L11182017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Püsilillepeenar umbrohuvabaks

Püsilillepeenra rajamisel on kõige tähtsam töö pinnase ettevalmistamine sel lihtsal põhjusel, et see paneb aluse edaspidisele hooldusele. Kui algul veidi vaeva näha, on hiljem mitu korda lihtsam.

Kaevake maa vähehaaval kahe labidalehe sügavuselt läbi ja võtke välja kõik umbrohujuured. Tehke pinnas lausa piinlikult puhtaks. Muidugi jääb paratamatult mulda umbrohuseemneid, kuid need nopite ära kohe, kui nad pärast idanemist tõusmed välja on ajanud.

Kui plaanis on rajada suurem istutusala, võib selle ülesharimine tunduda üsna tüütu. Sel juhul puhastage korraga ära väiksem lapp ning istutage sinna taimed. Nii tekib tunne, et töö edeneb ja kaevamine polegi enam kurnav. Hea tulemuse saamiseks joonistage istutusplaan varem valmis ning märkige ala tokkidega maha.

Roundup? Parem ei!

Väga umbrohtunud maad võib eelnevalt töödelda herbitsiidiga Roundup. Seda kasutades toimige kindlasti nii, nagu on kirjas juhendis. Laske preparaadil 2-3 nädalat mõjuda, siis kaevake maa korralikult läbi ning korjake kõik rohujuured välja.

Püsiumbrohu juurtest ja risoomidest täiesti puhta mulla saamiseks tuleb mürgitada kaks korda. Kahjuks tapab Roundup ka head putukad, kes söövad aiakahjureid.

Enne mürgi kasutamist soovitan tõsiselt kaaluda, kas seda tasub ikka teha. Sest niikuinii tuleb maa läbi kaevata ja umbrohujuured välja korjata. Kui te kohe pärast mürgi mõjumist kaevama ei hakka, rohtub maa taas ning mürgitamine osutus kasutuks ettevõtmiseks. Mina soovitan mürgist loobuda. Valmistage pinnas ette vähehaaval, aga korralikult. Katke kaevatud osa multšiga vältimaks umbrohuseemnete sissetungi.

Kaevamine on hea, kuna õhutab mulda. Huumuse ja komposti lisamine istutusauku või kogu alale meeldib taimedele, sest see on nende söök. Enne istutama asumist tehke kindlaks, milline muld ja valgusolud peenral on, ning valige sinna selliseid tingimusi armastavad liigid. Sobival kasvukohal on taimed ilusad, valel kohal kiratsevad või vajuvad hoopis pikali, nagu kaunis kukehari rammusal mullal.

Taimede vahe sõltub konkreetse liigi ja sordi suurusest ning kasvu kiirusest. Liiga tihedalt ei maksa istutada, samas ei tasu jätta ka liiga suuri vahesid. Näiteks kõrgete päevaliiliate omavaheline kaugus võiks olla 50-60 cm, keskmistel püsililledel 30-40 cm. Niimoodi istutades saavad taimed neid ümbritseval alal loomulikult paljuneda ning kasvavad kenasti kokku.

Pärast istutamist katke peenra pind umbes 5 cm paksuselt koorepuru, vana saepuru vms multšiga.

Kui te pole mõnd soovitud püsilille veel aiaärist leidnud või tahate istikud hoopis ise paljundada, võite nende kohal peenra täitmiseks ajutiselt kasutada suvelilli, ilukapsaid või hoopis mõnd kujunduselementi – tünni, kivi, puunikerdusi, raudesemeid vms.

Püsikupeenrasse sobib selline skulptuur imehästi. Milline valida, oleneb pere maitsest, aga ese peaks siiski sobima aia iseloomuga. Ta peab lillede vahelt välja paistma ja olema vaadeldav ka ilma taimedeta.

Multš – tänuväärne koostööpartner

Niikaua kui istutatud taimed alles jõudu koguvad ja kasvu viskavad, jälgige hoolsalt, et peenrale ei sigineks umbrohtu. Kuigi paks multšikiht takistab rohuseemnete idanemist, suudavad visamad liigid end siiski vahel peenrale sokutada.

Hiljem, kui taimepuhmikud on kokku kasvanud, ei hakka seeme, mis on kuidagi nende vahele pääsenud, enam idanema, kuna mulla peal on pime.

Nüüd võite ennast kiita ja nautida töö vilju. Aga kes oli algul laisk, kirub nüüd ennast, sest suurpuhastus taimede vahel on üsna tülikas.

Multsiks sobib puukoorepuru, vana saepuru, turvas, põhk, puulehed, rohuniide, hein, aga ka killustik.

Multš hoiab mulla pinna niiskena. Orgaanilise multši ja mulla kokkupuutekohas käib vilgas elu. Seal töötlevad mikroorganismid orgaanilist ainet ümber väärtuslikuks huumuseks. Selle tulemusel multšikiht õheneb ning seda tuleb juurde panna.

Kui aluspind on korralikult rohujuurtest puhastatud ja seemnest idanenud umbrohi välja nopitud, siis maapinnast ei tule enam midagi üles. Lindude kantud ning tuulega lendavad seemned kuivavad päikese käes multši pinnal. Mõnel üksikul seemnel õnnestub muidugi sellest ka läbi murda ja kasvama hakata. Need aga nopib hoolas aednik aias ringkäiku tehes välja.

Põhumultš ei sobi esinduspeenrale

Multš muutub vaenlaseks vaid liigniiskel aastal, pannes vett täis maapinnal õhupuuduse tõttu vohama hallituse ning mädandades taimi. Sel juhul tuleb multš eemaldada ja see tagasi panna alles siis, kui ilmaolud on normaalsed.

Sõltuvalt sellest, kus peenar asub, võib mõni multšimaterjal hakata silma riivama (nt põhk). Põhu ja saepuru eluiga multšina on lühike – vaid üks aasta.

Kuivas põhus ja lehtede all meeldib talvel tegutseda hiirtel. Kui aga neid materjale on käepärast võtta ja peenar ei asu just maja paraadukse ees, võiks neid multšina siiski kasutada. Närilisi saab tõrjuda mürkhõrgutistega.

Kindlasti peab põhuga olema ettevaatlik soojal talvel ja kevadisel ajal, kuna põhk muutub kokku vajudes või tallates tihedaks ja hakkab kergesti hallitama. Selle vastu aitab aga õhutamine.

Geotekstiili ja peenravaibaga umbrohu vastu ei saa

Must kile, geotekstiil, peenravaip, lainepapp jm tehismaterjal umbrohu tõrjumiseks unustage aga igaveseks. Tülikatest sissetungijatest tuleb lahti saada kas labida abil või äärmisel juhul mürgiga. Nimetatud materjalidega ei saa rohtumist ära hoida sel lihtsal põhjusel, et umbrohi levib peale juurte-risoomide ka seemnetega, mis satuvad maapinnale tuule või lindudega.

Ekslikult arvatakse, et rohimise mure on murtud, kui umbrohtunud ala katta peenravaiba või kilega, multš peale panna ja kultuurtaimede jaoks augud sisse lõigata.

Mõnda aega pole siis tõesti vaja rohida, aga paari kuu pärast on taim istutuskohast väljapressiva umbrohu meelevallas. Teda hakkavad piinama ka kahjurid, kellele meeldib rohul puhkamas/pesitsemas käia või katte all talvituda. Tavaline must kile laguneb mõne aasta möödudes ning umbrohi toretseb taas, aga nüüd juba koos teie hinnaliste taimedega.

Peenravaiba jm tehismaterjalide suur puudus on see, et need takistavad mullas toimuvaid loomulikke protsesse, näiteks ei lase kõduneval multšil mullaga seguneda. Orgaaniline multš kõduneb kangal omasoodu ja muutub aja jooksul huumuseks.

Suurim viga, mida tehakse, on see, kui peenravaipa katvale multšile seda enam juurde ei lisata. Siis juurduvad umbrohuseemned mõnuga multšist tekkinud heas mullas ja vallutavad iluaia. Tihti juhtub, et tuul puhub multši kokku ja kile või peenravaip satub päikese ja tuule meelevalda. Siis laguneb see peagi. Kahjuks näeb ka linnahaljastuses, kus suurtel pindadel võiks peenravaibast kasu olla, seda aasta pärast paigaldamist pigem lõhkisena.

Küll on aga peenravaip tänuväärne materjal turbaaia rajamisel või suurte puude alla istutusala tegemisel. Esimesel puhul eraldab see hapu turba neutraalsest pinnasest, teisel hoiab ära puujuurte tungimise taimede ellu. Geotekstiili kasutatakse teede- ja maastikuehituses jm.

 

 

Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse Maastikukujunduse lahkel loal.