Viljapuu- ja marjaaias on sitikaid satikaid tegutsemas nii palju, et silme eest läheb kirjuks. Kõike neid ei saa teada tunda, aga kõiki neid saame oma taimedest eemal hoida.
Kõige olulisem on taime üldine heaolu ja tervise korras hoidmine. Õunapuud ei maksa istutada liigniiskele pinnasele ja kuuske ei maksa liiva sisse torgata. Uuri hoolikalt, millist pinnast taim vajab. Istutusauk tee suur ja pane alati ohtralt kõdumulda, see turgutab kasvu ja annab esimese toidunoosi. Istutusjärgsel aastal hakka väetama. Viljapuud ja -põõsad, samuti ilutaimed hoia lõikamisega vormis. Kohe kui taim on stressis või nõrk on tal kallal kahjurid ja haigused.
Kilptäi vältimine ja tõrje
Näiteks paju- ja viljapuu-kilptäi meelispaik tegutsemiseks ja paljunemiseks on tihedavõralised puud ning põõsad. Nende rünnakust võivad osa saada kõik viljapuud ning sõstra- ja karusmarjapõõsad, mis on tihedaks lastud kasvada. Tõrjeks tuleb kõik oksad välja lõigata ja põletada. Profülaktika on vaid hooldatud ja lõigatud puud – põõsad.
Õielõikaja vältimine ja tõrje
Õunapuu-õielõikaja pärast tuleb viljapuu tüved korbast puhtana hoida kuna temale meeldib seal suveperioodil peituda. Ka võraalune pinnas tuleb talvituvate noormardikate hävitamiseks sügisel ümber kaevata ja varisenud lehed riisuda ning põletada. Kui aga õielõikajat on vaja hävitada, siis saab seda lihtsalt teha lehepungade puhkemisest õitsemiseni, mõnel korral varahommikuti, puudelt mardikaid maha raputades ning hävitades. Valmikute püüdmiseks tuleb kevadel enne õiepungade ilmumist jõupaberist püünisvöö ümber puutüve panna.
Lestade vältimine ja tõrje
Räägime, et väetamine on kasulik ja nii ta on, aga tihe ja eriti liigne väetamine mineraalväetistega soodustab lestade teket. Väetada tuleb alati tagasihoidlikult, aga lestakahjustusega aedades tuleb seda teha eriti vähe, sest kõrge aminohapete ja suhkrute sisaldus soodustab lestade arengut. Soovitav on kasutada orgaanilist väetist. Väikeaias valmista lestade tõrjumiseks taimeleotis soolikarohust, koirohust, kõrvenõgesest või sookailust ning pritsi korduvalt. Põõsa ja puu alune muld on vaja läbi kaevata talvituvate lestade hävitamiseks. Maasikaistanduses on vajalik saagijärgne lehtede niitmine ning põletamine enne kui emaslestad jõuavad talvituma minna.
Lehetäide vältimine ja tõrje
Lehetäide meelistaimed on umbrohtud, eriti ristõielised (kapsas, raps) ja ohakad. Kui ümbruskonnas nende ärahoidmine ei ole võimalik, siis tuleb profülaktilist pritsimist teostada nii kevadel kui sügisel. Puuvõrade ja põõsa harvendamine on väga tähtis, sest tihe lehestik on lehetäide parim elu- ja arengukeskkond. Samuti on oluline lämmastikväetiste liia vältimine, sest lämmastik soodustab ka lehetäide arengut. Eelista orgaanilisi väetisi. Tõrjuda saab mehhaaniliselt, näiteks tugeva veejoa abil pesed päikesepaistelisel hommikul lehetäid ning nende mesineste puudelt maha. Puu lehestik kuivab päikese käes kiiresti ning ei võimalda seenhaiguste levikut. Kublatäi puhul korja nakatatud lehted ja põleta.
Koduaias töötle korduvalt noori puid hariliku soolikarohu, koirohu, kõrvenõgese, põldosja, maarjasõnajala, hariliku kesalille, võilille, varemerohu, paiselehe, sookailu, raudrohu, või papli leotistega.
Kahjurite käitumise tundmine ja pesitsuspaikade teadmine aitab nende vastu võidelda
Alljärgnev aitab mõista, miks on vaja viljapuid ja -põõsaid sügisel pritsida. Profülaktikaks ja tõrjeks sobivad eelpool mainitud taimeleotised.
Ploomipuu-lehetäi võib juuni lõpus migreeruda veetaimedele (eriti pilliroole), päeva lühenedes liigub ploomi- ja kreegipuule tagasi, kus ka talvitub.
Kirsipuu-lehetäi migreerub juuni lõpus rohttaimedele, päeva lühenedes läheb kirsipuule tagasi.
Sõstra-kublatäi suvised tiibadega isendid migreeruvad huulõielistele (iminäges, liivatee, münt), suve lõpul tulevad tagasi sõstardele munema.
Õunapuu-lehekirp võib suvel toituda ka teistel toidutaimedel, munema tuleb aga tagasi õunapuule.
Hoia aed umbrohupuhas
Rohulutika valmik talvitub kõdus. Kehtib seaduspärasus: vähem rohtu, vähem lutikaid. Üheaastaste umbrohtude hävitamine ümbrusest on ülioluline enne maasika õitsemist, sest seni ta neil toitub. Kahjustab lehti ja vilju.
Marjalutikas talvitub valmikutena varisenud lehtede ja kulu all. Kahjustab maasikaid ja vaarikaid.
Kui teil on väga umbrohtunud aed, siis kindlasti olete kokku puutunud hariliku vahustajaga, kelle vastsed on vahutombu sees. Pigistage need katki. Aitab ka küüslaugu- või nõgeseleotisega pritsimine, aga eelkõige aia umbrohupuhas hoidmine.
Miks küll vanaema õunaaias olid alati õunapuu alused mullased?
Eks ikka seetõttu, et lõhkuda ebaröövikute talvituspesad ning tuua kahjurid mullapinnale, kus nad satuvad lindude saagiks või hävivad külmade tõttu. Vanaemad raputasid ka puutuhka põõsaste alla ja seda teeme ka meie. Mai lõpus juuni alguses võib tuhaga tolmutada ka põõsaid. Eriti pahasid sitikaid saab tõrjuta põõsastelt ja maasikatelt puutuha ja tubakatolmu seguga vahekorras 1:1. Puutuhka pane aeg-ajalt kihina ka komposti. Kui kahjurid on aias, siis multšid tuleb eemaldada.
Mullas talvituvad peale ülalnimetatute veel maasika-õielõikaja ja maasika-lehemardikas, vaarikamardikas, karusmarja-leedik, must- ja kollane ploomivaablane (kookonis 4-6 cm sügavusel mullas), kollane karusmarja-lehevaablane.
Tuhatjalad on tülikad liigniiskel aastal. Elavad aiamullas, kõdus, multšis. Toituvad kõdunenud taimsest ainest. Puudutusel tõmbuvad kerra ja eritavad vedelikku, mis sisaldab sinihapet ja jätab nahale pruunid laigud. Kuna pole putukas, siis ei saa kasutada ka tavalisi infektitsiide, sest need ei toimi. Kui neid märkad, asenda liigmärg multš kuivaga. Liigniiskes kohtas ole multšiga tagasihoidlik. Korista maasikapeenarde ümbrusest kõdunevad taimejäänused.
Nõgesele leia aias auväärne koht
Kõrvenõgese kasvatamine aias tasub end kuhjaga ära kuna kõlbab nii kahjurite ärahoidmiseks ja tõrjeks kui taimede väetamiseks ja kasvu ergutamiseks kevadel. Ja missugune vitamiinipomm ta salatina on, rääkimata maitsvast supist. Aias saab nõgese maapealset osa kasutada terve perioodi jooksul.
Kõrvenõgeseid jm taimi võiks suvel kuivatada, et kevadel neid võtta oleks, siis ei pea keemiliste preparaatide järele haarama. Ka meie aiakahjurid ei muutu nii kiiresti resistentseks kui esialgu tõrjume neid erinevate looduslike vahenditega. Saadaval on ka looduslikke preparaate (n. NeemAzal), aga ka need ei ole meile päris ohutud.
Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.
