpuks lisatakse klaas koort ja majoraani.
Allikas: Terviseleht, Aive Luigela
