R11242017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Võilill - salati-ja ravimtaim

VõilillVõilillest pärinevad vanimad kirjalikud andmed Vana-Kreekast, seda juba enne meie ajaarvamise algust. Lääne-Euroopast on ta toidutaimena kasutamisest teateid 17.saj keskpaigast, esmajoones Prantsusmaalt, kus tänapäevalgi peetakse kevadist, pipra, soola, äädika ja toiduõliga maitsestatud võilille-lehesalatit üheks suurepärasemaks suupisteks. Lääne-Euroopa mitmes riigis, samuti Indias, Jaapanis ja USAs on hakatud kasvatama võilille aretatud kultuursorte, mis on lopsakama kasvuga ja vähemmõrkjad. Lisaks võilille tervistavale väärtusele loetakse teda ka paljudest aedviljadest toitvamaks.

Kui korjame salatiks noori, veel täiesti lahti keerdumata lehti, on nad mahedama maitsega. Neis pole kas veel glükosiid taraksatsiini (mis mõruda maitse annabki) või on seda veel väga vähe. Ka aitab salatilehtede mõrumaitset vähendada umbes pooletunnine külmas soolases vees leotamine.

Kevadel, kui organismi elutalitluseks hädavajalikke vitamiine on niigi vähe, võiks soovitada salati retsepti:

Võtta 100 g jahedas soolases vees leotatud ja peenestatud noori võilillelehti, 50 g peeneks lõigatud (tali)sibulapealseid, 25 g peterselli ning maitse järgi soola ja äädikat, segada läbi, lisada taimeõli, peale võiks riputada tilli.

Võilille veel avanemata õisikunuppe soolatakse ja hapendatakse nagu kurke või rohelisi tomateid.

Võilillekohv

Selle valmistamiseks võilille kuivatatud juured pruunistatakse (röstitakse) ja peenestatakse. Kuumutamisel muutub juurtes sisalduv polüsahhariid inuliin suhkruks - suhkrute hulgas kõige magusamaks fruktoosiks ehk puuviljasuhkruks, mis sobib ka suhkruhaigetele. Röstimisel annab karamelliseerunud fruktoos joogile ilusa värvi ja meeldiva maitse. Kuumtöötlemisel laguneb ka taraksatsiin kiiresti, nii et korralik röstimine peaks tugeva mõrkja maitse kõrvaldama. Võilillekohv muudab veresooned elastsemaks ja veri voolavamaks, infarkti ja insuldi oht hakkab kaugenema.

Lehtede ja juurte kuivatamine

Võilille maapealset osa, põhiliselt lehti, kogutakse säilitamiseks soovitavalt õitsemisaja algul, mis Eestis on kirjanduses avaldatud paljude vaatlusaastate (1960-1973) põhjal maikuu keskpaik. Kuivatatakse õhukese kihina paberile või riidele laotatult, võimalusel hea tuuletõmbusega, kuid päikese eest varjatud kohas, pööningul või katusealuses. Sobivaim hoiukoht suletud puit- või klaasnõu, säilitusaeg (eri allikate andmeil) 1-2 a. Juurte sobivaim koristusaeg on sügis, alates augustist. Miks mitte teha seda nt peenramaa kaevamise aegu, kasu oleks kahepoolne - jääb ka kultuurtaimedele avaram kasvuruum. Juured muidugi eraldatakse maapealsetest osadest, ka juurekaeltest ja narmasjuurtest; pestakse puhtaks ja parema kuivamise huvides tükeldatakse. Mõni päev närvutatakse õhu käes (juurtele ei pidavat ka päike halvasti mõjuma). Kui lõpeb piimmahla eritumine, kuivatatakse (ahjus, praeahjus vm) temperatuuril kuni 60-70C. Võilillejuurte säilitusajaks pakutakse kuni 5 aastat.

Mida taim sisaldab?

Piimmahla koostises mainitakse glükosiide (eraldi veel nende hulka kuuluvat saponiinide rühma, samuti mõruainet taraksatsiini), samuti valkaineid, polüsahhariid inuliini, lima, sapitalitluseks vajalikku koliini, eeterlikke õlisid, makro- ja mikroelemente ning vitamiine.

Muidugi mainitakse neid aineid ka taime maapealsete osade (lehtede-õisikute) koostis kirjeldades. Lisaks aga märgitakse veel, et seal leidub valke (erinevate uurijate andmeil) 2,4-26% (mis on väga suur kõikumine), sahhariide 7-8%, samuti triterpeenalkoholi. Makro- ja mikroelementide kohta täpsustatakse, et rauda, kaltsiumi, fosforit, mangaani jmt leidub rohkem kui mitmetes aedviljades, sh ainevahetusprotsessis hädavajalikku koobaltit 0,6-3,4 mg%. C-vitamiini sisalduseks tuleb (erinevate allikate andmeil) 30-70 mg%, karotiini (A-vitamiini provitamiini) on 7-8%, ka mainitakse B2- ja E-vitamiini, samuti nikotiinhappe (PP-vitamiin) leidumist.

Võilillemahla kasutusala

Võilille piimmahla on kasutatud maksa-, neeru- ja nahahaiguste ravil. Juba vanaaja arstid-kosmeetikud pakkusid võilillemahla tedretähnide ja sünnimärkide peletamiseks. Ka tänapäeval soovitatakse seda lisaks tedretähnidele veel pigmendi- ja maksalaikude, soolatüügast, konnasilmade ja rakkude puhul, aga ka maohammustuse ja mesilasenõelamise koha sissehõõrumiseks.

Kesk-Aasias on kasutatud võilillemahla ka veel verevaesuse, üldise nõrkuse ja rinnahaiguste korral. Bulgaariast on teada võilillemahla tarvitamist peale nahahaiguste ja aneemia (kehvveresuse) veel C-avitaminoosist ülesaamiseks ja arterioskleroosi ravil.

Mahlal väidetakse olevat veel toniseeriv, verd puhastav ja vere valgeliblede arvu suurendav toime (ka palavikku vähendavaks vahendiks). Mahla soovitatakse (välispidiselt) ka podagra, samuti umbe korral.

Võilill on paljude haiguste vastu

Lehti koos juurtega kasutatakse Prantsusmaal krooniliste maksahaiguste puhul kolesterooli vähendamiseks. Juurte õliekstrakti pakutakse põletushaavade parandajana.

Ega kirjanduses lehtedest (peale salati) ja juurtest (peale kohvi) eraldi eriti palju juttu tehtagi, rohkem käsitletakse neid koos. Saame teada, et juba vanasti kasutati võilille ainevahetuse korrastaja, sapinõristi, söögiisu tekitaja, vere kolesterooli vähendajana (pärsib selle imendumist organismis), samuti kõhukinnisuse ning kehvveresuse puhul. Hilisemad uurimused on rahvameditsiinis juurdunut põhiliselt kinnitanud.

Venelased on võilille võtnud sisse lisaks seedimise parandamisele ja sapinõristuse ergutamisele veel rahustina, unetuse vastu ja kollatõve raviks. Lisaks on võilillel teada veel higileajav, põletus- ja allergiavastane, rögalahtistav, hüpoksiavastane (kudede hapnikupuudust leevendav), alahappesusega gastriiti (maokatarri), põrna-, neeru-, põie-, soole- ja maksahaigusi ning ülemiste hingamisteede nakkuslikke (viiruslikke).

 

Allikas: Terviseleht, Heino Sõrm