Foto: Helena Tooming
Pildil vastrajatud tarbeaed, mis pidevalt suureneb kuni muru on tagaaiast läinud. Valmis on turbapeenar metsamarjadega ja maitsetaimepeenar. Kõrgpeenra puhul on vaja läbi mõelda niitmine. Selleks pannakse maapinnaga tasa üks, vajadusel kaks serviti immutatud lauda. Samaoodi käib laud ka istutusalade ääriseks. Muruniiduk sõidab rattaga laua ääre peal. Lillepotte ja aiakaunistusi murule panna ei soovita kuna niites pead neid alati liigutama, ka murusse jääb tühimik. Parem on nad sokutada istutusalasse.

Aiakujundajaid soovitavad muru võimalikult vähe planeerida. Hea suhe on 1/3 aiast. Väikeses aias ei ole murul üldse kohta. Kogu aed tuleks planeerida terrasside, taimede ja teekivi alla. Rahulolu on suurem kui naabrid mõistavad ja rajavad koos. See on investeering vabadesse vaiksetesse päevadesse.

Suured aiad, näiteks 2 hektarit, on soovitav planeerida vastavalt vajadusele väiksemaks, tuua maja ümber ja tekitada ülejäänust nn tagaaed.

Eesaed on soovitav muruvabaks jätta, siis ei murra sind igapäevane stress niitmata muru pärast. Muru hooldamine ja niitmine peab olema meeldiv, sest suved on meil lühikesed.

Murul on palju muresid- võililled jm umbrohi, sammal, kuivamine, muru ei tärka jne. Murul on võime orjastada, ta röövib meie vaba aja märkamatult- õhutamine, väetamine, sambla tõrjumine, pidev niitmine. Muru ei lase rahus puhkepäevi nautida- müra ja ebameeldiv kütuselõhn, mis on inimese tervisele teatud kogustes isegi kahjulikud.

Raske on uskuda, et istutusala võtab vähem hoolt kui muru niitmine. Tihti ütlevad vastsed majaomanikud, et muru niitmine meeldib. Muidugi alguses meeldib, aga üsna pea muutub tüütuks. Aga siis on kulutused muru rajamisse tehtud. Istutusala rajama hakates tuleb muru eelnevalt likvideerida, mis tähendab raha korstnasse kirjutamist.

Seepärast ei ole mõtekas esimeses järgus kogu alale muru külvata vaid pidada aiakujundajaga nõu, teha aiaplaan ise või tellida. Eskiisil joonistuvad välja teie pere soovid, ehitiste ja aiarajatiste alad, muru vajadus.

Eskiisi olemasolul selgub tihti, et istutusala rajades ei ole mulda juurde tuua vajagi, sest aiakujundaja on arvestatud olemasoleva pinnasega ja pigem on loonud lisaks huvitavaid ja vajalikke alasid. Juurde tuuakse näiteks hoopis turvast ja osa alast muudetakse turbaaiaks, kus rododendroneid või metsamarju kasvatada. Osale tarbeaed. Kuhugi viljapuud ja marjapõõsad. Osale läheb näiteks liiv, kus lapsed saavad mängida ja hiljem kui lapsed suured, saavad koha omale näiteks kõrrelised. Osale tuleb killustik, osale teekivi. Osale maa- või paekividest alpiaed, osale grillismisala, terass, osale saun ja võrkkiik, kus pereisa pärastlõunast und naudib. Osale tiik, kust tuleb suur kogus pinnast, mis kõik on soovitav hunnikusse jätmise või minema vedamise asemel samas aias ära planeerida. Ka elektri vajadusele aias tuleb mõelda mullatöid tehes. Mõistlik on “kõri”, kuhu hiljem juhtmed libedalt sisse lähevad, maha panna. Kui algul ei arva, et elektrit võiks vaja minna, siis aias hooldustöid tehes võib vajadus kiiresti kätte tulla. Hiljem tuleb ka ilusate objektide ja puude valgustamise soov, pump veesilma jaoks jms.

Muru rajamine on kõige viimane töö. Aga kui istutusalasid ei ole võimalik esimesel aastal rajada, siis märgitakse need maha ja jäetakse muruseemnest puutumata.

Mulla toomine on kallis ja väga riskantne. Ainult poest ostetud mullaga ei tule umbrohuseeme kaasa.

Muru tegemine on omaette teadus. Rajamine on kallis seetõttu, et eeltöö nõuab aega ja vaeva. Ekslikult arvatakse, et muru tehakse rulliga. Aga rulli kasutatakse hoopis kõige lõpus, et seeme mulda kinnitada. Tasandadakse, tihendatakse ja silutakse raskusega, mida veab näiteks murutraktor. Pind planeeritakse veidi kaldu krudi ääre suunas. Muru tegema asudes on vaja umbrohi ära mürgitada või maad 1 aasta musta kesa all hoida. Pinnasest on vaja kõik sodi, umbrohi ja väiksemadki kivid välja korjata. Seda kõike tavaliselt ei tehta ja murupinnale tekivad veelohud, ilmuvad kivid ja muud hädad. Sama rajamisskeem on lillemuru puhul.

Ka istutusala ei valmistata tavaliselt korralikult ette. Kui kahe labidalehe sügavuselt pinnase piinlikult puhtaks teed ja 5 cm multšikihi peale paned, siis ei kollita sind ükski umbrohi.

Peenrakangas ei anna soovitud efekti umbrohu tõrjumisel. Pigem vastupidi- kangast kasvab orashein läbi juba järgmisel suvel ja igasugune hooldus on raskendatud. Istutusaukudest on umbrohu vohamist näha kõige pealt. Ei aita muud kui kangas ära võtta ja istutusala uuesti rajada. Ka tekib kanga alla tihti hallitus ja kahjuritele meeldib seal pesitseda/talvituda. Umbrohu seeme kinnitub kenasti kõdumultšile kui kiht muutub õhukeseks ja umbrohi vallutab taimeala hoolimata kangast.

Asjatundja nõu tasub kuulda võtta, sest võimalik on anda umbrohuvaba garantii kui eel- ja järeltöös juhiseid järgitakse.

Piret Pihtjõe
aednik-aiakujundaja
piret@virkus.com
Tel 5049835