Õunapuid võib lõigata peaaegu aastaringi. Varakevadel kui suur pakane on möödas ja keskmine õhutemperatuur nullilähedane. Tavaliselt on hea aeg märtsis, aga ka soe veebruar on selleks sobiv. Hilisem lühiajaline külm kurja ei tee. Pakasega ei saa lõigata seetõttu, et külmunud okstesse tekivad lõikamisel kergesti lõhed. Ka pärast karmi talve on algusaeg küsitav. Aednik tunnetab seda ninaga, Sina sellega, et tööd teha oleks mõnus. Aga kui kuivi ja kahjustunud oksi ilma lehtedeta ära ei tunne, siis see on märk, et võta töö ette peale jaanipäeva. Muud hullu ei olegi, aga võid lõikamistuhinas eemaldada vajalikud oksad ja alles jätta kahjustunud, mis ei lehti ja kuivavad sootuks.
Teine sobimatu lõikuseaeg on pungade puhkemisest lehtede täiskasvamiseni. Sel ajal kasutavad taimed kogu energia lehtede, võrsete ja õite moodustamiseks.
Peale jaanipäeva kuni augusti lõpuni võib taas õunapuid lõigata. Suvise lõikuse kasuks räägib vesivõsude mittetekkimine ja haavade kerge paranemine. Praktikud, lõikavad isegi septembris ja oktoobris. Rannikul ja saartel pole sellest probleemi, aga sisemaal peab suured lõikused lõpetama augustis ja pisilõikustega septembris piirduma.
Kindlasti murra suvel ära uued kasvud ja näpista üleliigsed viljaalged
Suvise lõikusega harveneb võra ja viljad pääsevad päikese kätte. Viljade õige suuruse ja saagi tuleval aastal tagab viljaalgete harvendamine, siis puu ei kurna ennast liigsete viljade kandmisega ära ja saab keskenduda uute õiepungade tekitamisele. Viljaalgete ja uute võrsete näpistamisega väldime ka õunapuu oksa murdumist. Jäta kobarasse alles vaid 1-2 ilusamat õuna.
Peale suurt kevadist lõikust on südasuvel mõnus murda vesivõsusid, kuna tulevad kinnituskohast kenasti lahti ilma, et koorerebendit tekiks ja kuna oksakääre ei ole vaja kasutada, siis pole ka ohtu, et tüügast jääb.
Harjuta ennast õunapuu eest hoolitsema suvel
Suvine lõikus ei tekita vesivõsusid ja haavad paranevad kiiremini kuna kasvuajal on puudel rohkem energiat ja see on suunatud õigesse kohta. Eriti mõtekas on noore õunapuu hooldusega alustada suvel ja ainult suvel edaspidi lõigatagi.
Vana ja väga jämeda tüvega ning kõrge õunapuu on soovitav jupphaaval, so 2-3 aasta kaupa ja kevadel noorendada. Samal suvel tuleb kindlasti vesivõsud murda. Kui lõigatud saad, siis edaspidi ainult suvel hooldagi.
Õunapuid, mis on väga kõrged, aga kõhnemapoolse tüvega võib noorendada ka suvel kui on parasjagu alumisi värskeid oksi, mis alles jätta. Kui all on kõik kuivanud, siis soovitatakse lõigata kevadel. Kevadine lõikus ergutab nad kõvasti uusi andma. Suvel nopid vesivõsud ja edaspidi hooldad vaid suvel.
Vaid kevadeti lõigates jäädki lõikama ja vesivõsude võtmise maha magades ka noorendama, sest uutest püstistest kasvudest kasvab puu taas kõrgusesse ja saab uhke paruka. Puu pidev noorendamine nõrgestab teda oluliselt. Kuigi õunapuule lõikamine meeldib, aga mitte “rumal lõikamine”.
Lõikehaava katmine on hädavajalik kaitse ilmastiku eest
Soojal ja niiskel perioodil lõigates soovitatakse lõikekohad haavapeitsiga üle tõmmata kuna õhus levib palju seeneoseid. Lõikamise ajal saastunud haava võib desinfitseerida näiteks karbamiidi 5 %-lise lahusega. Mitte mingil juhul ei tohi haava ainult aiavahaga katta kuna nii sulged haigustekitaja puu sisse. Parem on lasta haaval kuivada ja siis kui puit ilmutab kuivamise märke haavapeitsi või õlivärviga katta.
Teame, et haav saastub juba lõikamise ajal kui õhk on soe ja niiske. Aga me ei jõua ja ei viitsi ju kõiki lõikekohti nagunii desinfitseerida. Targem on puud lõikusega korras hoida, kindlasti väetada, ennetada kahjureid ning lõigata päikesepaistelise ja tuulise ilmaga.
Katta on vaja kaitseks ilmastiku eest, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Samal põhimõttel värvime puitaeda ja maja fassaadi. Kuivanud puit on nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui kaitsekiht on haavalt maha kulunud, siis tuleb uuesti katta.
Meie poodides on saadaval kasutajasõbralikus pakendis palsamid ja peitsid (oleneb tootjafirmast ja tõlkest) puudele ja põõsastele lõikehaavade kaitseks välismõjude eest. Näiteks Kemira maale toodud “Haavasuoja” on lisaks ka keskkonnasõbralik. Väga hästi sobib ka vana hea õlivärv.
Lõikamisel ole hoolas
Haav peab saama sile, et kahjuritele peidukohti ei jääks. Kasuta vaid teravaid lõikeriistu! Kui lõikehaava äär jääb kare, silu see kohe peale lõikust terava pussi või aianoaga. Hiljem puit kuivab ja parandamine ei ole enam nii mugav ning puule mõnus.
Tüükad on pahad! Nende kaudu lähevad puu sisse haigused ja puu võib kahjustuda juurteni. Tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskust ja selle tagajärjel aja jooksul pehkib ning mädaneb muutudes huumuseks ehk mullaks. Ka vähile meeldib sellele kinnituda. Oks tuleb saagida tüve ligidalt ehk oksakrae pealt. Igaks juhuks pikema lõikekoha jättes, jätad tüüka.
Sügisel jäta puule aega talveks valmistuda. Kuiva suve korral tuleb puid sügisel tugevalt kasta, mis on puule vajalik veevaru talletamiseks, et talve üle elada ja kevadel, kui maapind on veel külmunud, intensiivse päikese vastu seista. Vee puudusel on koorerebend kevadel varmas tekkima.
Väetamine on vajalik
Võtame puult viljad ja seetõttu oleme kohustatud talle toitu vastu andma. Väetamiseks sobib nii kraanulväetis kui lahjendatud kõrvenõgeseleotis, rääkimata kanakakast või kompostmullast. Kõige lihtsam viis on Kemira kevad- ja sügisväetis. Kevadväetisega ei maksa liialdada kuna lämmastikväetise liigkasutamine aias soodustab lehetäide arengut. Suvel puud noorendades on puule meeldiv ka süüa saada. Sobib Kemira väetis “Suvi”. Väga hea kui puud saavad natuke nii kevadel (lämmastikurikast), suvel (fosforirikast) kui sügisel (kaaliumirikast väetist).
Pritsimine on oluline
Pritsida on vaja eelkõige ennetamiseks, sest kui kahjustus on juba aset leidnud, siis pole enam kõige olulisemat- ei õisi ega vilju.
Luuviljalisi võib samuti lõigata suvel
Neil on võrreldes õunapuuga mahlade liikumine kevadel isegi intensiivsem. Kirsi ja ploomi mahl on nagu kummivoolus, mis ei lase haaval paraneda ja seetõttu on nad lõikuse suhtes pirtsakamad.
Sarnaselt õunapuule meeldib luuviljalistele suvine lõikus rohkem kuna kasvuajal ei ole mahlajooks nii intensiivne ja haavad paranevad kiiremini. Puu on üleval ja saab aru, mida teed. Talle lõikamine isegi meeldib, sest viljad pääsevad päikese kätte ja lõikus hoiab puu noorena. Kuna asi on loomulik ja tal on vaja vilju küpsetada ning järgmise aasta pungi tekitada, siis ta ei hakka üldse paaniliselt uusi kasve kasvatama. Luuviljalisi kärbitakse siiski vähem ja valikuliselt.
Tegelikult ei maksa kogu parukat korraga maha võtta ühelgi viljapuul.
Ploomi- ja kirsipuudele on iseloomulik tihedam võra. Tugevasti peab aga kärpima ploomipuu konkureerivat aastakasvu ning ära lõikama risti kasvavad oksad. Vanade luuviljaliste noorenemisvõime ei ole kuigi suur, seetõttu väldi rohket lõikust ja hoia oma puud algusest peale vormis.
Omaette teadus on viljapuu parandamine kui oled talle liiga teinud või on sulle selline puu pärandatud või majaga kaasa saadud. Näiteks liiga pikk lõikekoht, mida tüükaks võiks nimetada ja mis on nüüd aastatega mullaks muutunud ja puu sisse augu tekitanud. Või mida teha kui traatidega ei taha enam õunapuu tüvesid koos hoida.
Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.
