T11212017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Mis on reuma?

Südamereuma

1665.a kirjeldas inglise arst Thomas Sydenham noortel inimestel muutlike liigesetursetega kulgevat ägedat haigust, mis tõi kaasa tursed jalasäärtel, hingelduse, jõuetuse ja viimaks enneaegse surma. 1797.a selgitati lahangul, et sellise haiguse korral on südameklapid paksenenud ja moondunud ning eluiga lühendab just südamepuudulikkus. 1808. a andis arst David Dundas sellele haigusele nime, mis on püsinud tänini: rheumatic fever, reumapalavik, ka südamereuma. Tollal kõlas see umbes nagu "valudega palavik".

Haiguse olemusele saadi jälile hiljem. 1880 avaldati tõik, et ägedasse reumasse haigestumisele eelneb kurgumandlipõletik. 1900.a leiti üles seda põletikku põhjustav pisik, mida hiljem hakati nimetama hemolüütiliseks streptokokiks. 1928.a avaldati mõte, et see pisik vallandab inimese kaitserakkudes, valgetes verelibledes, rünnaku keha enda kudede vastu, põhjustades veresoonepõletikku ja südameriket.

Veel II Maailmasõja ajal hukkusid reumapalavikku sõdivate riikide kutsealused, noorsõdurid, kuni 1940.-50. aastatel võeti kasutusele elupäästvad antibiootikumid, mis hävitavad streptokokke. Peagi selgus, et reumahaigetel tuleb kroonilist kurgumandlipõletikku ravida kirurginoaga, sest muidu ei saa kõikidest mandlitesse peitunud pisikutest jagu. Juba 40 aastat on võimalik asendada kahjustatud südameklapp proteesiga.

Podagra ja reumatoidartriit

Antiikajast saati tunneb meditsiini-ilm podagrat, mis vana-kreeka keeli tähendab "lõksu sattunud jalg". Klassikalisel kujul on see priskete keskealiste ja vanemate meeste haigus, mis algab kesk ööd ja enamasti pärast priiskavat pidu ägeda põletikuga suurvarba faalanksiliigeses. See põletik vaibub iseenesest nädala-paariga, kuid kipub korduma. Täna teame, et põhjuseks on kusihappesoolade ladestumine liigestesse neil, kelle ainevahetus on pärilikult rikkis ja tekitab liigpalju kusihapet.

Aastal 1800 kirjeldas üks prantsuse arst imelikku podagrat, millesse haigestus mitte priske mees, vaid tervenisti 9 kõhnavõitu naist, kõik vaesest perekonnast. Haigus sai esiotsa nimeks asteeniline primitiivne podagra. Järgmine arst lisas selle haiguse kirjeldusse 1819. a , et tõbi on kroonilise kuluga, kestab kaua ja kahjustab lisaks liigestele ka kõõluseid, tekitades paljudes liigestes iseloomulikke deformatsioone, erinevalt paljunähtud tavalisest podagrast. Siis nimetati see haigus krooniliseks reumatismiks ja ka moondavaks artriidiks (liigesepõletikuks).

Viimaks andis Inglise arst Alfred Garrod sellele juba tollal väga sagedasele ja nagu selgus, üldse mitte ainult vaeseid vaevavale haigusele, uue nime, mis käibib tänini: reumasarnane liigesepõletik ehk reumatoidartriit, pidades silmas mõningast sarnasust eespool kirjeldatud noorte inimeste reumapalaviku ehk südamereumaga. Oma loomult on reumatoidartriit podagrast ja südamereumast muidugi hoopis erinev, sest algab enamasti keskeas, kulgeb pidevalt edenedes, moondab liigeseid ja klapiriket ei põhjusta, samuti ei ole seotud kusihappega ega alga suurvarbaliigesest, vaid enamasti sõrme- ja randme, aga ka pöia-varbaliigestest.

Reumatoloogia

Tänapäeval tuntakse umbes 120 liigeste, liigeselähedaste kudede, luude ja sidekoe haigust, mida uurib reumatoloogia. Neid haigusi ühendab muutliku iseloomuga valu liigestes ja luudes. Reumaatilised haigused kuuluvad seitsmesse rühma:

Liigesepõletikud. Iseloomulik on, et liigesed on just varahommikul paistes, valusad, ei liigu hästi, sest öösel kogunes neisse põletikuline tursevedelik. Nakkuslike liigesepõletike puhul on liigeses pisikud, seal tekib mäda; reaktiivsete liigesepõletike korral liigeses pisikuid ei ole ja mäda ei teki, sest liigesepõletik on immuunsüsteemi soovimatu vastus nakkusele kusagil mujal organismis, näit kuse-suguteedes või soolestikus. Ainevahetuslike liigesepõletike näiteks on juba mainitud podagra. Ka nahahaigus psoriaas kahjustab liigeseid. Kõige levinum iseenesest tekkiv, täpselt teadmata põhjusega hulgiliigesepõletik on reumatoidartriit.

Reuma on igivana sõna, mis tähistab muutlikke valusid mitmel pool kehas, eriti valusid, mis pärinevad liigestest ja luudest. Eesti rahvasuu on sellist nuhtlust ristinud ka luupainajaks, lendvaks, jooksvaks. Pika ajaloo tõttu on see sõna muutunud nii mitmetähenduslikuks, et ta sügavamaks mõistmiseks kulub ära väike ekskursioon ajalukku.

Ajalugu

Sõna reuma tähendab vanakreeka keeles voolu, voolamist. Sõna arstiteaduslik tähendus pärinebki Vana-Kreekast, ajast, mil valitses humoraalne haigustekketeooria. Umbes 2500 a tagasi arvati, et inimese kehas on pidevas voolamises 4 kehamahla: veri, lima, must ja kollane sapp. Kui need mahlad voolavad õiges vahekorras, valitseb tervis; kehavedelike vääriti segunedes tekib haigus. Kui näit. ajuripatsis moodustub liigselt lima, valgub see allapoole, kogunedes liigestesse, tekitades turset, punetust, valu, vaegtalitlust, mis on põletiku tunnused.

Keskajal hakkas reuma rahvakeeles tähistama mitmesuguseid valusid- vaevasid. Arstiteaduslikus kirjanduses võttis selle sõna uusajal esimesena kasutusele Pariisi arst Guillaume de Baillou (1539-1616), keda seetõttu peetakse reuma isaks.

Tänapäeval seletatakse haiguse teket kehavedelike asemel keha rakkudes pärilikult ja keskkonnategurite poolt põhjustatud muutustega. Humoraalteooria asemele on 19. saj astunud rakupatoloogia. Meditsiini arenedes on õpitud eritlema üha uusi haigusi ning vaevuste umbmääraste üldnimetuste asemel on tulnud käibele uued ja täpsemad haigusnimed. On aga kujunenud nii, et muistne reuma on edasi elanud just liigesehaiguste nimetustes.

2. Süsteemsed sidekoehaigused, näiteks luupus, dermatomüosiit, sklerodrmia ja vaskuliidid (veresoonepõletikud) on üsna harva esinevad, väga kirju haiguspildiga, kogu organismi erinevaid elundeid haaravad haigused, mis muude nähtude seas võivad tekitada ka liigesepõletikku.

3. Artroos ehk liigesekulumus on õigupoolest kõhre kulumise haigus. Iseloomulikud on just õhtused, koormusjärgsed valud, aga ka lühiaegne, mõneminutine stardijäikus kahjustatud liigestes, näiteks põlvedes, puusades ja ka sõrmedes, kus kujunevad iseloomulikud artroosisõlmed.

4. Seljahaigused. Lülisambapõletik on spondüliit ja lülivaheliste liigeste artroos on spondüloos. Lülivaheketaste purunemine ja õhenemine on osteokondroos. Esineb ka küür- ja vildakselgsust.

5. Luu- ja kõhrehaigused. Tuntuim on vast luuhõresus ehk osteoporoos, mis ähvardab eriti eakamaid naisi luumurdude ja luuvaludega. Nad jäävad lühemaks ja vajuvad küüru. Siia rühma kuuluvad ka mitmesugused harvemad kõhre ja sidekoe arenguhäired.

6. Liigeselähedaste pehmete kudede haigused on väga sage ja arvukas häirerühm. Ülekoormusest või traumadest tekivad ajutised liigesekesta, kõõluste, lihaste paiksed põletikud, kusjuures liiges ise ei pruugigi olla haige. Neid häireid esineb nii õla-, küünar-, puusa- kui põlveliigese piirkonnas, aga ka labakäel ja labajalal. Seevastu kogu keha valuläve haiglaslik alanemine on fibromülagia.

7. Liigesevaevused mitmesuguste teiste elundkondade haiguste, näiteks gripi, suhkurtõve või kilpnäärmepõletiku põdejatel, hemofiiliahaigetel.

Igaühel oma reuma

Kui siis keegi ütleb, et "Mul on reuma", võib see tähendada vähemalt nelja erinevat asja. Esiteks, et tal esineb muutlikke liigesevalusid, millel võib olla umbes 120 põhjust. Teiseks, et ta põeb reumapalavikku ehk südamereumat. Kolmandaks, et see võib olla reumatoidartriit (selle haiguse vasteks soome keeles ongi nivelreuma - liigesereuma). Neljandaks, ta võibolla peab silmas mõnda põletikulist sidekoehaigust, näiteks luupust. Arusaadavalt võib reuma-sõnast tekkida suurt segadust. Seetõttu on parem, kui iga haigust nimetada tema oma nimega, reuma-sõna aga pruukida kui reumaatiliste haiguste üldmõistet. Nii nimetatakse reumaatiliste haigete ühendust Eesti Reumaliiduks. See loodi 1991. aastal.

Reumavägi

Eestis põeb reumaatilisi haigusi 10-12% täiskasvanutest - nii palju kui Tartus, Viljandis ja Rakveres inimesi ühtekokku! Aegajalt tunneb reumat - liigese- ja luuvalu - tervelt kolmandik elanikest! Ligi kolmandik vaeguritest on reumaatilised haiged.

Nii nagu kõigi haiguste, nii ka liigesehaiguste puhul saab esimest abi perearstilt. Reumatoidartriidi ja teiste põletikuliste liigesehaiguste diagnoosimiseks ja ravi määramiseks suunab perearst patsiendi reumatoloogile. Praegu töötab Eestis umbes 30 reumatoloogi, keda ühendab Eesti Reumatoloogide Selts. Aastaiks 2000-2010 on ÜRO ja WHO välja kuulutanud luu- ja liigesehaiguste dekaadi. See võimaldab kõigis riikides paremini korraldada reumaatiliste haigete arstiabi. Ka Eesti Reumaliidul on valminud kümne aasta tegevuskava, mis ootab kaasalöömist nii praegustelt kui uutelt liikmetelt.

 

Allikas: Terviseleht, Tõnu Peets