Rabarber (Rheum) on suurte juurmiste lehtedega ja tugeva juurikaga püsikute perekond tatraliste sugukonnast. Meil kasvatatakse peamiselt kaht liiki - harilikku rabarbrit (Rheum rhaponticum) ja keerdlehelist rabarbrit (Rheum rhabarbarum). Maailmas leidub teda pea 30 liiki.
Algselt ja hiljem ka keskajal kasutati vaid rabarberi juuri. Maapealseid varsi, rootse on meilgi üle 100 a toidumajanduses tooraineks peetud. Tänaseks on aretatud uusi sorte, varte värvusega rohelisest punaseni. õitseb tavaliselt juunis-juulis. Viljad valmivad juulis-augustis ja on pruunika värvusega. Rabarberi kasulikkus seisneb tema varajuses, juba mais saame esimese vitamiiniallika.
Rabarberit on võimalik säilitada mitutmoodi ka talveks. Esimene mahl peaks minema võilille siirupisse, hilisem võib olla kombineeritult teiste aiasaadustega, kompottidena, sügavkülmutatuna jne. Rabarberi varsi puhastatult ja tükeldatult võiks ka kuivatada. juuri kogutakse sügisel, pestakse hoolikalt, lõigatakse tükkideks ja kuivatatakse päikese käes, lõplikult ca 60° C juures ning kasutatakse kui lahtistajat, seedimise korrastajat. Rabarber on kergesti hooldatav, kui talle antakse tugevasti väetist. Ta armastab kõige rohkem rammusat, sügava mullakihiga pinnast: parim on liivasegune toitemuld, mida on rikastatud orgaanilise väetisega.
Rabarber ravimina
Jämedad lihakad lehevarred sisaldavad rohkesti kaaliumi, mõõdukalt kaltsiumi, fosforit ja rauda, B-rühma vitamiine, C-vitamiini ja karotiini; orgaanilistest hapetest õun-, sidrun- ja oblikhapet; flavonoid ühendeid jt. Eriti suur on C-vitamiini sisaldus (kuni 1500 mg %) on lehtedes, mida võiks kevadistes toitudes ära kasutada. Hapu maitse tuleneb paljuski oblikhappest, mis kaltsiumiga reageerides moodustub taim ja loomorganismides oblikhappesooli - oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, võib neid süües organismis tekkida kaltsiumi puudus ja häired kaltsiumiainevahetuses. Seepärast peaks sellest valmistatud toitude juurde kasutama piima, kohupiima jt kaltsiumirikkaid toiduaineid.
Lehtedes on oblikhapet 10 korda rohkem kui vartes. Ravimina kasutatakse juurtest valmistatud pulbrit, mis toimib lahtistina, väikestes annustes (noa otsatäis) korrastab seedimist. Ka varred on ravim, mis mõjub mao- ja seedetraktile, parandab söögiisu, puhastab sapiteid, peensoolt, toob välja organismist mürk- ja jääkaineid. Soovitatav on süüa rabarbrit aneemia, tuberkuloosi korral, isegi nahahaiguste puhul (psoriaas).
Rabarber toidutaimena
Rabarberiga on hõlbus alustada aasta mahlahooaega. Esimese värske mahlana oleks ta meie toidulaual (lahjendatult veega) ja kuumutatult juba esimese hoidisena. Ta on eriti soositud jookide, kissellide ja küpsetiste toorainena. Jooke valmistades pole vaja varsi koorida, kuna koored annavad mahlale meeldiva punaka värvi. Paljud kardavad rabarberit temas sisalduva oksaalhappe tõttu. Rabarberikisselle ja -putrusid tuleks süüa piimaga.
Kel aias kasvab, võiks valmistada ka keedist. Et teravat maitset mahendada, võiks kasutada maasikatega (ka kompotis) ja ka sidrun-apelsin muudab rabarbrikeedise eriti maitsvaks. Sügavkülmutamiseks tuleks varred eelnevalt tükeldada, ajada keema ja pärast sõelal nõrutamist panna karpidesse. Rabarber sobib kokku paljude teiste aiasaadustega.
Retseptid
Rabarberipirukas
250 g margariini (võid), 2 kl suhkrut, 2 muna, 2,5 kl jahu, 3 tl küpsetuspulbrit, 2 kl piima, 1 spl vanillisuhkrut, 1 l rabarberikuubikuid, mustikaid, õunu, kaneeli, suhkrut peale riputamiseks.
Või ja suhkur hõõrutakse vahule, lisatakse sõtkudes munad. Küpsetuspulber segatakse jahuga. Jahu lisatakse vähehaaval taignale (2/3 jahu kogusest võib asendada peene herkulaga või 1/3 osas nisukliidega). Viimasena segatakse ettevaatlikult piim ja taigen valatakse ahjuplaadile. Tükeldatud rabarber pannakse taignale. Hilissuvel võib lisada mustikaid ja sügisel õunaviile. Peale raputatakse vanillisuhkrut, soovi korral kaneeli ja suhkrut. Juhul kui on rabarber väga mahlane, võiks peale raputada ka veidi jahu. Süüa võiks pirukat soojana vanillikastmega.
Rabarberisukaad
1 kg tükeldatud rabarberivarsi, 1 kg suhkrut, 1/2 kl vett.
Esmalt valmistatakse suhkrusiirup, jahutatakse ja valatakse rabarbritükkidele. Lastakse jahedas ruumis seista üle öö. Järgmisel päeval valatakse siirup potti ja keedetakse tihedamaks, valatakse jahtunult uuesti rabarberitükkidele. Lastakse seista 1-2 nädalat. Vahepeal võib veel korrata äravalamist ja kuumutamist, et kiirendada protsessi.
Viimane keetmine toimub koos rabarberitükkidega. Lõpuks pannakse sõelale, siirup pannakse eraldi purkidesse, tükid kuivatatakse soojas (20-30°C) küpsetuspaberil. Kui pealispind hakkab tahenema, võib suhkrus neid veel veeretada ja kuivatatakse lõplikult. Suhkrustud varred hoitakse kinnises nõus ja sobivad iseseisvaks maiustuseks või küpsetistes.
Rabarberi ja kabatšoki salat
Rabarberi ja kabatšoki tükikesed võrdsetes kogustes tükeldatakse ja hautatakse vähese õliga praeahjus. 1 kg rabarberi kohta võetakse 2 kl tükeldatud mugulsibulat ja hautatakse õliga pliidil pannil helekollaseks ning lõpuks segatakse kokku, maitsestatakse suhkru ja soolaga. Koheseks söömiseks lisatakse veel keedetud muna. Talveks hoidistamiseks keedetakse segu veelkord pliidil potis ca 30 min ja suletakse õhukindlalt. Samatüübilise hoidise võib teha ka magusana, sibulata, maitsestamiseks kasutatakse apelsini või sidrunit.
Odrajahuvaht
3 kl vett, 1 kl suhkrut, 1,5 kl rabarberimahla (võib 2 kl värskeid tükeldatud varsi), 1 kl odrajahu.
Vesi aetakse keema, lisatakse rabarbritükid, suhkur. Kuumutatakse keema ja lisatakse vähese külma veega segatud odrajahu. Keedetakse mõni minut ja lastakse jahtuda ning vahustatakse. Serveeritakse piima või kooreseguse piimaga.
Hoidissalat
Võetakse 2/3 osa tükeldatud rabarberit ja ülejäänud osa peenestatud kevadrohelist (naat, põdrakanep, nurmenukk, paiseleht, võilill jm.).
Pannakse märga keedunõusse kihiti rabarberit, valatakse üle veega (1/3 nõu mahust) ja kuumutatakse keema. Siis lisada veidi õli, 3 l hoidise kohta 1/2 tl soola, 1-5 spl suhkrut. Kuumutatakse veel kord keemiseni ja tõstetakse tuliselt purkidesse ning suletakse õhukindlalt.
Naadi-rabarberimoos
2 osa naati, 3 osa rabarberit.
Peenestatakse, kuumutatakse, lisatakse soovi järgi suhkrut, segatakse keema tõusmiseni ning tõstetakse kuumana purkidesse ja suletakse õhukindlalt.
Kevadistesse suppidesse võiks ära kasutada ka vitamiinirikkaid lehti, eriti hapumaitselistes. Oblikhappe paremaks lendumiseks keedame suppe kaaneta.
Allikas: Terviseleht, Aive Luigela
