Pilt põdrakanepistAhtaleheline põdrakanep (chamaenerion angustifolium) kasvab raiesmikel, põlendikul, metsasihil, hõredas metsas, metsaservas, nõmmel, kraavikaldal, teeääres ja mujal. Silma hakkab ta pika (kuni 40 cm) roosakaslilla õisikuga. Taim õitseb juunist septembrini.

Kui küllaldane õhu- ja mullaniiskus on õieküünla nektariks teinud, on ta mesilastele hea korjetaim. Põdrakanepi mesi on maitsev ja hinnatud. Mitmekülgsete omadustega taime tumerohelised, vahelduva asetusega lehed meenutavad paju omi. Juured on kuni poolteist meetrit pikad ja maapinna lähedal, mistõttu on neid kerge koguda. Nii lehti kui juuri võib kasutada värskelt ja kuivatatult toiduks. Põdrakanep on eriti populaarne vene rahva hulgas, kes on andnud talle ka teise nimetuse - ivan-tðai. Teda peeti 99 haiguse ravitsejaks ja tsaariajal veeti sadade puudade viisi välismaale. Kuivatamiseks ja säilitamiseks kogutakse peamiselt lehti ja õisi.

Lehed, juured, seemned toiduks

Lehed sisaldavad palju bioaktiivseid aineid nagu tahniin (10%9, alkaloidid, limaaineid (15%), askorbiinhapet, kumariini, suhkruid, antotsüaniide, flavonoidühendeid, pektiinaineid. Ürt tervikuna sisaldab Cvitamiini kuni 200 mg%. Juur on rikas tärklise ja suhkrute poolest, seemnetes on 45 % õli. Noori lehti saab tarvitada varakevadest peale toiduks. Hästi peeneks hakitult võib neid vähesel hulgal segada toorsalatitesse, kastmetesse, kasutada suppide, liha- ja kalatoitude maitserohelisena.

Salat põdrakanepiga

Noored lehed (50-100 g) valatakse üle keeva veega (võib sõelaga lasta 1 min keevasse vette). Nõrutatult peenestatakse ja segatakse rohelise sibula (50 g), riivitud mädarõikaga (2 spl). Lisatakse veidi sidrunimahla (hapet) ja segatakse hapukoorega (20 g). Maitsestatakse soola, pipra ja suhkruga.

Roheline supp põdrakanepiga

Noored varred ja lehed (100g) ja ka kõrvenõgese lehed (100g) lastakse 1 min keeva vette, nõrutatakse, tükeldatakse ja hautatakse rasvainega (20g). Keevasse puljongisse või vette (0,5-0,7 l) pannakse tükeldatud kartul (200g), porgand (10 g) ja lõpuks hakitud roheline ja keedetakse valmimiseni. Maitsestatakse soola ja maitseainetega. serveerimisel lisatakse keedetud muna sektorid ja hapukoor.

Värsketest lehtedest tõmmist sobib lisada morsile, kokteilina või lahjendada teena joomiseks või kasutada kalja tegemiseks. Tõmmis säilib kauem, kuid kali on maitsvam - käärimine mahendab mõrkjat maitset. 3liitrise purgi kalja jaoks lisatakse tõmmisele maitse järgi (kuni 9 spl) suhkrut ja 5-10 g pärmi ning jäetakse ööpäevaks seisma.

Tee jaoks on vaja lehti parkida, sest ei toored ega kuivatatud lehed anna aromaatset jooki. Selleks panna korjatud lehed, ka õisikud, 4-5 cm paksuse kihina närbuma. pärast ööpäevast seismist rullida ja väänata taimeosi peos, kuni mahl välja tuleb. Siis asetada plaadile, katta märja linase riidega ning hoida 25°C juures 6-10 tundi.

Pärast seda kuumutada 40 min. 100°C temperatuuril. Lõpuks lastakse jahtudes kuivada.

Ühe klaasi keeva vee kohta võtta 1 tl ürti ja lasta tõmmata vähemalt 15 min.

Värskeid juuri võib kasutada kui kartuleid, kuivatatud juurtest võib valmistada jahu. Mikseris peenestatud juured võiks alati tumedas purgis olla ja kasutada küpsetistes taignas, putrudes. Muuseas, põdrakanepi juurtest on ka viina aetud. Juuri kogutakse sügisel.

Noori juuri, mahlakaid magusamaitselisi osi võib süüa värskelt nagu võilillejuuri, keeta, küpsetada, praadida või lisada supile. Vanemad osad sobivad kuivatatult jahvatamiseks.

Hapupiima või keefiriga kama segades võiks 1 tl juurejahu lisada täiendavalt 1 kl kohta. Muide maitsva kama saab koos võilille- ja tammetõrujahuga. Põdrakanepi seemned sisaldavad 40 % õli. Lendkarvakestega seemned, peenikesed ebemed, sobivad padjatäiteks. Kiudainerikkast varrest saab teha nööri, millele vihjab ka nime teine pool - kanep.

Põdrakanep ravib

Ravimiseks kasutatakse peamiselt lehti ja õisi. Tee, mis valmistatakse ravi eesmärgi, on lihtsama tehnoloogiaga. Korjatakse ürdina (õied, lehed ja varre ülemine ots ilma kaunadeta). Siin kehtib sama nõue, mis kõikide teiste maitse- ja ravimteede korjamisel. Korjatakse päikeselise ilmaga, õitsemise alguses ja kuivatatakse spetsiaalses kuivatis või tuuletõmbuses varjulises kohas.

Põdrakanepi teel on rahustav valuvaigistav ja krampe peletav toime, see ravib unetust ja peavalu. Oma toimelt meenutab palderjani. Angiini, silma- või nahapõletiku puhul ning furunkulite ja haavandite korral aitavad loputused ja mähised teega. Sellega on saadud häid tulemusi isegi kasvajate, naha- ja lümfisõlmede tuberkuloosi ravimisel ning mao-, soolte- ja maksahaiguste, samuti kehvveresuse korral. Häid tulemusi on saadud kõhulahtisuse puhul ning vereringe haiguste korral. Nii on tast abi aeglase vereringe, peavalude korral. Rahvameditsiin tunnistab teda kui vähi- ja viljatusevastast ravimit.

Põdrakanepit loetakse parimaks immuno- ja hormonaalsüsteemi tugevdajaks. Seetõttu on ta eriti soovitav kilpnäärme aeglase talituse korral. Et tal on põletikuvastane toime, siis on peenestatud kuiva puru raputatud halvasti paranevatele haavadele ja leemendavatele ekseemidele.

Üldjoontes valmistatakse põdrakanepi tee järgmiselt: 2 spl peenestatud ürti 200 g keeva vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund, kurnatakse. Võetakse päeva jooksul, soovitavalt 20 min enne sööki.

Haavandtõve puhul võetakse 3 spl ürti, lisatakse 1,5 kl keeva vett ja lastakse aeglasel tulel 15 min keeda. Jahutatakse ja kurnatakse ning võetakse 3 spl korraga söögi ajal. Sapipõepõletiku, kollatõve, jämesoole põletikul juuakse teed 1 spl ürdiga 1 kl keeva vee kohta, tõmbamisega 15 min ja tarvitatakse enne sööki.

Astmahaigete tee võiks olla valmistatud esimese õpetuse järgi, seisuajaga 6 tundi.

 

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela

Joomla SEF URLs by Artio

Enimloetud artiklid antud kategoorias

Raviteed

Piparmünt on üks vanemaid kultuurtaimi. Piparmündi kodumaaks peetakse Hiinat. Tänaseks on inglased piparmündi suurimad kultiveerijad ja tarbijad. Ravimtaimeks teevad piparmündi tema eeterlikud õlid, millest...

Loe edasi

Viljapuude hooldus

Viljapuu- ja marjaaias on sitikaid satikaid tegutsemas nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Kõike neid ei saa teada tunda, aga kõiki neid saame oma taimedest eemal hoida. Kõige olulisem on taime üldine heaolu...

Loe edasi

Viljapuude hooldus

Õunapuid võib lõigata peaaegu aastaringi. Varakevadel kui suur pakane on möödas ja keskmine õhutemperatuur nullilähedane. Tavaliselt on hea aeg märtsis, aga ka soe veebruar on selleks sobiv. Hilisem...

Loe edasi

Ravimtaimed

Saialill pole mitte ilutaim, vaid ka ravim ja maitsetaim. Pole teada täpselt, kus on tema kodumaa, igal juhul levinud taim Hiinas, Ladina-Ameerikas, Kreekas, Brasiilias, Indias ja loomulikult levinud ammugi üle maailma. Ta avab oma...

Loe edasi

Kõik antud kategooria artiklid

  • Ravimtaimed
    • Aedsalvei

      Üks legendaarsemaid maitsetaimi on salvei. Vanade roomlaste ütlus: miks peaks inimene surema, kui ta aias kasvab salvei? Kehtib ka meie päevil. Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab sümpaatiat ja armastust inimeste vahel. Aedsalvei, mida tarvitatakse maitse- ja ravimtaimena, pärineb Vahemeremaadest. Salveid tuntakse 500 eri liiki, nende hulgas on palju ka dekoratiivtaimi. Meie tingimustes kasvab salvei hästi päikesepaistelises heas mullas, kuid talveks tuleb korralikult kinni katta või...

    • Ahvatlevad lodjapuu viljad

      Harilik lodjapuu köidab tähelepanu oma punaste viljadega. Lodjapuu murdekeelsetest nimetustest on levinuim koerõispuu. Kasvab 2-3 m kõrguse põõsana metsaservades, võsastikes, puisniitudel. Lodjapuid kasvatatakse ka aedades. Neist tuntuim on lodjapuu kerasõisikuline vorm ("lumepall"). Hariliku lodjapuu lehed on vastakud, kujult hõlmised nagu harilikul vahtral, kuid hõlmu pole lehtedel mitte viis, vaid kolm. Erepunased lihakad luuviljad valmivad septembris ning vahest võivad nad säilida...

    • Aloe vera

      Aaloe on rahvameditsiinis hästi tuntud taim, Araabia poolsaarelt pärit sukulent, mida ka Eesti peredes on aknalaual juba aastakümneid kasvatatud. Vähenõudliku ja tagasihoidliku taimena on ta hästi vastu pidanud ning eeskätt nohuvastase mahla allikana tuntuks saanud. Ajapikku on teada saadud, et taime mahl on hea ka maohaavade ja seedehäirete puhul, päikesepõletuse ja nahahaädade puhul. Aaloemahlaga ja geeliga maitsestatakse jogurtit ja niisutatakse taskurätte, rikastatakse lõnga ja...

    • Humal ravimtaimena

      Humal (rahvakeeles tapp, makk, umalas, tapuväänik, viha, õlleviha) kasvab metsikult paljudes piirkondades. Ta on omapärane vääntaim, mille väädid ronivad mööda puutüvesid kuni 6, harvem kuni 10 m kõrgusele. Iseäralik on, et humala vars pöördub alati paremale poole. Tema kollakas-rohelistest emasõitest puhkevad humalakäbid, mis meenutavad hõredaid kuusekäbisid. Viljadeks on umbes 3 mm pikkused pähklikesed. Huvitav on see, et inimeste jaoks pole humala isastaimedel mingit olulist väärtust,...

    • Iisop - mee-, ravi-ja maitsetaim

      Iisop on igivana ravi- ja maitsetaim, pärit Vahemeremaadest. Iisopiga on seotud piiblilood. Talle pöörati tähelepanu antiikmaades, kuid kõrgpunkti saavutas taim keskajal kloostrites - mungajook benediktiin sisaldab iisopit. Iisop on 20-50 cm kõrgune püstiste vartega mitmeaastane poolpõõsas. Lehed on süstjad, teravaservalised, õied tumesinisest roosadeni või hoopis valgeteni (liike on palju). Õitsemise ajal väga kaunis, samas ka võimsa lõhnaga. Meelitab ligi mesilasi ja aiale kasulikke...

    • Iisop - mitmeaastane ravi-ja maitsetaim (video)

    • Kahjuritõrje ravimtaimede abil

      Parimaks profülaktikaks kahjurite ja haiguste vastu on õige kasvukoht ja optimaalsed kasvutingimused. Sageli hoiab ainuüksi maitsetaimede tugev aroom kahjurputukad eemal.   Kui neid siiski esineb, peaks tõrje olema keskkonnasõbralik: lõigake kahjustatud kohad välja, korjake kahjurid ära või kasutage taimseid leotisi. Tugeva kahjustuse korral kasutage looduslikke preparaate, mis on valmistatud rohelise seebi baasil. Maitse-ja ravimtaimed on hea nektariallikas mesilastele, kimalastele ja...

    • Kalanhoe ravimtaimena

      Vähenõudlike toataimedena kasvatatakse meil erinevaid kalanhoe like, neist on ravimtaimena hinnatud vaid sulgjas kalanhoe (Kalanchoe pinnata). See taim pärineb troopilisest Aafrikast. Tal on püstine vars, mahlaste vastakate lehtedega. Varre alumises osas on munajad sälgulise servaga lihtlehed. Tipupoolses osas võivad varrel olla sulgjad 3-5 lehekesega liitlehed. Leheserva sälkudes arenevad lisapungadest tillukesed taimed. Õied on sulgjal kalanhoel rohekaspunased. Koduses taimravis kasutatakse sulgja...

    • Kassinaeris

      Kassinaerist ei maksa loodusest otsida. Teda kasvatatakse aedades ilu- või ravimtaimena. Lähedalt sugulane on talle ravimtaimena enam tuntud altee. Samuti aiataim. Mõlemad on ilusad kuni 1,5 m kõrgused lilled. Õitsevad rohkelt kogu suve. Kaunid lillad õied. Iidsetest aegadest tuntud ravimtaimed. Ravivad omadused on neil sarnased. Juured, varred, lehed, õied sisaldavad rohkesti lima ja parkaineid. Värske taim sisaldab limaaineid enim. Ent ka kuivatatud taimelgi on suur ravitoime....

    • Kibuvits

      Kibuvitsa liike on palju. Levinuim meie alaldel on metskibuvits, pehme kibuvits, harilik kibuvits e orjavits. Teda kasvatatakse ilu- ja ravimtaimena ka aedades. XVII saj hinnati kibuvitsa Venemaal kullast kallimaks. Metskibuvits on ca 2 m kõrguseks kasvav põõsas. Peenikesed oksad on läikivad ja punakaspruunid. Väheldased ogad on üksikult või paarikaupa lehtede alusel, õisi kandvail okstel ogad sageli puuduvad. Punased õied paiknevad 1, 2 või 3 kaupa. Metskibuvits õitseb juunist augustini. Viljad...

    • Koirohu kasutusvõimalused (video)

    • Kolmisruse (video)

    • Kummel (video)

    • Lõhnav kummel

      Kummel on taim, mida vajame sünnist surmani. Kui alles äsja ilmavalgust näinud inimlast vaevavad kõhugaasid, otsib ema abi kummelist. Vanaema aga teeb kummelitõmmist valutavate igemete loputamiseks. Sadakond aastat tagasi kummelit Maarjamaal veel ei kasvanud. Kõigist Euroopa "välksõjaga" vallutanud umbrohtudest on see taimeliik olnud üks kiiremaid. Lõhnav kummel ehk ubinhein pole siiski vaid tüütu ja kasutu umbrohi. Tal on kuulus kultuurne sugulane - klassikaline apteegirohi - teekummel....

    • Mustikas on hea kõhurohi

      Mustikad sisaldavad kuni 6% suhkruid, orgaanilisi happeid, vitamiine C, B1, B2, PP, karotiini, park- ja pektiin-, värv- ja mineraalaineid (mangaani ja rauda). Lehed sisaldavad samuti parkaineid, orgaanilisi happeid, C-vitamiini ja mineraalsooli. Lehti tuleb korjata õitsemise ajal, sest siis on neil suurem ravitoime. Lehtedest valmistatud keedist on kasulik tarvitada suhkruhaiguse korral, mustikalehtedes sisalduv glükosiid alandab suhkrutaset veres ja uriinis. Mustikalehti kasutatakse ka...

    • Naistepuna

      Naistepuna on üks põhjalikumalt uuritud ravimtaimi. Tema sisaldusaineid ja nende mõju on uurinud paljud teadlased. Sellegipoolest pole naistepuna oma müstilist võlu kaotanud. Germaanlased hindasid naistepuna kui maagilist taime ja pidasid teda päikesejõu sümboliks. Õitsev naistepuna kaunistas sageli altareid. Naistepuna on mitut liiki. Meditsiiniliselt on kõige rohkem huvi pakkunud harilik naistepuna ehk Hypericum perforatum. Naistepuna peletab hirmu Umbes 5 miljonit sakslast kannatab pidevalt...

    • Nõges pole ainult umbrohi

      Mitmeid ravimtaimi tuntakse eelkõige umbrohtudena, mis õuemurul ja aias kipuvad kasvama kultuurtaimedega. Nende hulka kuuluvad võilill, teeleht, kõrvenõges jt laialt levinud metsikult kasvavad taimed. Kõrvenõgese rahvalik kasutus ravimtaimena on laiapiiriline, ulatudes astmaravist juuste kasvu stimulatsioonini. Lisaks sellele tarvitatakse heamaitselisi ja vitamiinirikkaid noori kevadisi kõrvenõgese lehti ka toidulisandina. Viimasel ajal on teadlased hakanud taas huvi tundma kõrgenõgese...

    • Piparmünt

      Piparmünt on bastard, mille päritolu on vähetuntud. Sellest hoolimata on tal kindel positsioon ravim- ja õlitaimede seas. Münte teatakse 15 erinevat sorti. Farmaatsiatööstuses eelistatakse seda sorti, mis on pärit 18 s. Inglismaalt Surrey krahvkonnast. Teine tööstuses laialt kasutatav sort on Mentha Spicata, mis on ürgselt pärit Prantsusmaalt ja Põhja-Itaaliast. Seda sorti kasutatakse USAs närimiskummi-, kompveki- ja veinitööstuses. Piparmünt kuulub huulõieliste perekonda, on vähenõudlik, umbes...

    • Põdrakanep

      Ahtaleheline põdrakanep (chamaenerion angustifolium) kasvab raiesmikel, põlendikul, metsasihil, hõredas metsas, metsaservas, nõmmel, kraavikaldal, teeääres ja mujal. Silma hakkab ta pika (kuni 40 cm) roosakaslilla õisikuga. Taim õitseb juunist septembrini. Kui küllaldane õhu- ja mullaniiskus on õieküünla nektariks teinud, on ta mesilastele hea korjetaim. Põdrakanepi mesi on maitsev ja hinnatud. Mitmekülgsete omadustega taime tumerohelised, vahelduva asetusega lehed meenutavad paju omi. Juured on...

    • Rabamurakas on hea ravim

      Rabamurakast kui väga omapäraselt kujuneva kasvuareaaliga taimest ja tema raviomadustega ning maitsvate ja aroomikate marjade headusest võiks kirjutada palju. Ega see olnudki päris juhus, et Oskar Lutsu viimaseks surmaeelseks sooviks olevat olnud süüa veel kas või kordki murakamoosi. Ravimdroogina hinnatud murakalehti korjatakse mais, õitseajal. Aga kui murakale lähete, siis vaadake pisut ringi. Murakataimed ei kasvata marju igal pool, kus nende lehti leiate - suured taimelaigud võivad olla...

    • Ravimtaimed on looduse kingitused

      Keemia võidukäik on tänapäevaks kahandanud rahvameditsiini tarkusi ja loonud head, tugeva toimega ravimid. Kuigi need rohud on efektiivsed, kaasnevad nende tarvitamisega ohud. Näiteks aitavad arstiravimid meil korda teha südame, kuid rohtude kõrvalmõju tõttu võib saada kannatada magu. Siin tulebki appi rahvameditsiin. Kas iga haiguse jaoks on looduses tõepoolest olemas taim? Kindlasti on. Tarvis vaid teada, milline ja just see õige looduses ringi käies üles otsida. Vana tõde on, et parim...

    • Rukkilill ravimtaimena

      Rukkilill, Eesti rahvuslill, kasvab umbrohuna talirukkis ja -nisus, harvemini teistes viljades ja ka jäätmaadel. Rukkilill on igivana ravimtaim. Ravimina kasutatakse täiesti lahti läinud korvõisikut. Peab arvestama, et päikese käes kuivatatult kaotab droog oma väärtuse. Rukkililleõites on antotsüaane, kumariini, glükosiide, saponiine, steriine, valke, parkaineid, karotiini ja C-vitamiini. Rukkilillepreparaatidel on kuse-, sapi- ja higieritust ergutav, palavikku alandav, põletikuvastane,...

    • Saialill

      Saialill pole mitte ilutaim, vaid ka ravim ja maitsetaim. Pole teada täpselt, kus on tema kodumaa, igal juhul levinud taim Hiinas, Ladina-Ameerikas, Kreekas, Brasiilias, Indias ja loomulikult levinud ammugi üle maailma. Ta avab oma õie kõikjal, kus paistab päike. On muutunud ülipopulaarseks rahvameditsiinis. Senised uurimistulemused näitavad, et saialill sisaldab triterpeenglükosiide, lima- ja valkaineid, flavonoide, saponiine, joodi, vitamiinidest karotinoide. Sellise koosluse tõttu on...

    • Saialill - asendamatu ravimtaim (video)

    • Salvei ravimtaimena (video)

    • Teeleht on vanim ravimtaim

      Tänapäeva meditsiin tunnustab teelehe raviomadusi eeskätt röga lahtistava ja maomahla happesust tõstva vahendina. Kosmeetikas kasutatakse juuste raviks rasuse peanaha korral, samuti suurepoorilise naha hooldamiseks. Teelehte kui ühte vanemat ravimtaime, on vanemas kirjanduses soovitatud ussi- ja mesilase hammustuse, silma- ja kõrvahaiguste, kõhutõve, katarride, paisete, haavade (ka tulest saadud haavade) raviks. Mitte ühelgi taimel polevat nii head võimet sulgeda verejooksu ja palju on teateid...

    • Till ravimtaimena

      Till on üks vanimaid ravimtaimi. Vanasti koguti seemneid rohuks gaaside ja seedehäirete puhuks, imetajatel emadel aga soovitati piimaanni suurendamiseks. Vanad egiptlased pidasid tilli peavalu rohuks. Tänapäeval tuntakse tilli raviomadusi enam ja eeskätt kasutatakse soolestiku käärimisprotsessidel. Kõhu puhitusel, isu tõstmiseks. Till parandab mao limaskesta ja seetõttu kasutatakse mao- ja kaksteistsõrmiksoole, peensoole hädade korral. Tilli seemne pulbri söömine aitab lahustada kive ja muudab...

    • Üheksavägine aitab mitme häda vastu (video)

    • Varemerohi kui väärtuslik taim (video)

    • Võilill - salati-ja ravimtaim

      Võilillest pärinevad vanimad kirjalikud andmed Vana-Kreekast, seda juba enne meie ajaarvamise algust. Lääne-Euroopast on ta toidutaimena kasutamisest teateid 17.saj keskpaigast, esmajoones Prantsusmaalt, kus tänapäevalgi peetakse kevadist, pipra, soola, äädika ja toiduõliga maitsestatud võilille-lehesalatit üheks suurepärasemaks suupisteks. Lääne-Euroopa mitmes riigis, samuti Indias, Jaapanis ja USAs on hakatud kasvatama võilille aretatud kultuursorte, mis on lopsakama kasvuga ja vähemmõrkjad. Lisaks...