N11232017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Ahvatlevad lodjapuu viljad

Harilik lodjapuu köidab tähelepanu oma punaste viljadega. Lodjapuu murdekeelsetest nimetustest on levinuim koerõispuu. Kasvab 2-3 m kõrguse põõsana metsaservades, võsastikes, puisniitudel. Lodjapuid kasvatatakse ka aedades. Neist tuntuim on lodjapuu kerasõisikuline vorm ("lumepall").

Hariliku lodjapuu lehed on vastakud, kujult hõlmised nagu harilikul vahtral, kuid hõlmu pole lehtedel mitte viis, vaid kolm. Erepunased lihakad luuviljad valmivad septembris ning vahest võivad nad säilida põõsastel kevadeni. Järelikult võib neid "marju" leida ja korjata hilissügiselgi. Veelgi olulisem on teada, et hariliku lodjapuu viljade ebameeldiv lõhn ja mõrkjas maitse vähenevad öökülmade toimel. Samuti paraneb viljade maitse nende kuumutamisel, kas keetmisel või aurutamisel.

C-vitamiini sisalduse poolest on hariliku lodjapuu viljad metsamarjade juhtgrupis. Sisaldavad 100 g kohta 50-75 mg askorbiinhapet. Peale selle on neis rohkesti suhkruid (9,3%), orgaanilisi happeid, pektiinaineid jm. Viljadele annab iseloomuliku lõhna palderjanhape.

Rahvameditsiinis kasutatakse hariliku lodjapuu vilju südametöö tugevdamiseks, uriinierituse suurendamiseks ja soolestiku tegevuse parandamiseks. Neid soovitatakse tarvitada üldtugevdava vahendina külmetushaiguste korral. Meega tee lodjapuu viljadest on hea abinõu köha vastu.

Hariliku lodjapuu vilju võib kuivatada ja kasutada mitmesuguste hoidiste valmistamisel. Neist saab aurutada mahla, keeta moosi koos õuntega ning teha tarretist. Võib ka valmistada veini. Seda on soovitav teha koos õuna- või mõne muu mahlaga. Kõige lihtsam on külmavõetud vilju hõõruda puruks koos suhkruga vahekorras 1:1. Nii valmistatav hoidis vajab kuumutamist 95o C juures 20 minuti vältel. Lõpetuseks tuleb märkida, et hariliku lodjapuu koor, mida kogutakse kevadel, on ravimitoormena rohkem hinnatud kui viljad.

 

Allikas: Terviseleht, Maie Toom