Aiakujundajaid soovitavad muru võimalikult vähe planeerida. Hea suhe on 1/3 aiast. Eriti lihtne on see väikeses aias, kus võib kogu aia planeerida istutusala, terrassi, teekivi või killu jt multšide alla. Suuremas on võimalusi samuti tohutult, aga rajamine on veidi suurem investeering. Investeering vabadesse vaiksetesse päevadesse. Rahulolu ja saadav tulu on suurem kui naabrid mõistavad ja rajavad koos. Eesaed on soovitav muruvabaks jätta, siis ei murra sind igapäevane stress niitmata muru pärast. Muru hooldamine ja niitmine peab olema meeldiv, sest suved on meil lühikesed.
Pildil: Vastrajatud tarbeaed: turbapeenar metsamarjadega ja maitsetaimepeenar. Kõrgpeenra puhul on vaja läbi mõelda niitmine. Selleks pannakse maapinnaga tasa üks (vajadusel kaks) serviti immutatud laud. Samaoodi käib laud ka istutusalade ääriseks. Muruniiduk sõidab rattaga laua ääre peal. Lillepotte ja aiakaunistusi murule panna ei soovita kuna niites pead neid alati liigutama, ka murusse jääb tühimik. Parem on nad sokutada istutusalasse.
Murul on palju muresid- võililled jm umbrohi, sammal, kuivamine, muru ei tärka jne. Muru röövib meie vaba aja märkamatult- õhutamine, väetamine, sambla tõrjumine, pidev niitmine. Muru ei lase rahus puhkepäevi nautida- müra ja ebameeldiv kütuselõhn, mis on inimese tervisele teatud kogustes isegi kahjulikud.
Raske on uskuda, et istutusala võtab vähem hoolt kui muru niitmine. Tihti ütlevad vastsed majaomanikud, et muru niitmine meeldib. Muidugi alguses meeldib, aga üsna pea muutub tüütuks. Aga siis on kulutused muru rajamisse tehtud. Istutusala rajama hakates tuleb muru eelnevalt likvideerida, mis tähendab raha korstnasse kirjutamist.
Seepärast ei ole mõtekas esimeses järgus kogu alale muru külvata vaid pidada aiakujundajaga nõu, teha aiaplaan ise või tellida. Eskiisis joonistuvad välja teie pere soovid, ehitiste ja aiarajatiste alad, muru vajadus. Kui aeda rajab sama inimene ja eskiis on tehtud mõõtkavas, siis ei ole projekti vajagi. Töid teostades ühel aastal on muru rajamine kõige viimane töö. Kui istutusalasid ei ole võimalik esimesel aastal rajada, siis märgitakse need maha ja jäetakse muruseemnest puutumata.
Eskiisi olemasolul selgub tihti, et istutusala rajades ei ole mulda juurde tuua vajagi. Võib tuua hoopis turvast ja teha osa aiast turbaalaks, kus Rododendroneid või metsamarju kasvatada. Osale läheb liiv, kus lapsed saavad mängida ja emad päikest võtta. Osale tuleb killustik, osale teekivi. osale maa- või paekividest alpiaed, osale grillismisala, terass, osale saun ja võrkkiik, kus pereisa pärastlõunast und naudib, osale tiik, kust tuleb suur kogus pinnast, mis kõik on soovitav hunnikusse jätmise asemel ära planeerida.
Muru tegemine on omaette teadus. Rajamine on kallis seetõttu, et eeltöö nõuab aega ja vaeva. Ekslikult arvatakse, et muru tehakse rulliga. Aga rulli kasutatakse hoopis kõige lõpus, et seeme mulda kinnitada. Tasandadakse, tihendatakse ja silutakse raskusega, mida veab näiteks murutraktor. Muru tegema asudes on vaja pinnasest kõik kivid välja korjata ja umbrohi ära mürgitada. Seda kõike tavaliselt ei tehta. Sama rajamisskeem on lillemuru puhul.
Ka istutusala ei valmistata tavaliselt korralikult ette. Kui kahe labidalehte sügavuselt pinnase piinlikult puhtaks teed ja 5 cm multšikihi peale paned, siis ei kollita sind ükski umbrohi.
Peenrakangas ei anna soovitud efekti umbrohu tõrjumisel. Pigem vastupidi- kangast kasvab orashein läbi juba järgmisel suvel ja igasugune hooldus on raskendatud. Ei aita muud kui kangas ära võtta ja istutusala uuesti rajada. Ka tekib kanga alla tihti hallitus ja kahjuritele meeldib seal pesitseda/talvituda.
Haljastaja nõu tasub kuulda võtta, sest võimalik on anda umbrohuvaba garantii kui eel- ja järeltöös juhiseid järgitakse.
Kirjutas Piret Pihtjõe, Virkuse Maastikukujunduse aednik.
