Kes heiskavad Eesti lipu?
Igaühel, nii füüsilisel kui juriidilisel isikul on õigus heisata Eesti lipp.
Alaliselt heisatakse Eesti lipp Riigikogu, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, kohtu, Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, maavalitsusem, valla- ja linnavolikogu, valla- ja linnavalitsuse hoonele ning piiripunktis. Eesti lipu heiskavad alaliselt ka Eesti välisesindused, arvestades asukohamaa seaduseid ja tavasid. Kohaliku omavalitsuse volikogu võib määrata omavalitsuse territooriumil koha, kus Eesti lipp heisatakse alaliselt.
Põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, rakenduskõrgkooli ja ülikooli hoonel heisatakse kõigil koolipäevadel Eesti lipp. Koolihoonel on võimalik hoida Eesti lipp heisatuna alaliselt.
Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, avalik-õiguslikud juriidilised isikud oma asukoha hoonetele. Lipupäevadel on Eesti lipu heiskamine soovituslik eraisikutele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele.
Iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvuspäeval heisatakse Eesti lipp kõikidele elu-, äri- ja büroohoonele.
Valimisjaoskonna hoonele heisatakse Eesti lipp Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päeval, rahvahääletuse toimumise päeval, samuti Euroopa Parlamendi valimise päeval.
Millal heisata Eesti lipp?
Eesti lipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00 ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Eesti lippu jaaniööl ei langetata.
Eesti lipu heiskamise päevad (lipupäevad) on:
1) 3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev;
2) 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev;
3) 24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev;
4) 14. märts – emakeelepäev;
5) maikuu teine pühapäev – emadepäev;
6) 9. mai – Euroopa päev;
7) 4. juuni – Eesti lipu päev;
8) 14. juuni – leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna);
9) 23. juuni – võidupüha;
10) 24. juuni – jaanipäev;
11) 20. august – taasiseseisvumispäev;
12) 1. september – teadmistepäev;
13) novembrikuu teine pühapäev – isadepäev;
14) Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.
Vabariigi Valitsus võib ühekordselt otsustada Eesti lipu heiskamise riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele ning avalik-õiguslikele juriidilistele isikutele ka muul ajal, et tähistada Eesti riigi ja rahva jaoks olulise tähtsusega sündmust.
Eesti lipu heiskamine
Heisatav lipp peab vastama seadusega kehtestatud etalonile ning olema puhas ja terve. Eesti lipp heisatakse hoone peasissekäigu juurde või mujale selleks sobivasse kohta kas lipumasti või lipuvardaga vastavasse hoidjasse.
Maapinnalt tõusva lipumasti puhul on sobiv lipu laius ligikaudu 1/6 masti kõrgusest, seina külge kinnitatava lipuvarda puhul on see suhe ligikaudu 1/3 varda pikkusest. Seega normaal-mõõtmetega Eesti lippu kasutades on maast tõusva lipumasti kõrgus ligikaudu kuus meetrit, seina lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm meetrit.
Loomulikult tuleb lipumasti valmisel arvestada ümbruses olevaid puid, ehitisi jms. Kui mast on valitud kõrgem kui 6 meetrit, siis tuleb hankida ka masti kõrgusele vastavas mõõtkavas suurem lipp. Kõrgel katusel olev lipp peaks olema suhteliselt suurem kui seinalipp, sest lipu suuruse valimisel tuleb arvestada ka hoone kõrgust.
Lipuvardad tuleb paigutada nii, et lehviv lipp ei ulatuks vastu katust, seina või teise lipu varrast. Heisatud lipu alumine serv peab jääma maapinnast vähemalt kolme meetri kõrgusele.
Lipu heiskamine õnnestub paremini kahekesi. Üks heiskaja kinnitab lipunöörid lipu nurkade külge, teine hoiab samal ajal lippu nii, et see ei puutuks maapinda või läheduses olevaid esemeid. Tuulise ilmaga heisatakse lipp lipumasti allatuult küljest, et lipp ei mässuks ümber masti. Lipp heisatakse rahulike tõmmetega, hoides samal ajal lipu alanurgast tulevat lipunööri parajalt pingul. Lipp tõmmatakse alati masti tipuni. Pinguli lipunöörid võib keerata kord või paar masti ümber, et need tuules vastu masti ei peksleks. Seejärel kinnitatakse algul tõstenöör ja siis langetusnöör masti allosas oleva kinnituskonksu külge.
Lipu langetamisel võtab abistaja lipu vastu nii, et see ei puutuks maapinda. Nööridest vabastatud lipp pannakse kahekesi korralikult kokku ja asetatakse hoiukarpi või -kotti, mis pannakse lipu säilitamiseks sobivasse paika.
Alaliselt heisatud Eesti lipp peab olema pimedal ajal valgustatud.
Eesti lipu heiskamine koos teiste lippudega
Lineaarses järjestuses lipurivi.
Kui Eesti lipp (lipp A) heisatakse koos teise riigi lipuga (lipud B ja C) ning rahvusvahelise organisatsiooni lipuga (lipp D) ja Eesti maakonna (lipp E), linna, valla (lipp F) või muu lipuga, paigutatakse Eesti lipp (lipp A) lipurivi tagant vaadates kõige parempoolsemasse masti, seejäre välisriikide lipud (lipud B ja C) prantsuskeelsete riiginime tähestikulises järjekorras, pärast mida heisatakse rahvusvaheliste organisatsioonide lipud (lipp D) ning seejärel maakonna (lipp E), linna või valla lipp (lipp F). Ükski heisatud lippudest ei või olla suurem Eesti lipust.
Tsentraalses järjestuses lipurivi.
Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu, Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, Kaitsejõudude Peastaabi, maavalitsuse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse hoonele või hoone juures asuvatesse lipumastidesse heisatakse koos Eesti lipuga Euroopa päeval ja Euroopa Parlamendi valimise päeval Euroopa Liidu lipp. Vabariigi Valitsus määrab piiripunktid, kus koos Eesti lipuga heisatakse alaliselt Euroopa Liidu lipp. Eesti välisesinduse hoonel Euroopa Liidu lipu heiskamise kohta annab juhiseid väliminister.
Euroopa Liidu lipp heisatakse koos Eesti lipuga.
Lineaarses järjestuses kahe Eesti lipu ja Euroopa Liidu lipu paigutamine kolme mastiga lipurivisse.
Tsentraalses järjestuses Eesti, Euroopa Liidu ja NATO lipu heiskamine kolme mastiga lipurivisse.
Lipud heisatakse eraldi, ühesuguse pikkusega lipuvardasse või -masti ja Eesti lipuga samale kõrgusele. Heisatavad lipud on võrdse laiusega. Vabariigi Presidendi lipp paigutatakse Eesti lipust lipurivi tagant vaadatuna paremale ja välisriigi riigipea lipp vasakule.
Siit leiate Euroopa Liidu liikmesriikide omakeelsete nimetuste tähestikulise järjekorra lippude heiskamiseks Eestis (pdf) ja välisriikide prantsuskeelsete nimetuste tähestikulise järjekorra lippude heiskamiseks Eestis (pdf).
Eesti lipu heiskamine leinalipuna ja kasutamine riiklikel matustel
Leina tähistamiseks heisatakse Eesti lipp leinalipuna. Lipumasti heisatakse leinalipp ilma musta lindita poolde lipumasti nii, et lipu alumine äär asuks masti keskel. Selleks tõmmatakse lipp algul aeglaselt lipumasti tippu ja seejärel langetatakse nii, et lipu alläär on lipuvarda keskkohal. Leinalipu langetamiseks tõmmatakse lipp jällegi lipumasti tippu ja seejärel langetatakse. Kandelipu arda ülemisse otsa kinnitatakse 50 kuni 100 mm laiune must lint, mille mõlemad otsad ulatuvad lipu laiust pidi kuni lipukanga alumise servani.
Surnud sõjaväelasele ning riigi- või ühiskonnategelasele korraldatava sõjaväelise või riikliku matuse kombetalituse ajaks võidakse lahkunu puusärk austuse märgiks katta riigilipuga. Üldlevinud rahvusvahelise tava kohaselt paigutatakse lipp puusärgile nii, et lipu ülemine, vardapoolne nurk oleks lahkunu vasaku õla kohal. Eesti lipp peaks katma puusärki selliselt, et lipu sinine laid asetuks tinglikult surnu vasaku külje kohal. Seejuures ei tohi lipp puutuda maapinda. Pärast mälestusteenistuse lõppemist võtavad selleks määratud isikud puusärgilt enne selle hauda laskmist või krematooriumisse saatmist lipu ning voldivad kokku. Soovi korral võib anda kirstu katmisel kasutatud kokkuvolditud lipu mälestuseks lahkunu lähimatele omastele.
Kandelipp
Eesti lipu kandelipuna kasutamiseks moodustatakse lipuvahtkond, mis koosneb lipukandjast ja kahest lipuvalvurist. Kui üks lipuvalvureist on naine, siis asub ta lipukandja paremal küljel. Lipukandja ja -valvurid peaksid olema ühevärvilises riietuses ning valgetes kinnastes. Lipuvalvurid võivad soovi korral kanda sinimustvalget 10x15 cm laiust ja umbes 2 m pikkust õlalinti. Õlalint on vasakul paikneval lipuvalvuril üle parema ja paremal paikneval lipuvalvuril üle vasema õla ning seotud puusa kõrgusele, kusjuures sõlmest rippuvad lindiotsad on enamvähem ühepikkused. Õlalinti ei kasutata rahvariiete ja vormirõivaste puhul.
Lippu kantakse võimalikult püstiasendis või veidi ettepoole kaldu, kandja keha keskkohal. Kandja hoiab lipuvarrast tugevalt, vasaku käega umbes õlakõrguselt, paremaga veidi altpoolt, toetades küünarnukid vastu keha nii, et lipp kandes ei kõiguks. Kandelipu maha toetamiseks laseb lipukandja lipuvarda otsa püstiselt keha paremale küljele maha.
Kandelipuga antakse au Eesti ja välismaa riigijuhtidele, Eesti ja välisriigi hümni esitamise ajal, lahkunule matusetalitusel. Auandmiseks kallutatakse lipp aeglaselt 45° võrra ettepoole. Liikudes alustatakse auandmist umbes viis meetrit enne austatavat objekti (isikut või kohta) ning lõpetatakse umbes 1 meeter peale austatavat objekti lipu püstiasendisse tõstmisega. Maakondade, linnade, valdade, asutuste ja organisatsioonide lipud annavad lisaks eeltoodule au ka Eesti ja välisriigi lipule selle heiskamise, langetamise, samuti sellest möödumise või näiteks pidusaali toomise ja väljaviimise ajal.
Palvetalituse ajal kallutatakse maha toetuva vardaga lipp ettepoole nii, et lippu hoidev parema käe käsivars on sirge. Palvetalituse lõppedes tõstetakse lipp jälle püstiasendisse.
Lipp pidusaalis
Eesti lipp ja võimalikud muud lipud (näiteks koolilipp) võidakse tuua saali enne piduürituse algust ja paigutada publiku ees põrandal või seinal asuvatesse lipualustesse. Lipu soovitatav kalle lipualuses on 30°–40°. Eesti lipp asetatakse kõige auväärsemale kohale, publiku poolt vaadates teistest lippudest vasakule.
Lipud võib tuua saali pärast piduliste kogunemist kohtadele. Lippude saabudes ja lahkudes tõusevad pidulised püsti ja pöörduvad näoga lippude poole.
Enne Eesti lippu võidakse saali tuua maakondade, linnade, asutuste jm lipud, mis asetuvad rivisse piki vahekäiku. Eesti lipu saabudes annavad rivistunud lipud au ja järgnevad sellele.
Kui kõik lipud tuuakse saali ühe rühmana, on Eesti lipp rongkäigus esimene. Kui piduüritus kestab kaua, võidakse lipud pärast ürituse avamist paigutada lipualustesse nende tähtsuse järjekorras. Eesti lipp (A), välisriikide lipud riikide prantsuskeelsete nimede järjestuses; rahvusvaheliste organisatsioonide lipud (B); Eesti maakondade lipud (C) ning linnade ja valdade lipud (D) nende eestikeelsete nimede tähestikulises järjestuses, siis asutuste ja koolide lipud (E).
Kui lipukandja on pannud lipu lipualusesse, siis võib ta koos lipuvalvuritega eemalduda kuni ürituse lõpuni. Ürituse lõpus tõstetakse alustest kõigepealt muud lipud ja siis võtab lipuvahtkond Eesti lipu.
Eesti lipp lahkub esimesena ja teised lipud annavad sellele taas au. Seejärel lahkuvad teised lipud ning lõpuks pidulised.
Lipud võidakse saalist ära viia ka alles pärast ürituse lõppemist, kui publik on lahkunud.
Vertikaalselt riputatud lipu ülemine serv peab asuma vaataja poolt nähtuna vasakul. Kõnepuldi taha seinale paigutatud lipukangas peab asetsema kõnelejast kõrgemal. Kõnepuldi kõrvale vastavasse hoidjasse püsti pandud vardaga riigilipp asub saalist vaadatuna puldist vasakul, nii et lipukangas ei puutu vastu põrandat.
Lipud rongkäigus
Rongkäigus hoitakse lipud avatult kandeasendis. Eesti lipp liigub alati teiste lippude ees koos lipuvahtkonnaga.
Rongkäigus võidakse kasutada ka mitmest lipust (näiteks 3x3 või 4x4 lippu) moodustatud koondrühma ilma lipuvahtkonnata. Kui paraadil on välisriikide lippe, järgnevad need Eesti lipule prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Seejärel tulevad maakondade, linnade jt lipud, mis võivad olla kas koondrühmana või siis üksikult iga maakonna, linna jm esindajate ees. Viimasel juhul on igal lipul eraldi lipuvahtkond.
Eesti lipu kasutamine laevadel
Merel eristatakse laeva vööri, masti ja ahtrisse heisatavaid lippe. Vana meretava järgi on laeval kõige auväärsem koht ning võimu sümbol laeva ahter. Seetõttu heisatakse laeva riiklikku kuuluvust näitav lipp ahtrisse ja seda nimetatakse ahtrilipuks.
Ahtrilipp peab olema suurem muudest laeval olevatest lippudest ja vimplitest. Lipu suurus, samuti lipuvarda pikkus sõltub aluse pikkusest. Lipp peab olema terve ja puhas ning ta kinnitatakse ca 10-15 kraadi tahapoole kaldu olevasse lipuvardasse. Lipp peab olema paigutatud selliselt, et ta ei ulatuks vette ega tekile ja ei varjaks laeva ahtrituld. Arvestada tuleb ka seda, et lippu ei tahmaks laeva mootorist väljuvad heitgaasid.
Kui laeva ehituslikest erisustest sõltuvalt ahtrilippu ahtris kanda ei saa, siis võib lipu heisata aluse ahtripoolse masti (besaanmasti) topivardasse, jahi ahterstaagile, mootorpaatidel aga signaalmasti kahvlisse, kuid vähemalt 1,5 m kõrgusele aluse tekist.
Eesti lipp heisatakse ja langetatakse laeval üldjuhul Eesti lipu seaduses ettenähtud aegadel. Väikesed alused nagu näiteks sõudepaadid, svertpaadid, väikesed mootorpaadid jms tavaliselt ahtrilippu ei kanna.
Laeva vöörilipp (güüs), mis tänapäeval on peamiselt sõjalaevastiku lipp, heisatakse laeva vööri sõjalaeva sadamas või ankrus seistes.
Laeva masti heisatakse ametiisikute ja organisatsioonide lipud (plagud), vimplid ning signaalvimplid.
Välisriigi sadamas peab laev kandma oma riigi lippu, mida tuleb pimedal ajal valgustada. Välissadamates tuleb lipukandmisel juhinduda sealsetest eeskirjadest. Kodusadamas, kui meeskonnaliikmed alusel ei viibi, alus lippe ei kanna.
Vastavalt laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadusele kannab Eesti lippu laev, mille omanik on Eesti Vabariik, kohalik omavalitsusüksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Eesti lippu kannab ka merelaev, mille omanik on Eesti kodanik elukohaga Eestis, täis- ja usaldusühing, mis asub Eestis ja kus Eesti osanikel on häälteenamus. Samuti kannab Eesti lippu merelaev, mille omanik on muu eraõiguslik juriidiline isik, mis asub Eestis ja mille juhatuses või sellega võrdsustatud organis on enamuses Eesti kodanikud.
Laevale väljastatud lipudokument tõendab, et laeval on lubatud kanda Eesti lippu. Lipudokumendid on merelaevatunnistus, liputunnistus, siseveelaevatunnistus, väikelaevatunnistus, laevapilet ja ajutine liputunnistus.
Enne lipudokumendi väljastamist ei ole lubatud laeval Eesti lippu heisata.
Väikelaeval on õigus kanda Eesti lippu siis, kui ta on kantud väikelaevaregistrisse. Sportlaevad võivad kanda kohalikus sõidus ahtrilipuna oma jahtklubi lippu või Eesti Jahtklubide Liidu lippu vastavalt kehtivatele eeskirjadele.
Vana rahvusvahelise tava kohaselt tsiviillaevad tervitavad lipuga mööduvat sõjalaeva esimesena, millele viimane tavaliselt ka vastab. Ka vastutulevaid või mööduvaid tsiviillaevu võib lipuga tervitada. Kaubalaevad tervitavad esimesena reisilaevu. Seejuures on tervitamine vabatahtlik, kuid tervitusele vastamist peetakse kohustuslikuks. Tervitatakse samuti läheduses olevaid jahte ja mootorpaate, millistel on heisatud lipp.
Liputervituseks võidakse ahtrilipp koos vardaga tõsta horisontaalselt õla kõrgusele ahtri (laeva kiiluvee) suunas. Besaanmastis või statsionaarses lipumastis olev lipp langetatakse tervituseks 1/3 lipumasti kõrguse võrra. Vastutervituse saamisel või ka mittesaamisel paigutatakse lipp endisesse asendisse. Vimplitega ei tervitata.
Teise riigi territoriaalvetes sõitmise ajaks heisatakse austusavaldusena selle riigi vastu tema väikelipp (austuslipp ehk viisakuslipp). Austuslipp heisatakse rahvusvaheliste tavade kohaselt laeva masti parempoolse saalingu alla või mootorpaatidel signaalmastist paremale. Austuslipp tõstetakse hommikul ahtrilipu heiskamise järel ja lastakse alla õhtul enne ahtrilipu langetamist. Austuslipu alla ei paigutata teisi lippe või vimpleid. Avamerel tavaliselt austuslippu ei kasutata.
Leinalippu kannab sadamas olev alus riikliku leina, laeva omaniku jm isiku surma ja matuse puhul; samuti siis, kui laeva pardal on surnu (või urn surnu põrmuga). Sel juhtumil kannab laev leinalippu ka sõidu ajal. Leina märgiks tõstetakse lipp alul masti tippu ning seejärel langetatakse 1/3 lipumasti kõrguse võrra. Leina lõpetamisel tõstetakse lipp jällegi algul masti tippu ja seejärel lastakse alla.
Leinalippu kandvat alust kohates võidakse tähelepanu-avaldusena lasta oma alusel lipp leinaasendisse möödumise ajaks. Alusel võib kasutada mitmesuguseid vimpleid, mis näitavad aluse kuulumist mingisse klubisse või ühingusse. Samuti võib alusel kasutada kippari, aluse omaniku või auhinna vimplit vastavalt konkreetse vimpli statuudile.
Riiklikel pühadel ja muudel tähtpäevadel võidakse korraldada pidulik lippude heiskamine (lipustus). Pidulikuks lipustuseks heisatakse rahvusvahelise signalisatsioonikoodi tähestikulipud ja numbrivimplid vöörist üle mastitopi ahtrisse. Lippude ja vimplite järjestus vöörist alates on järgmine: A, B, C, 1, D, E, F, 2, G, H, I, 3, J, K, L, 4, M, N, O, 5, P, Q, R, 6, S, U, V, 7, W, Y, Z, 8, esimene asendusvimpel, teine asendusvimpel ja kolmas asendusvimpel. Tähti X ja T tähistavaid lippe ei kasutata, kuna need sarnanevad Soome ja Prantsuse riigilippudega.
Autolipud
Eesti lipu võib paigutada ka autodele. Autolipp on väikesemõõtmeline riigi või organisatsioonilipp, mis kinnitatakse lühikese vardaga sõiduauto kere parempoolse esinurga (poritiiva) külge. Esineb ka autolippe, mis kinnitatakse auto esiakna külge.
Diplomaatilises suhtluses kinnitatakse Eesti lipp Eesti välisesinduse juhi ja välisriigi esindaja Eesti-visiidil kasutatavale liiklusvahendile ning liiklusvahendile, mida kasutavad Riigikogu esimees, peaminister või Eesti Vabariigi muu ametlik esindaja oma teenistusülesandeid täites. Vabariigi President kasutab autolipuna oma lippu.Autolippude kasutamisel riigivisiitide ja muude ametisõitude korral järgitakse rahvusvaheliselt kehtivaid diplomaatilisi reegleid ja vastava riigi välisministeeriumi soovitusi.
Kui lipp kinnitatakse auto aknaklaasi külge, tuleb tagada selle püsimine liiklussõidukil. Samuti tuleb tagada lipu auväärne kohtlemine ning lehviva lipukanga puhtus.
Vimplid
Rahvusvärvides vimplid on Eesti oludes veel suhteliselt uus nähtus. Põhjamaades on need kasutusel juba mitukümmend aastat. Vimplitel on täita väga praktiline ülesanne: nimelt on meil praeguse seisuga vaid 14 ametlikku lipupäeva aastas. Ülejäänud päevadel seisavad aga paljud lipumastid niisama tühjalt. Selle lünga täitmiseks sobivadki pikad ja kitsad, rahvusvärvides, aga miks mitte ka maakonna, linna, valla või perekonna lipu värvides vimplid. Vimpel võib mastis lehvida ööpäev läbi, elavdades ja kaunistades koduaedu ning asutuste ja firmade hoonete esiseid haljasalasid.
Vimpli soovitatav pikkus on pool masti kõrgusest. Näiteks 6-meetrisele mastile sobib 3-meetrine vimpel, mille ülemise otsa laius oleks ca 30 cm ja alumise otsa laius 10 cm lai.
Eesti lipu kujutise ja lipu värvikombinatsiooni kasutamine reklaamis
Põhiseaduse § 7 määratleb riigivärvid, mis ühtlasi on ka Eesti lipu värvideks. Sinimustvalge värvikombinatsiooni kasutamine on seega erilise tähelepanu all ja selle kasutamise üldpõhimõtted on reguleeritud Eesti lipu seaduses. Lipu või selle värvuskombinatsiooni kasutamise väärikuse üle otsustab seaduse rakendaja, juhindudes seaduse eesmärgist, milleks on kaitsta Eesti lippu igasuguse vääritu kohtlemise eest, sh värvuskombinatsiooni mittesobivates kohtades kasutamise eest. Sinimustvalge värvuskombinatsiooni kasutamise sobivust tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi.
Reklaamiseaduse § 4 lõike 31 kohaselt on reklaamis keelatud kasutada riiklikke ja riigiasutuste sümboleid ning Eesti lipu värvuskombinatsiooni sellisel viisil, mis eksitavad üldsust reklaami eseme suhtes. Reklaam ei tohi jätta muljet, et esitatav teade sisaldab riigipoolset soovitust või garantiid, kui see tegelikult puudub. Eesti lipu kujutist sisaldavat tähist ei kasutata kauba- või teenindusmärgina.
Kasutamiskõlbmatuks muutunud lipu hävitamine
Eesti lippu tuleb kohelda väärikalt ja kui lipp on muutunud kasutamiskõlbmatuks, tuleb see sündsal viisil hävitada. Märg lipp tuleb enne hoiukohta panemist ruumis kuivatada. Määrdunud lipp tuleb pesta ja rebenenud lipp parandada sobivat värvi niidiga. Kui lippu ei saa enam puhtaks või on ta lagunenud, tuleb see sündsal viisil hävitada mitteavalikult. Lähtudes heast tavast loetakse lipu sündsal viisil hävitamiseks tema lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult.
Täiendavaid selgitusi lipu ja selle värvuskombinatsiooni kasutamise korra kohta annab Riigikantselei.
