Apteegitilli (Foeniculum vulgare) metsikult kasvav esivanem oli hinnatud ravimtaim juba antiikajal hiinlaste, indiaanlaste, kreeklaste ja roomlaste juures. Tema kodumaaks peetakse Vahemeremaid ja Ees-Aasiat. Tänapäeval viljeldakse kogu maailmas. Maitsetaimena sai tuntuks hilisematel aegadel. Kasvatatakse põhiliselt kahte teisendit: nn magusat e vürtsivenkoli ja köögivilja e salativenkoli. Välimuselt sarnaneb ta meil laialt kasvatatava aedtilliga, kuid maitseomadustelt on ta erinev, aniisi lõhnaga. Meie tingimustes kasvab edukalt, isegi põllul, kuid eelistab sügavapõhjalist viljakat liiv-savimulda ja tuulevarjulist päikesepaistelist kasvukohta. Külvatakse mai alguses avamaale 2,5-3cm sügavusele. Sügisel, kui maa on juba kergelt külmunud, kaetakse taimed, mille varred on 5cm kõrguselt maha lõigatud, kuivade puulehtede või turbaga. Tihti paljuneb ise mahavarisenud seemnetega, kui oleme õisiku alles jätnud. Juured võib ka sügisel välja kaevata ja säilitada ületalve keldris liivas. Kevadel istutatakse avamaale 2 taime kokku. Täissaak saadakse 2. ja 3. aastal. Kui kasutatakse ainult lehti, saab suve jooksul pidevalt saaki. Kui soovitakse saada seemneid, ei tohi võrseid kõiki ära lõigata.
Köögiviljavenkol on suhteliselt soojanõudlik kultuur, mida ulatuslikult viljeldakse Lõuna-Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal, Hispaanias, Kreekas ja Põhja-Aafrikas. Väiksemas ulatuses kasvatatakse koduaedades ka põhjapoolsemates maades nagu Soome, kus ta on väga populaarne. Köögiviljana viljeldakse enamasti üheaastase kultuurina. Taim kasvab 1,5-2m kõrguseks. Köögiviljana pakub peamist huvi alumiste leherootsude lihakalt paksenenud tüvest moodustunud sibulataoline moodustis nn võrsemugul.
Biokeemiline kooslus
Viljad sisaldavad 2-6, lehed 0,62-1,54% eeterlikke õlisid, mille koostisesse kuuluvad anetool (50-60%), fenhoon (20%), aniishape, metüülhavikool, kamfeen, fellandreen, limoneen, peale selle 12-18% rasvõli, 4-5% suhkrut ja 20% valkaineid. Kogu taimel on eeterlikest õlidest johtuv aniisi maitse. Võrsemugul sisaldab hulgani suhkruid, tärklist, valke, mineraalainetest enam kaltsiumi-, kaaliumi-, fosfori- ja rauasooli ning vitamiinidest provitamiini A, B1-, B2- ja C- ning E-vitamiini. Paljudele ei ole venkoli tugev omapärane maitse eriti meelepärane, mistõttu teda väga laialt levinud ja tarvitatavate köögiviljade hulka arvata ei saa.
Apteegitill ravimtaimena
Mõjub söögiisu tõstvalt ja seedimist soodustavalt. Soodustab ka kõigi inimorganismi näärmete, eriti aga piimanäärmete sekretsiooni, samuti uriini eritumist. On tuntuks saanud köha, hingamisteede katarri ja seedehäirete korral. Venkoli mugula söömine parandab ainevahetust ja soovitatakse kuivatatult lisada kõhnumistee segusse, kuhu peaks kuuluma veel peterselli juur, piparmünt, paakspuu koor ja võilill. Apteegitill on tõhus vahend külmetuse puhul (lehed, seemned) teesegus koos paiselehe, piparmündi, kollase mesika ja teelehega. Seemneid kasutada peenestatult sapikivide, neeru ning põiehädade puhul. Neerutegevuse reguleerijana tuleks lehti ja seemneid kasutada põldosja, kaselehtede, saialille ja raudrohuga. Sama segu kasutada ka nahahaiguste korral. Kõikide hädade puhul juuakse teed 2-3 klaasi päevas. Kõhnumisteed võiks hommikuti juua 2 klaasi hommikusöögi asemel, õhtune söögikord võiks olla kella 18 paiku ja enne voodisse heitmist juuakse veel klaasike meega. Viimasel ajal on hakatud kasutama teda ka hüpertoonia ravis. Siinjuures valmistatakse teena veiste-südamerohuga, põldosjaga ja arooniamarjadega.
Apteegitill toidutaimena, maitseainena
Ta on tüüpiline itaalia köögivili. Võrsemugulat ja noori lehevarsi tarvitatakse toorelt salatite ning toortoitude valmistamiseks, samuti järelroana nagu puuvilja. Peeneks hakitud mugulat kasutatakse omaette salatina või koos teiste köögiviljadega (söögipeet, porgand, tomat, kurk, roheline hernes). Sobib ka puuviljadega nagu õunad, pirnid, apelsinid, mandariinid, kiivid, avokaado. Salatit maitsestada sidrunimahla, pipra, soola, paprika, peterselli lisamisega ning lõpuks puistata peale peeneks hakitud apteegitilli lehti. Peenekshakitud roheline on väga hea maitselisand ka liha- ja kalaroogade, kastmete, võiete, majoneesi jm juurde. Eriti hea kala küpsetamisel tulel või grillimisel.
Tema putketaolisi kõrsi kasutati antiikajal viirukina. Seemneid kasutatakse nagu köömneid leiva- ja liköörivürtsina. Poolvalminud seemnetega sarikaid lisatakse teiste maitseainetega hapendatavaile, soolatavaile kurkidele- tomatitele. Kuivatatud varsi kasutatakse grillpuiduna. Juuri ja seemneid kuivatatakse. Lehed maitseainena kuivatamiseks ei sobi (küll aga ravimtee kooslusse). Mugulaid võib keeta, hautada, küpsetada, praadida ja sügavkülmutada, kasutades lisandiks liha-, kala-, makaroni-, riisi-, maisi-, kaeratoitude juurde.
Grillimisel võiks kala sisemusse toppida apteegitilli oksi võiga, jämedamad varred asetada grillaparaadi (röstaparaadi) laiuselt kalade alla ja peale. Kõrte särisedes annavad varred kerge suitsu maitse.
Tavalisi räimi ahjus tehes võiks peale valatava kastme koosluses olla ka apteegitill (õli, äädikas, petersell, sool, küüslauk, tomatipasta). Serveerides lisada mõõdukalt rohelisi lehti.
Maitseainena võib lisada ka küpsetistesse, eeskätt sobib rukkijahu, odrajahu ja jämeda nisujahuga kuklitesse, pannkookidesse ning karaskisse.
Kui hirsipudrule lisatakse aniisi, miks ei sobiks ta siis ka sinna. Mõnele meeldib eriti see omapärane maitse ja lisatakse teda aedvilja pizzasse ning putrudesse.
Allikas: Terviseleht, Aive Luigela
