R11242017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Laukude pere toob tervist

sibulapealsedLaukude (Allium) perekonda kuuluvad mitmeaastased risttolmlejad rohttaimed liilialiste sugukonnast. Neil on lihtne (harilik sibul, porrulauk) või liitunud sibul (küüslauk, pärlsibul). Kõigil laukudel on tugev, väävlit sisaldavatest eeterlikest õlidest johtuv spetsiifiline lõhn ja glükosiidide rohkusest tulenev kibe maitse. Laukude tugevat bakteritsiidsust seostatakse alliini toimega, pisaraid kutsub esile S-propenüülsulfohape. Enamik lauke sisaldab rohkesti C-vitamiini. Lauke kasutati rahvameditsiinis juba väga ammu, ka tänapäeval valmistatakse neist üha rohkem ravimeid.

Harilik sibul (Allium sepa) - tervislik, maitsev ja odav toiduaine

Sibul on 30-80 cm kõrgune köögiviljataim, mida tunti juba eelajaloolisel ajal: temast jutustavad Egiptusest pärit nooleotste kirjad ja juudi rahva ajalugu, Vana Testament. Tänapäeval on selle köögivilja tähtsus toidus aina suurenenud. Sibula suurt peret on läbi aegade peetud tervislikuks. Allüülsulfiid e. väävlirikas eeterlik õli on parandanud kõikvõimalikke tõbesid. Kultiveeritakse paljusid sorte, need jagunevad ühe- ja paljupungalisteks, keemilise koostise järgi kibedateks, poolkibedateks ja magusateks.

Biokeemiline kooslus

Meil kasvatatavad sibulasordid sisaldavad 6-11% suhkruid, vitamiine (C-, B1- ja B2-vitamiini ning A-provitamiini), mineraalaineid (jood, kaltsiumi- ja fosforiühendid). Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Sibula suhkrus on väärtuslikud glükoos, fruktoos, sahharoos, maltoos, inuliin, fütiin. Sibulas leiduvate eeterlike õlide koostisosas on olulisel kohal n-propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid, mis on antibiootilise toimega ained. Fütontsiidid mõjuvad hävitavalt paljudele mikroobidele. Sibula keemilist kooslust tänapäevani lõplikult ei teata.

Sibul on tõhus ravim

Sibulat kui ravimit on tõenäoliselt tarvitatud tema avastamise algusest peale. Tänapäeval on sibulast saanud mitme ravimpreparaadi tooraine. Kuidas mõjuvad sibula eeterlikud õlid silma ja ninalimaskestale, on igale sibulakoorijale selge. Samamoodi toimib ta seedeelundite limaskestasse. Sibul tugevdab mao ja peensoole mahlade eritumist, takistab sooltes põletikke, vähendab kõhukinnisust, suurendab uriini eritumist, sibulaga on ravitud neerukivitõbe, kõrget vererõhku ja naistehaigusi. Sibulaga astutakse vastu gripiviirusele, ravitakse külmetushaigusi ja köha. Vähem on teada, et sibul on leebe vererõhu langetaja, sobides seega suhkruhaigetele, kergendab menstruatsiooni tulekut ja suurendab sugulist aktiivsust, et teda kasutatakse veenipõletike raviks (muudab vere n.ö vedelamaks). Toorest sibulat ei soovitata südamehaigetele ja neile, kes põevad maksa- ja kõhunäärmepõletikku. Venelased valmistasid sibulapärgi (hoiti tubades õhu puhastamiseks), mida tänapäeval juba paljudes kodudes tehakse. Kui just mitte pärjana, siis sibulakorv olgu küll igas kodus söögilaual käepäraseks tarvitamiseks ja köögi saasteõhu puhastamiseks.

Juba keskajal avastas Tšehhi arst Jan Èerny, et sibul takistab juuste väljalangemist. Käsnad kaovad, kui neid mitu korda sibula ja soolaga hõõruda. Ravimina kasutatakse nii mugulat kui ka lehti. Sibulaputkede söömine tõstab söögiisu ja parandab seedimist, tõstab organismi toonust, stimuleerib närvisüsteemi. Vähem teame tema skleroosi vastasest toimest ja kui üleliigse kolesterooli väljaajatist. Sibul aitab parandada mädanevaid haavu, paiseid, nahahaigusi ja isegi peavalu.

Enne kui asuda keemilisi tablette neelama bronhiidi puhul, tuleks teha sibula inhalatsioon suu kaudu. Selleks valmistatakse iga hingamisprotseduuri jaoks uus värske sibulapuder (peenel riivil või mikseris peenestatult) fütontsiidide kiire lenduvuse pärast. Kõige mõnusam meetod on selle pudru asetamine kahte marlisse ja väikseid nutsukesi hoida umbes 15 min kummagi ninasõõrme juures, hingates aeglaselt ja sügavalt läbi nina. Selliseid seansse tehakse 3 korda päevas. Loomulikult võib seda pudruna ka süüa, segatult riivitud õunaga on soovitav kasutada laringiidi puhul (2-3 tl 2-3 korda päevas).

Hea tuntud meetod soolatüügaste ravis on äädikas keedetud sibula asetamine kompressina nahale. Paisetele soovitatakse asetada aga piimas keedetud sibul, samuti kompressina. Peavalu puhul tuleks poolitatud sibula tükid lihtsalt asetada valutavale kohale.

Sibulamahl

Mahla tuleks võtta teelusikaga 4 korda päevas. Mahla on mõnusam anda lastele ja täiskasvanuilegi, kui sibula söömine ei istu. Mahl on organismi üldtugevdaja angiini puhul (koos meega lastele), samuti hemorroidide ja soolte hädade puhul. Bronhiidi ja kopsupõletikulgi on mahl koos meega mõnus tarvitada, sel juhul 1 spl 5-6 korda päevas. Ka naha seenhaiguste korral on sibulamahl asendamatu, määrides sellega mitu korda päevas. Ateroskleroosi puhul tuleks võtta sibulamahla 1 tl iga tunni järel (eriti ajuhädade puhul). Diabeetikud peaks mahla tarvitama kui täiendravimit iga päev ja pidevalt.

Juuste kasvu tugevdamiseks hõõrutakse peanaha sisse 2-3 spl mahla 1-2 korda päevas. Peale määrimist pannakse pähe froteerätt ja hoitakse soojas 1-2 tundi. Seejärel pestakse juuksed lastešampooniga.

Sibulakoortel on allergiavastane toime. Neid asetatakse pliidirauale ja hingatakse tekkinud suitsu.

Hiinlastel on retsept bronhiaalastma jaoks: 400 g mugulsibulat peenestatakse pudrutaoliseks, lisatakse 400 g võid, 400 g suhkrut, 150 g mett, 150 g aaloemahla. Segatakse, asetatakse tihedalt kuumuskindlasse nõusse, suletakse kaanega ja hautatakse ahjus 3 t. Segu võetakse 1 spl 3 korda päevas 15 min enne sööki.

Naha värskendamiseks ja näokortsude kõrvaldamiseksvõiks teha sibulamaski. Selleks võetakse 30 g sibulamahla koos 30 g meega, valge liilia mahla ja vaha. Ained segatakse savinõus ja asetatakse pliidile madalal temperatuuril keema. Segatakse puulusikaga ja jahutatakse toatemperatuurini, määritakse näole 2-3 tunniks ja pestakse maha sooja vee ning seebiga.

 

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela