N11232017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Maitsetaimed tervisele

Ajaloost ilmneb maitse- ja ravimtaimede lahutamatu seos: esmalt kasutati paljusid taimi rituaalidel, siis ravimitena ja alles viimases järjekorras toiduks. Ligikaudu aastast 1200 e.m.a pärinevad Egiptusest andmed piparmündi kohta. Vanimaks maitsetaimeks Euroopas peetakse köömnet.

Antiikbotaanika ja ravimtaimede õpetuse rajas Aristotelese õpilane Theophrastos. Süstemaatiline ravim- ja maitsetaimede kasvatamine ning uurimine algas Rooma riigis. Meie ajaarvamise algul hakati köögivilju (maitse) ja maitsetaimi kasvatama Inglismaal. Intensiivselt tegeldi taimekasvatusega keskaegsetes kloostrites. Eriti rohkesti tarvitati maitsetaimi mitmesuguste palsamite ja likööride valmistamisel (koriander, aniis, kadakamarjad, humal, koirohi, piparmünt, aed-liivatee ja meliss).

Maitsetaimede teaduslik uurimine algas möödunud sajandil seoses keemia arenguga. See võimaldas taimedest eraldada toimeaineid ja neid haigustele vastavalt doseerida.

Avastati, et maitsetaimed sisaldavad hulgaliselt vitamiine, eeterlikke õlisid, glükosiide, mineraal-, park- ja mõruaineid. Kõik need ained mõjuvad toniseerivalt, parandavad isu, suurendavad toidu omastatavust, soodustavad ainevahetust, mõjuvad hästi närvisüsteemile ja inimese tervislikule seisundile.

Maitsetaimede keemiline koostis

Maitsetaimed on oma nimetuse saanud neis eralduvate aromaatsete eeterlike õlide ja fütontsiidide järgi. Neis on glükosiide, flavonoide ja parkaineid, kuid peamisteks toimijateks on eeterlikud õlid.

Eeterlikel õlidel on tugev antiseptiline või desinfitseeriv toime ja neid kasutatakse meditsiinis. Rohkesti eeterlikke õlisid sisaldavad troopilised maitsetaimed. Meie jahedas ja niiskes kliimas kasvavad maitsetaimed ei suuda nendega võistelda, kuid siiski kultiveeritakse meilgi mitmeid liike ja seemnedki kaubandusest saadaval. Milline rõõm ja nauding on oma aias maitsetaimi kasvatada.

Maitsetaimedes on palju mõruaineid, mis on tavaliselt taimedes mitmesugustes segudes koos eeterlike õlide, orgaaniliste hapete, süsivesikute ja teiste ainetega. Tüüpiline mõru maitse on koirohul, humalal, estragonil. Mõruained on söögiisu tekitajad, nad suurendavad maomahla eritust.

Glükosiidid on taimedes sisalduvad orgaanilised ühendid, milles mingi monosahhariid (enamasti glükoos) või disahhariid on seotud mõne mittesuhkru molekuliga. Nad on enamasti mõrud, tihti mürgised, kuid väikeses koguses stimuleerivad organismi.

Parkained on enamasti viljades, vartes, vähem lehtedes. Parkainete toimel muutuvad taimed kuivatamisel tumedaks (salvei, iisop, mint, basiilik jt).

Fütontsiidid on taimedest erituvad lenduvad või lahustuvad ained, mis mõjuvad kahjulikult mitmesugustele mikroorganismidele. Rohkesti eritavad fütontsiide laukude perekonda kuuluvad sibulad, küüslauk, murulauk jt, ristiõieliste sugukonda kuuluvad valge ja must sinep, mustsõstra lehed, mädarõigas, kress-salat, rõigas jt.

Falvonoidid on taimsed pigmendid. Neid leidub õistaimede kõigis osades. Flavonoididest valmistatakse mitmesuguseid ravi- ja vitamiinipreparaate.

Maitsetaimed sisaldavad rikkalikult paljusid vitamiine (C, B-grupi, K, karoteene jt) ja tohutul hulgal mineraalaineid (raud, fosfor, kaltsium, jood, väävel, räni jt).

 

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela