R11242017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Metsamarjade kasvatamine koduaias

Metsamarju saab koduaias edukalt kasvatada kui neile sobivad kasvutingimused luua. Öökülmade eest on aias taimi kergem kaitsta kui istandikes. Aias saab neid ka rohkem poputada, mis taimedele üldiselt meeldib.

Metsataimede kasvupinnaseks sobib puhas freesturvas. Üksikud taimed saad istutada peenrasse täites istutusaugu turbaga. Kui sul on aga rohkem hapulembeseid taimi või soovid soetada, siis tea, et mõtekam, loomulikum ja kenam on kohe turbapeenar rajada.

Enamus metsataimi talub kasvatamist kõrgpeenras, aga jõhvikas jääb seal kuivale. Kõige lihtsam viis turbapeenar aeda saada ongi nn kõrgpeenar. Turbaala ääristatakse puupakkude, maakivide või turbapätsidega. Kellele tõstetud peenar ei meeldi võib turbapeenra maa sisse ehitada. Ka jõhvikale meeldib selline kasvukoht paremini. Happeline ja neutraalne pinnas tuleb mõlemal juhul (näiteks juuretõkkekanga abil) üksteisest eraldi hoida.

Koduaias kasvatatavad metsataimed vajavad saagi kandmiseks enamasti väetamist. Vaja on teada palju taim mingis kasvuetapis väetist vajab. Teadlaste katsed on korduvalt tõestanud, et üleväetamisele on taim väga vastuvõtlik ja ennem sureb kui võimalikud pestitsiidid satuvad marjade kaudu inimorganismi. Mistõttu ei tarvitse väetisi õige kasutamise korral karta. Tuleb jälgida pakil olevat juhist ja pidada kinni reeglist- pigem vähe kui liiast!

Alljärgnevalt toon ära mõned meil külmakindlad metsamarjataimed. Head kasvatamist ja häid maitseelamusi!

 

Harilik jõhvikas Oxycoccus palustris

Harilik jõhvikas
Jõhvikas on kaunis kääbuspõõsas imeilusate pisikeste roosade õitega ja väärtuslike marjadega rabataim. Kasvupinnaseks sobib hästi freesturvas ja tema looduslikust kasvukohast tingituna niiskem pinnas. Öökülmade eest saab koduaias jõhvikataimi kergesti kaitsta, visates näiteks vana voodilina öökülma ohus taimedele peale. Väetada tuleb happelise täisväetisega (1 tikutopsitäis kraanuleid 1 m2 kohta või vedelväetist 1 spl kastekannu kohta) enne jaanipäeva muidu võrsed kasvavad jõudsalt edasi ja ei jõua enne talve puituda ning kahjustuvad pakasega.

Looduslike vormide seast on välja selekteeritud koduaias kasvatamiseks mõeldud viis jõhvikasorti, mis on oma nimed saanud rabade järgi, kust algmaterjal on toodud:

* `Kuresoo` varavalmiv tumepunane, piklik, läikiv suur mari. Valmib augusti lõpul.
* `Nigula` keskvalmiv, läikivpunane, piklik, suur mari. Valmib septembri esimesel nädalal.
* `Maima` keskvalmiv, helepunane piklik mari.
* `Soontagana` hilisvalmiv, lillakaspunane, lapik, tugeva vahakirmega, suur mari.
* `Virussaare` hilisvalmiv, roosakaspunane, ümmargune. Kobaras rohkem marju kui teistel.
* `Tartu` tumepunane, ümarpirnjas, tugeva vahakirmega, suur mari.

`Soontagana` ja `Virussaare` on suure saagikusega ning hakkavad vilja kandma 2-3 a peale pikeerimist. Vähenõudlikud. Marja alumine külg on kaua valge kuid seistes värv ühtlustub. Mari ei säili kaua. `Kuresoo`, `Nigula`, `Maima` on meeldiva värvusega ja marjad säilivad kauem.

 

Harilik pohl Vaccinum vitis-idaea L.

Harilik pohl
Pohl on suurepärane taim erosiooni takistajana, kuna ühe taime juured katavad umbes 1 m2 jagu pinda. Seega on teda hea kasutada kallakute haljastamisel muru asemel nii koduaias kui haljasaladel. Hollandis kasutati pohlasorti `Koralle` esmalt haljastuses pinnakattetaimena juba 1969 aastal. Peagi märgati ka tema head viljakandmisvõimet ja teda hakati kasvatama marjataimena. Praegu on `Koralle` enim kultiveeritud sort maailmas.

Pohl on väga dekoratiivne taim nii kevadel õitsemise ajal kui ka viljade valmimise ajal ja sügisel kui kogu lehestik külmade saabudes punetab. Koos sobib ta hästi kasutada näiteks okaspuudega ja pinnakattetaimena rododendronite peenras kõige valgemas kohas, kus viljasaak jääb küll tagasihoidlikuks, sest pohl on valguslembene ja ei vilju hästi varjus. Peale freesturba sobib pohlale kasvupinnaseks ka liivane toitainevaene muld, millesse on segatud väetamata turvast. Sellisele nn. nõmmealale sobib ta hästi näiteks koos kanarbiku-, kadaka- ja männisortidega.

Kevadel kaitse pohlataime päikese eest kuuseokstega, sest pohl taastub halvasti. Kevadine päike on üldse igihaljastele taimedele ohtlik kuna taim kuumeneb, aga külmunud pinnase tõttu ei saa juured vett kätte ja nii tekib füsioloogiline kuivus. Tihti arvame, et taimel on külmakahjustused, liiga on teinud koerapiss vms, aga ta on saanud otsa hoopis janusse, on ära kuivanud.

 

Mesimurakas Rubus arcticus L.

Mesimurakas
Mesimurakas on vähenõudlik ja ilus pinnakattetaim, kiire kasvuga ja võib kontrolli alt väljuda kui teda aias ära ei piira. Ainult titena on õrnuke ja suuremat tähelepanu vajav, nagu näiteks kuivale ei tohi jätta.
Marja suurus oleneb tolmlemise kvaliteedist. Siinsete kuumade ilmadega valmib tolm halvasti ja puudub ka tema spetsiifiline tolmeldaja. Kimalane ajab küll asja ära, aga marjade suurus varieerub. Põhjamaa taimena on teda Eestis põldudel raske kasvatada kuna haigestub kergesti hahkhallitusse.
Looduslikult on mesimurakas levinud väga külmadel aladel nagu põhjapoolkera paraskliimavöötmeid. Arvestatav mesimuraka kasvatus ja marjade töötlemine on levinud Soomes, kus mesimurakas on looduslik taim. Eestimaal on mesimurakas jäänud niiskest ja jahedast subarktilisest kliimaperioodist ning on looduskaitse all. Aias, väikesel alal kasvatades võib aga saada suurepärase suutäie ja jõulunapsu pealekauba. Sortidest kasvatatakse hübriide Rubus stellatus x Rubus arcticus sorte `Aura` ja `Astra` ning Rubus arcticus-e sorte `Pima`, `Mesma` ja `Mespi`.

 

Ahtalehine mustikas Vaccinium angustifolium

Ahtalehine mustikas
Mustikas on hea meetaim. Ka jänesed ja kitsed armastavad mustikataimi ning maiad koerad marju.
Paar korda aastas vajavad istikud saagi kandmiseks väetamist. Hästi sobib spetsiaalne mustikaväetis. Marjad omandavad hea maitse üks nädal peale värvumist. Eriti head on siis kui 3-4 päeva peale saagi korjamist lasete neil seista. Kui sügisel lehed punaseks muutuvad, siis pole see muud kui märk öökülmast.
Head sordid meil kasvatamiseks on `Northblue`, `Northcountry`, `Tumma`, `Hele`, `Aino`,` Alvar`, `Siro`, `Sine`, `Putte`. `Northblue`, `Aino` ja `Alvar` on parema kandvusega. Külmakindlus -37 kraadi.

`Sine`, `Putte`. `Northblue`, `Aino` ja `Alvar` on parema kandvusega. Külmakindlus -37 kraadi. Kui külm peaks siiski näpistama või jänesed põõsale liiga tegema, siis mustikapõõsas taastub hästi. Lõika kasvõi maha, kasvab tagasi sarnaselt mustsõstraga.

On selgunud, et `Northcountry` tahab kõvasti kastmist põuasel suvel. Seevastu `Northblue` saab ise hakkama.

Mustikapõõsad vananevad ja vajavad tagasilõikust. Koduaias lõika teisel aastal vähemalt 3-4 vilja kandnud oksa välja. Lõika sügisel, sest kevadel sa ei raatsi kui näed põõsal õiepungi toretsemas. Mittelõikamine on hoopis halb ja mustikataim üllatab kehva saagiga.

 

 

Söödav kuslapuu Lonicera edulis

Söödav kuslapuu
Söödav kuslapuu annab aias marju esimesena. Kõige varasem saak on saadud 7. juunil. Söödava kuslapuu sordid pärinevad väga vormirohkest sinisest kuslapuust (Lonicera caerulea). Sellel looduslikult kasvaval põõsal on enamasti mõrkjad marjad. Kõik maitsvad sordid on aretatud Kaug-Idast (Kamtšatkalt, Sahhalinilt ja Siberist) korjatud marjade seemneist.

Kompaktne ja pikaealine põõsas. Õitseb rikkalikult ja seetõttu on hea meetaim. Saak on mõõdukas, väiksem kui mustal sõstral. Mari on hapukas, suurema C- vitamiini sisaldusega kui maasikas, millest saab head toormoosi ja kisselli. Mahla võib kasutada toiduvärvina.

Vananedes kaotab põõsas oma ilu ja seetõttu istuta vähem käidavasse kohta. Põõsas kasvab kõrgeks. Kuna harvenduslõikus saagikust ei mõjuta ja on vaevaline, siis lõika laiali vajunud oksad lihtsalt ära.

Mullastiku suhtes on söödav kuslapuu leplik ja kasvab ka liivasel mullal. Sügise hakul võib hakata teist korda õitsema, millest saaki ei tule. Arvatakse, et õitsemine vähendab järgmise aasta marjakogust.

Eestis kasvab looduslikult harilik kuslapuu Lonicera xylosteum, mille marjad on alusel kokku kasvanud, punased ja mürgised. Sinine kuslapuu Lonicera caerulea pole mürgine, kuid tema marjad on ebameeldiva kibeda maitsega.

 

Hiina sidrunväändik Schisandra chinensis

Hiina sidrunväänik
Taim on pärit Kaud-Idast ja Hiinast ning on tuntud oma ravi- ja jõudu andvate omaduste poolest. Marjadest valmistatakse tinktuuri, mis abistab madala vererõhu korral ja tugevdab immuunsussüsteemi. Lehtedest saab aromaatset vitamiinirikast teed, millel on marjadele sarnased omadused, kuid tunduvalt nõrgemad. Madala vererõhu korral soovitatakse süüa 2-3 marja päevas. On teada, et jahimehed kandsid taskus kuivatatud marju ja sõid neid jõuvarude taastamiseks.

Meil on taim küllaltki külmakindel ning kasvab ja viljub hästi päikesepaistelisel kasvukohal. Kodumaal kasvab alusmetsas, aga viljub seal halvasti. Mullastiku suhtes on sidrunväändik vähenõudlik. Üle aasta kevadel võiks anda paar supilusikatäit täisväetist. Niiskuse hoidmiseks multši põõsa alune puulehtede, saepuru või turbaga.

 

Südajalehine aktiniidia Actinidia kolomicta

Südajalehine aktiniidia
Taime kodumaaks on Kaug-Ida ja Hiina, kus tõuseb liaanina teiste taimede najal 8-12 m kõrgusele. Südajalehine aktiniidia sugulane on hiina aktiniidia Actinidia chiensis, mille vilju (kiivi) me ostame poest. Südajalehine aktiniidia on väga dekoratiivne ja seda võiks haljastuses rohkem kasutada.

Kahjuks meeldib taim kassidele. Ilmselt seetõttu, et taime koores sisaldub väga palju erinevaid keemilisi aineid ja mõni neist ahvatleb kasse eriti. Noor taim tuleb kaitsta aiavõrguga. Istutamisjärgsel paaril aastal kasvab aktiniidia aeglaselt, hiljem kasv hoogustub. Kasside ründed ei lõpe ka vana taime puhul, aga õnneks taastub lehestik küllaltki kergesti.

Õitsemise ajal värvuvad valgusrikkas kohas isastaimede lehed roosa-valgekirjuks. Õied on valged, lõhnavad, mitme kaupa lehtede kaenaldes. Õitseb varakevadel ja seetõttu võivad nii lehed kui õied öökülmade tõttu kahjustatud saada. Emastaimed on tagasihoidlikku rohelist värvi. Viljumiseks istuta isastaim emastaimede vahele.

Viljad on suure tikri suurused, valminult oliivrohelised, kiivi maitsega. Täiskasvanud hästihooldatud taimelt võib saada pangetäie marju (~7 kg).

Marjad on suure C-vitamiinisisalduse tõttu väga väärtuslikud. Neis sisaldub veel ka suhkruid, orgaanilisi happeid ja pektiini. Marjadest saab head pannkoogi- ja toormoosi, tehakse ka mahla ja kuivatatakse „rosinateks“, mida on hea saia sisse panna.

Viljakandeikka jõuab 3-4 aastal. Viljade valmimise ajal laota kile põõsa alla, sest marjad pudenevad kergesti. Põhiliselt korjataksegi saak kokku põõsaste alt, sest mööda liaani turnimine pole otstarbekas.

Kasvukohana eelistab head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett. Päikesepaistelist kasvukohta, kuid talub ka kerget varju. Kasvamiseks vajab tuge. Väga hea taim pergolate katmiseks.

 

 

Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.