R11242017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Naeris

Vanas-Roomas oli küpsetatud naeris kõikide lemmiktoit. Peaaegu igaüks meist teab populaarset vene muinasjuttu, kus eite-taati hiiglanaeri kasvatasid ja selle väljatõmbamisega suures hädas olid. Tänapäeval hinnatakse sööginaerist kui maitsvat köögivilja peamiselt põhjaaladel, kus see vähenõudlik taim võib ühe suvega anda kaks saaki ja suure C-vitamiini sisalduse tõttu edukalt skorbuudi vastu võitleb.

Sööginaeris on üks külmakindlamaid kultuure, kannatades kuni 5o öökülma. Kogu talve ja kevade, kuni uue saagini, säilitab naeris värskuse ja maitseomadused.

Peale C-vitamiini on naeris rikkalikult hinnalist nikotiinhapet ja B-grupi vitamiine. Tas on ka kaltsium-, kaalium- ja naatriumsooli, magneesiumi, fosforit ja rauda - seega peaaegu kõiki inimesele vajalikke mineraalaineid ning isutekitava toimega eeterlikke õlisid.

Nii naerist kui kaalikat soovitavad arstid süüa igemete tugevdamiseks, samuti kroonilise kõhukinnisuse puhul.

Eestis tunti ja tarvitati sööginaerist väga ammu. Venemaal aga oli naeril eriline koht toidulaual.

Vanu retsepte, mille järgi naerist valmistati maitsvaid toite, teavad nüüdisajal vähesed, paljud oskused on täiesti unustatud. Meile on kaalikas naerist tuttavam ja seepärast osatakse kaalikast valmistada toite paremini kui naerist.

Naerist toiduvalmistamine ei peaks raskusi tegema ka väikeste kogemustega perenaisele, kui retsept on silme ees.

 

Allikas: Terviseleht, Heldur Karro