Kevadel lõigatakse viljapuid enne, kui puu hakkab elama aktiivset elu. Oluline märk on puhkema hakkavad pungad, õunapuudel nn. hõbedaseks muutunud pungad – kui need juba avanevad, on õige lõikamisaeg möödas.
Lõikust võiks teha ajal, kui õhutemperatuur jääb -2° ja 6°C vahele. See aeg võib soojadel talvedel olla veebruaris või märtsis. Pikale veninud talvedel alles aprillis.
Pakase ajal lõigates võivad kooresse tekkida lõhed, sooja ilmaga hakkavad aga mahlad juba liikuma. Sobimatu aeg lõikamiseks on pungade puhkemisest lehtede täiskasvanuks kasvamiseni.
Peale jaanipäeva kuni augusti lõpuni võib õunapuid taas lõigata, kuigi siis raskendab võra kujundamist tihe lehestik. Sel ajal lõigates ei teki vesivõsusid ja haavad paranevad kiiremini. Südasuvel võib noori kasve liiga tihedatest kohtadest kergesti ära murda. See parandab võra valgustingimusi ja viljad kasvavad suuremaks.Vana puu tugeval noorendamisel on hiljem hooldamine kergem just vesivõsude eemaldamisega kesksuvel.
Luuviljalisi võib samuti lõigata suvel. Neil on võrreldes õunapuuga mahlade liikumine kevadel isegi intensiivsem. Kirsi- ja ploomipuu mahl on kummi sarnane, mis takistab haavade paranemist ja seetõttu on nad lõikuse suhtes pirtsakamad.
Ploomi- ja kirsipuudele on iseloomulik tihedam võra. Luuviljalistel lõigatakse võrast oksi välja ehk kasutatakse harvenduslõikust. Vältida rohket lõikust ja hoida puu pigem vormis suvise noorte kasvude ära murdmisega.
Enne lõikama hakkamist tuleb puud hoolega vaadata – just võra – jälgima peaks neid oksi, mis kasvavad sissepoole, ja uurida, kui palju on üldse vaja lõigata.
Viljapuudel tuleks kindlasti ära lõigata omavahel ristuvad oksad, samuti need, mis kasvavad tüve suunas ja otse üles. Eemaldada ka vesikasvud.
Kui on plaan teha puude piirdelõikust, tuleks jämedamate okste puhul kasutada käsisaagi. Võib ka saagida mootorsaega, aga see peab siis olema tõesti väga terav, sest kehv saag kisub koore tüvelt rohkem lahti ja see pole puule hea.
Peenemate okste lõikamiseks sobivad oksatangid või -käärid. Lõigata tuleks võimalikult risti oksaga, kuid kui oks kasvab püsti, tuleb vaadata, et lõikekoht ei jää päris lapiti, vaid ikka väikese kaldega punga suunas. Vältida tuleks vee kogunemist lõikekohale, see võib soodustada haiguste teket.
Haiguste leviku tõkestamiseks tuleb pärast haige oksa lõikamist tangid desinfitseerida. Kuna õhus levib palju seenhaiguste eoseid, on soovitatav kõik lõikekohad hoolega katta pookevaha või haavapeitsiga. Peale mõningast kuivamist võib suuremad haavad katta ka õlivärviga.
Puid tuleks lõigata pigem vähem kui liiga palju. Võra peab jääma pärast lõikust nii hõre, et valgus ja päike sinna sisse pääseks. Liigsed oksad ei tohi kurnata puu kasvamist ja viljade valmimist. Okste lõikamise üks põhjus ongi see, et puul oleks kergem vilju kasvatada. Kui aga õunapuid kasvatatakse ainult lehtede või õite pärast, pole liigsed oksad muidugi probleem.
Lõikamise käigus ja pärast lõikamist tasuks vaadata puud igast küljest ja veenduda, et võras poleks liiga hõredaid või hoopis liiga tihedaid kohti.
Oksi tasub kärpida paari aasta tagant, jälgides sealjuures, et ei piirataks valesid oksi. Tihti lõigatakse võra välispiiril olevate okste otsi, aga sissepoole, puu tüve poole kasvavad oksad jäävad kärpimata. Tuleks teada, et väliste okste otste kärpimine ei anna midagi, vaid hoopis tihendab puuvõra kasvu.
Teine viga, mida kiputakse tegema, on see, et puule jäetakse liiga pikad tüükad ehk oks lõigatakse tüvest liiga kaugelt ära. Korraliku lõikuse puhul ei tohiks tüüka pikkus ületada 1,5 cm.
Haav peab lõigatuna jääma siledaks, et kahjustajatele ei jääks peidukohti. Kasutage vaid kvaliteetseid ja teravaid lõikeriistu.
Oksi tuleks lõigata sagedamini ja vähe korraga, mitte harva ja palju korraga. Viimasel juhul kipub tekkima liigselt vesivõsusid, suurte haavade paranemine võtab aega ning nakkusoht on suurem. Tugev lõikamine on paratamatu vanade viljapuude põhjaliku noorendamise korral.
Hoolduslõikus Võra kujundamine Noorenduslõikus
Artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.
