N11232017

Last updateT, 23 Mai 2017 6pm

Rabarber

Rabarber annab meie kliimaoludes varakevadel rikkalikku saaki ning pakub meeldivat vaheldust toidulauale olukorras, kus hoidised hakkavad juba lõppema, kuid muude puu- ja köögiviljade valmimist annab veel oodata.

Rabarberist valmistatakse mahla, kompotti, keedist, marmelaadi, mitmesuguseid magustoite ja isegi veini. Koheselt on paslik õiendada ka üks levinud botaaniline ebatäpsus. Nimelt toiduks tarvitame mitte rabarberi varsi nagu harilikult tavatsetakse rääkida, vaid botaaniliselt korrektselt väljendudes jämedaid ja lihakaid leherootsusid.

Keskajal kasutati rabarberit algselt hoopis ravimtaimena. Rabarberi juurtest valmistatud pulbri raviomadusi tarvitati isupuuduse, erinevate seedekulgla häirete ja kõhukinnisuse leevendamiseks. Väikestes kogustes (0,1...0,2 g) on kuivatatud juurepulbril seedimist korrastav, suurtes hulkades (üle 0,5 g) aga hoopiski lahtistav toime. Vanasti kasutati rabarberijuuri ka naha parkimiseks ning värvimiseks. Toidutaimena hakati rabarberit ohtralt sööma alles XVIII sajandi keskel Inglismaal.

Oblikhape

Et rabarber on hapu, seda teavad kõik. Hapu maitse põhjustavad orgaanilised happed: õun-, sidrun- ja oblikhape. Tervisliku toitumise seisukohast pakubki kõige rohkem kõneainet oblikhape, mis kaltsiumiga reageerides moodustab sooli-oksalaate. Et oblikhape seob kaltsiumi, võib rikkalikul rabarberi söömisel häiruda organismi kaltsiumi ainevahetus. Tasub teada, et lehtedes on oblikhapet kuni kümme korda rohkem kui leherootsudes. Samuti on vanemad leherootsud võrreldes noorematega tunduvalt puisemad ning oblikhapperikkamad. Oblikhapperikkad toidud pole soovitatavad luude hõrenemise ehk osteoporoosi, maksahaiguste ning oblikhappest koosnevate neerukivide esinemisel. Kui rabarberit just igapäevaselt suurtes kogustes ei sööda, siis ei tekita ka oblikhape probleeme.

Rabarber on lahja suutäis

Kõige rohkem on rabarberis vett, ligikaudu 90% toorete rabarberi leherootsude kaalust. Valke on leherootsudes tühiselt, kõigest alla protsendi, rasvu esineb vaid jälgedena. Rabarberi magususega pole lood samuti kiita, sest süsivesikute osakaal küünib samuti kõigest protsendi-paarini. Sellest kõigest saab järeldada üht - rabarberi näol on tegemist lahja suutäiega. Ja on tõsi, sest 100 g portsu söömisel saab meie organism energiat kõigest 12...16 kcal.

Jutud varakevadise rabarberi suurest vitamiinisisaldusest on mõnevõrra ülepaisutatud. Et rabarberis rasvu pole, ei sisalda söödav osa ka rasvlahustuvaid vitamiine. Vesilahustuvatest vitamiinidest on taimes vähesel määral B-rühma vitamiine ning mõõdukalt askorbiinhapet. Arvestada sedagi, et toorelt rabarberit süüa pole soovitav ning kuumutamisel happelises keskkonnas, sest rabarber on ju hapu, laguneb askorbiinhape kiiresti.

Rabarberis on rohkesti kaaliumi, keskmiselt 0,3 g sajagrammises portsjonis. Nii nagu teisteski taimedes, on rabarberiski märkimisväärselt vees lahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid. Ehkki kiudaineid meie organism otseselt ei omasta, on need normaalses seedetegevuses hädavajalikud toidu koostisosad. Just kiudaineterikkusel rajanebki rabarberi kõhukinnisust vältiv toime.

 

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar