K11142018

Last updateN, 11 Okt 2018 7pm

Indigolaste Tom jagab eestlastele rännakutelt kogutud vilju

Sinu kohta ei leia internetiavarustest eriti kirjatükke. Kuidas sul on õnnestunud meediast eemale hoida? Kas sulle siis ei helistata ega küsita arvamust igasuguste asjade kohta?

Ma ei ole vist uudisekünnist ületanud ega ole ise torkinud ka. Ma ajan oma asja. Praegu on alles algamas see aeg, kus võib-olla ka minult küsima hakatakse. Aeg, kus saab avalikult rääkida näiteks eneseotsingutest ja elu mõttest. Üldine arvamus on veel ikkagi see, et mis eneseotsing, raha on vaja teenida. Kui süüa ei ole, mis eneseotsingutega ma siis tegelen. Kuna suurel osal Eesti rahvast on võlad kaelas, ei jõua nad eneseotsinguteni. Kuigi jõuaksid, kui endale lihtsalt selleks aja võtaksid.

Indigolaste Tom ValsbergNii et see, kui raha ei ole, ei tähenda, et ei võiks eneseotsingutega tegeleda?

Absoluutselt mitte! Kõike saab teha, tuleb lihtsalt aega planeerida. Mul vahel mõned sõbrad räägivad, et kõik on halvasti – laen on kaelas 30 aastaks. Mis ma nüüd teen? Aita mind! Mina olen leidnud selle, kes ma olen ja mis ma teen, peamiselt läbi reisimise. Selleks, et saada asjadest ülevaadet, tuleb kontekstist välja minna ja vaadata, mis saab. Aga rahaline pool hoiab paljusid kinni.

Enne kui su rännakutest hakkame rääkima, tahan ühe asja ära küsida. Sinu kohta on kasutatud väga erinevaid tiitleid – maailmarändur, tantra jooga viljeleja, seikleja, bändi Indigolapsed eestvedaja ja laulja jne. Küsin nüüd su enda käest, et kes sa oled?

Eks need ole pildid, kuidas mind saab erinevate nurkade alt vaadata. Inimestel on komme panna silt külge, et kes midagi parajasti aktiivselt teeb, siis see ta ongi. Kui keegi teeb midagi hästi, siis on ta geenius. Kui keegi teeb pättust, siis ta on pätt. Aga inimesed muutuvad ajas ja ruumis ja võib-olla ma ei tegele enam üldse tantra joogaga.

Kelleks sa ise ennast praegusel hetkel pead?

Kui sa küsid, mis on mu funktsioon ühiskonnas, siis ma pean ennast inimeste koondajaks ja projektide katalüsaatoriks. Ma tõlgin inimestele asju. Võtame näiteks Indigolaste muusika. Neid asju on lauldud nii- ja naapidi, aga ma suutsin panna need sellisesse vormi, et võin laulda armastusest ja inimestel ei lähe süda pahaks.

Mul pole inimestele otseselt midagi õpetada aga ma võin neile soovitada erinevaid viise ja nippe, mida võiks proovida, kui on soov oma elus midagi muuta. Ma ei ütle kellelegi, et te peate tegema sama, mis mina, vaid ütlen, et leidke üles see, mida teie tahate teha. Ja siis ma pakun neile selleks erinevaid võimalusi. Üks viis on rännata. Ega ma ei ütle, et rännumees on parem, kui mõni teine mees, kes elab kusagil Eesti metsas või Tallinnas. Kui inimene on õnnelik, räägib ausat juttu ja vaatab teistele silma, on ta eluterve, olgu ta siis rändur või mitte.

Indigolaste Tom ValsbergMillega sa praegu tegeled?

Peamiselt muusikaga Indigolastes ja Tane Mahutas. Muus osas tõmban otsi kokku, puhastan oma elu. Kui mul on veel mingid äriotsad, mis mulle enam ei meeldi või ei vasta mu nägemusele, siis panen nad kinni. Olen paljusid asju sulgenud ja jaanuarist olen puhas poiss. Mul ei ole enam midagi, ühtegi äri ja siis ma lähen jälle kaheks pooleks kuuks ära rändama.

Mu astroloogiline kaart ütleb, et peaksin rahaga tegelema, sest mul läheb sellega hästi. Olen püüdnud sellest kõrvale hiilida. Ma saan aru küll, et raha on vaja ja kuigi elan väga mõnusalt, pole see mul kunagi otsa saanud, kuid ma ei oma midagi. Mul ei ole asju. Kui kõik mu asjad maha müüa, ei saaks selle raha eest midagi. Aga mul on enda sees mingi kapital, mis võimaldab paljutki luua.

Püüan ka läbi oma kogemuse sõpru toetada, valmistades neid ette maailmas toimuvateks muutusteks ja isiklikeks krahhideks, mis meid tavaliselt aeg-ajalt tabavad. Et kui neil juhe kokku läheb, siis nad ei hüppaks aknast välja, sest see ei ole lahendus. Et nad teaksid, et on okei, kui sa kaotad kõik, mis sul on, sest sa oled võimeline tekitama ja looma seda kõike uuesti. See tegevus on tegelikult igati kahepoolne, sest sõbrad aitavad mind just samas asjas.

Kuidas sinul eneseotsingud alguse said?

Need said alguse minu emast, kes hakkas tegelema astroloogiaga ja Gunnar Aarma raamatutest, kui ma olin 17-aastane. Hakkasin vaatama, et midagi siin maailmas on viltu. Just minu suhtumises, et miks ma ennast hästi ei tunne. Nagu nendes raamatuteski kirjutatakse, et see ei ole niivõrd keskkonna kui mõttelaadi küsimus. Kui olin 21-aastane, läksin pooleks aastaks Hispaaniasse õppima ja seal toimus kõige suurem pööre.

Sattusin ühte hipikommuuni, kus 200 inimest elas metsas. Nad teevad käsitööd ja müüvad seda turul, küpsetavad leiba, harivad põldu. Seal sain järsku aru, et mul ei ole tegelikult midagi vaja. Elasin seal metsas kaks nädalat teadmisega, et võib-olla ma ei tulegi kunagi tagasi.

See kaks nädalat lõikas läbi kõik mu energeetilised sidemed Eesti ja asjadega. Ma ei olnud mitte millestki sõltuvuses. Olin täiesti vaba ja see tekitas nii kerge enesetunde. See võib juhtuda igal reisil, kui inimene ei tea, kas ta tuleb tagasi. See lõikab ära sõltuvussuhte. Inimesed sõltuvad ju tööst, neil on pangalaenud, on vaja kedagi toita, vanemad nõuavad midagi ja energia kaob ära, sest kõik need kohustused nõuavad nii palju tähelepanu. Oled selle sees ja kõik kisuvad sind kuhugi poole. Sul oleks nagu nöörid küljes ja igaüks sikutab sind erinevas suunas. Sellises olukorras on väga raske mõelda, mida mina tahan teha. Sain seal Hispaanias olles selle tunde kätte.

Sain aru, et kui mul saab midagi otsa, siis keegi annab mulle seda hea meelega, kui ma olen aus, sest see on vahetuskaup ja mina teeks ju samamoodi. Tema saab minult jutu või loo, mis teda elus aitab. Indias tegutsevad Babad samamoodi. Need on mehed, kellel ei ole midagi. Baba räägib sulle ja sa saad elust aru. Tundub, et see, mida Baba ütles, aitas sind rohkem kui neli aastat ülikooli. Sa ostad talle selle eest süüa ja ongi kogu kaup. Järsku saad aru, et elu kannab sind, kui oled endale truu.

Kui jätsin 7-8 aastat tagasi joomise maha, siis sain selgelt aru, et järsku keegi ei ründa mind enam. Sain aru sellest energeetilisest sidemest, mille alkohol tekitab. Võtad napsu sisse ja oled teiste samasugustega ühes paadis. Muidu oled nähtamatu. Tegelikult see on sisemine asi.

Nii sõitsingi iga kord, kui mul hakkas Eestis juhe kokku minema, paariks kuuks ära. See juhtus tavaliselt poole aasta järel. Käisin niiöelda puuvilju korjamas ja siis tulin siia tagasi neid jagama. Olen käinud niimoodi ära aastaid. Olen proovinud terve aasta ka Eestis olla, kuid sain aru, et miks ma peaksin. Välismaale minnes meie kogemuste pagas suureneb kordades. Kui ma siin elan ära ühe aasta rahulikult, siis Indias elan ära ühe kuu ja olen aasta kogemuse võrra tugevam.

Reisin talviti, lähen ära 2-3 kuuks. Nii saab elada mitu elu ühes elus. Mul võib olla rohkem kogemusi elust kui mu isal, sest olen palju rohkem ringi rahmeldanud ja reisinud. Kõik on väga suhteline, aga ühes ma olen veendunud – asja mõte on arenemine ja kogemine.

Indigolaste Tom Valsberg

Kus sa rändamas käid ja mida oma reisidel teed? Milliseid kogemusi sa otsid?

Ega ma väga ei otsigi. Nüüd juba tean, kus energia liigub – festivalidel, rainbow kogunemistel. Mingites maades on energia alati olemas, näiteks Indias. India on täielik kosmos, kõigi kogemuslik pagas kasvab seal. Üks kuu Indias võrdub vähemalt viie kuuga siin. Aga see võib olla ka viis aastat, oleneb inimese elu intensiivsusest. Sa lihtsalt hakkad seal asjadest ja nähtamatutest sidemetest aru saama. 

Mõnes mõttes ma üleliia ekstreemseid seiklusi ei otsi, näiteks pole ma veel käinud mägironimas. Aga olen hüpanud nööri otsas kanjonisse, juhtinud ise lennukit ja pannud end proovile vipassana meditatsioonis, mis on minu meelest hullem kui ükskõik milline ekstreemsus. See on kümnepäevane vaikuse meditatsioon, mille ajal ei puudutata kedagi, ei vaadata silma ja kaasas on ainult seljas olevad riided ja hambahari. Mediteerid päevad läbi ja näed, kui palju asju sinu alateadvuses tegelikult peidus on.

Üldiselt ma lihtsalt kulgen reisidel läbi muusika. Võtan pilli välja ja olen tähelepanu keskmes. Näen inimesi, kellega mul on midagi jagada ja saan nendega kuhugi minna. Muusika on minu pagas, aga teistel võib see erinev olla. Mõnel on lihtsalt karisma selline, et ta suudab kõigiga kontakti saada.

Olen käinud Hispaanias, Austraalias, Uus-Meremaal, Tais kolm korda, Indias kaks korda, Bali saarel. Igal pool olen olnud paar kuud. Nüüd jaanuaris lähen Taisse, Balile ja Indiasse. Ma tahaksin näha seda meest, kellele India end ammendab. Ma ei usu, et seda saab üldse juhtuda.

Soovitan reisides mitte alkoholi tarvitada. Teiste riikide energeetika on võõras ja sind võidakse lihtsalt paljaks röövida. Pealegi ei saa joomisest välja, mingist piirist edasi ei arene. Napsutades on mugav ja hea olla, aga sügavale nii ei jõua. Joomine viib ainult ühte väga sarnasesse energeetilisse ruumi, kus on vähe potentsiaali tõeliselt imelisteks kogemusteks aga suur potentsiaal, et midagi läheb viltu. See on kogemuselt nagu orav rattas jooksmine ja seal ei ole mulle enam huvitav.

Reisidelt tulles on mul alati uusi ideid. Sellepärast ma leiangi, et ainuke viis midagi õppida on läbi kogemuse. Raamatute lugemine annab küll mingi pagasi ja hiljem, kui lähed kogemust saama, võid seda pagasit kasutada, kuid kogemus on igal juhul tähtsam. Kõik muu on lihtsalt numbrid ja laused, mille sa oled pähe õppinud ja millel ei ole tunnetust taga, need on tühjad.

Minu laulusõnad lähevad ka inimestele hinge, sest ma laulan asjadest, mida olen ise kogenud. Olen kirjutanud lugusid kohtadest, kuhu inimesed pääsevad harva ligi. Olen olnud kusagil rannal hästi õnnelik ja pannud need tunded kirja. Loodan, et mu laulud aitavad inimesi nii kaugele, et nad tahavad ise ka leida üles selle oma unistuste „ranna“, enda sees või endast väljas, kus neil on rahulik ja hea olla.

Kust sa võtad reisimiseks raha?

Reisimine ei ole tegelikult kallis, peab lihtsalt teadma, kuhu minna ja oleneb, kuidas tahetakse reisida. Inimesed tahavad üldiselt reisida mugavatesse kohtadesse, näiteks Londonisse ja seal on loomulikult kallis. Mina ei ole eriti Euroopas käinud. Aga Indias ja Tais ei saa öelda, et seal on kallis. Kui töötada pool aastat Eestis, saab järgmise poole aastast rahulikult Tais või Indias ära elada. Kõik kulud kokku koos reisiga tulevad odavamad, kui üürida siin korterit ja osta süüa. Indias saab ka peaaegu tasuta elada, sest aašramites antakse tasuta süüa. Mingil hetkel sul tekib lihtsalt soov midagi vastu anda. Austraalias ja Uus-Meremaal on tõesti kallis, seal peaks töötama.

Inimesed arvad, et Tais ja Indias on ohtlik. Loomulikult tasub enne sinna reisimist kellegi kogenuma käest järele küsida, kuhu minna. Indias on näiteks väga oluline, kuhu esimesena või mis järjekorras kuhugi minna. Kui tahate Indiasse minna, küsige mu käest, ma soovitan. Kui minna algul valesse kohta, võib India sind puruks rebida, sest seal on energia nii intensiivne ja teistmoodi. Algul pead olema justkui inkubaatoris, et saaksid tasakaalustuda ja siis Indiasse sisse astuda.

Indigolaste Tom Valsberg

Sul on teada esimene koht, kuhu lähed ja edasi sa ei planeeri, vaid lihtsalt kulged?

Nüüd ma juba tean, kuhu lähen, sest olen üsna kogenud. Ma ei viitsi enam seigelda. Tean mingeid kohti ja kui seal tekib suund, siis sinnapoole ma lähen. Praegu on mul mingid punktid teada, kuhu minna ja kust võib tee edasi viia. Aga mõnda linna võib ka kinni jääda, sest seal tekivad sõbrad.

Oled ise ka öelnud, et seda, kuhu ennast otsides välja tahetakse jõuda, nimetavad inimesed erinevalt – valgustumiseks, kohalolekuks. Kuhu sina tahad välja jõuda?

Ega ei olegi kuhugi välja jõuda. Kui, siis võib seda tõesti nimetada kohalolekuks nagu Echart Tolle. Ma arvan, et mina ja ka paljud teised oleme kohal, vahelduva eduga. Pingelistel perioodidel vähem ja rahulikumatel rohkem. Kohalolekut saab mõõta nii, et vaatad, kui õnnelik ja rahulik sa oled. Mul on neid hetki palju ja reisidel tekib neid järjest rohkem, sest seal tõmmatakse juhtmed seinast välja.

Mu sõber Horre ütleb, et kes otsib, see ei leia ja minu meelest on see täiesti õige. Kõige suurem takistus millegi leidmiseks on selle paaniline otsimine ja hirm selles mitte õnnestuda.

Indigolaste Tom Valsberg

Ütlesid, et su käest käivad nõu küsimas sõbrad, kellel on pangalaen. Sa oled siis nagu nõustaja?

Inimesed vaatavad, et ma olen oma eluga rahul, enamuse ajast õnnelik ja vihastan väga harva. Ja siis nad küsivadki, et kuidas ma seda teen või mida nemad saaksid teha ja miks nad õnnelikud ei ole. Et miks nad ei ole õnnelikud, kui nad töötavad ja neil on oma korter ja palju asju.

Kõige olulisem, mida ma neile soovitan, on võtta korraks pinge maha. Ära tee järgmisel nädalal midagi. Ära tee ühtegi asja, mida sa tavaliselt teed, välja arvatud, et pesed hambaid ja sööd. Istu oma voodis nii kaua rahulikult, kui tahad, ära internetti ka mine. Loe raamatut. Ma ei saa öelda tulemust, saan pakkuda ainult viise. Ja ma soovitan ikka filme ja raamatuid, sest inimesed on harjunud, et neist saab abi ja õpetust. Raamatust saab küll ideid, kuid need tuleb ellu viia ikka endal.

On üks selline lugu. Valge mees näeb teelahkmel indiaanlast ja küsib temalt, et kumb tee viib linna? Indiaanlane vastab, et kumbki ei vii. Misasja? Ei, noh, ikka ise peab minema, ütleb indiaanlane.

Inimesi takistab hirm. Hirm, et ei suuda pangalaenu maksta, hirm olla ebameeldiv inimene. Inimesed ei oska ei öelda. Mingil hetkel avastatakse, et ollakse kümmet asja kellelegi lubanud.

Räägime loomingust. Oled öelnud, et seda on väga vaja, kuid kõigil ju ei tule. Kuidas sinu looming tuleb?

Olen lihtsalt tekitanud endale selle ruumi, et looming võiks tulla. Ma arvan, et ei ole inimesi, kes ei suudaks luua. Inimesed lihtsalt ei ole andnud sellele ruumi. Nad arvavad, et olles teatud vanuses, ei tohi enam eksida, sest me oleme ju täiskasvanud. See, et õppisime lapsena eksimise teel, läheb meelest ära. Õppisime rattaga sõitma ja kukkusime nina veriseks. Aga nüüd ei luba väärikus enam eksida ja see pidurdabki, sest kuidas saab õppida, kui ei või eksida ja tuleb kõike teha täiuslikult.

Samuti ei ole mõtet ennast kellegagi võrrelda. Mina kirjutan laule, sest ma tahan neid kirjutada ja mul on hea tunne. Ma ei mõtle, et kelle jaoks ma mingi loo teen. See ongi minu viis puuvilju Eestisse tuua. Ma ei jõuaks tuhandete inimestega otse rääkida, ma kirjutan parem laulu.

Indigolaste Tom ValsbergKuidas sul laulud tulevad ja mis sind innustab loomiseks?

Kunagi, kui tegime Somnambuuli, oli suur osa koosolemisel ja eneseimetlusel. See ei ole kuhugi kadunud ja minu meelest on väga eluterve imetleda seda, mida sa teed. Ma hindan sõnumit, see on kõige olulisem. Praegusaja muusika on tihti väga lihtsa sõnumiga ja nostalgiline. Ma ei ole ise ka enam osade oma laulude sõnumiga rahul, mida kunagi kirjutasin ja tahtsin, et need teistele meeldiks. Viimasel paaril aastal kirjutatud laulude sõnum on paigas ja nüüd ma tõesti ka mõtlen nii, mida lauludes ütlen. Mõtlen alati läbi, mis sõnumi mu lood inimestele annavad, sest mul on ka vahel paha olla. Aga ma ei kirjuta kunagi sellise sõnumiga lugu, sest ma tean, et see läheb mööda.

Võrdleme näiteks laule „Yesterday“ ja „Imagine“. Esimene on nostalgitsemine – näitame inimesele olukorda ja see pakub lohutust. Mina arvan, et inimene ei ole võimeline ennast sellest august välja mõtlema, sellest yesterday`st. „Imagine“ on aga täiesti vastupidine ja geniaalne laul. Keskendume oma unistustele ja need hakkavad meie ellu tulema. See, mida sa teed, kutsub esile sarnast.

Mida sa siis teed, kui sul on paha olla?

Ma lepin sellega ja vaatlen seda ehk ei teegi midagi ja siis see läheb ise ära. Kui on muidugi raskemad olukorrad elus, tuleb teha mingi valik või liigutus. Näiteks kui sa jood, tuleb see maha jätta. Aga meeleolu-paha tuleb lihtsalt rahulikult võtta. Võid teistele ka öelda, et sul on paha olla, kuid sa ei pea sellepärast kellegi peale karjuma. Tihti, kui inimestel on paha olla, süüdistatakse ennast või teisi, sest keegi peab ju süüdi olema. Keegi ju tekitas selle. See ei vii mitte kuhugi.

Indigolaste Tom Valsberg

Paljud inimesed ei ole rahul sellega, milline nende elu on, kuid nad ei tea ka täpselt, mida  tahavad. Kas sina tead, mida sa tahad ja mida sa oskad öelda nendele, kes ei tea?

Võtku omale ruumi ja aega, et saada aru, mida nad tahavad. Ja soovitatav on võtta see tavapärasest keskkonnast mujal, sõita maale või välismaale. Selleks kulub aega, peab tekkima turvatunne, et isegi kui ma midagi ei tee, on kõik hästi. Paljud inimesed paraku end nii kaugele viia ei suuda.

Minul ei ole otseseid ambitsioone. Tahan näha Eesti inimesi õnnelikuna. Tahan anda endast parima, et inimesed leiaksid selle, mida nad tahavad ja suudaksid aru saada paarist elutõest. Esimene on see, et ära tee kellelegi liiga ja teine, et ära valeta. Me luiskame ju iga päev, jättes probleemide vältimiseks asjad ütlemata. Aus olemise asemel proovime teha kompromisse. Tahan anda enda panuse, et võimalikult paljud inimesed saaksid leida elus selle tegevuse, mis neile meeldib.

Selles ma ei saa inimesi aidata, et nad ei leia endale kaaslast. Ma arvan, et enamik inimesi ei olegi võimelised kaaslasega koos olemiseks, sest nad on ise omadega nii sassis. See oleks katkine suhe.

Olukorda, kus probleeme enam ei teki, ei tule mitte kunagi. Probleeme tekib koguaeg. Meie tarkus saab seisneda selles, et õpime neid probleeme harmooniliselt, selgelt ja rahulikult lahendama.

Mida sa ise tahad veel kogeda, õppida, leida?

Seda, mis tuleb. Ühest küljest on hea teada täpselt, mida tahad, sest siis saab seda välja kutsuda. Aga ma arvan, et sellest sellest kindlast tahtmisest tasub loobuda. Mingid visioonid võiksid olla, aga ma ei täpsustaks neid nii. Minu meelest võtab see maagia ära. Mina olen valmis selleks, mis tuleb ja õigel hetkel ma tunnen ära, et see on põnev. Võimalik, et ma hakkan hoopis midagi muud tegema. Ma olen avatud. Soovin olla veel rahulikum ja ärrituda veel vähem. Tahan olla inimene, kellega on tore suhelda ja kes toetab teisi nii, nagu mõned minu head sõbrad toetavad mind. Tahan olla inimene, kes ei valeta ja on võimeline muutuma, sest me elame muutuvas maailmas.

Mis sind ärritab?

Mind ärritab see, kui palju inimesi minult korraga midagi tahab. Vahel mul ikka õnnestub võtta endale liiga palju kohustusi. Või mind ärritab, kui olen kellelegi midagi lubanud ja samal ajal tuleb loominguline puhang. Siis tuleb valida, kas pean sõna ja ajan lubatud asja või kirjutan laulu. Inspiratsioon on ju väga habras. Kõige rohkem ärritavad mind asjad, mille eesmärki ma ei näe, näiteks bürokraatia, ja mingid vanad süsteemid. See ärritus on muidugi minimaalne. Tähtis on see, kuidas ma ärritusega toime tulen. Selle võib välja öelda, kuid mitte ärritusega, sest see on lõhkuv energia ega vii kuhugi.

Indigolaste Tom Valsberg

Tom Valsberg koos poja Ramsesega.

Praegu on eluloo- ja reisiraamatute kirjutamine levinud. Sa pole mõelnud raamatut kirjutada?

Olen selle peale mõelnud ja ma kirjutan kindlasti kunagi raamatu, tõenäoliselt oma eluloost. Võib-olla on seal luule ja jutukesed kokku miksitud.  

Räägi oma reisidelt sind enim mõjutanud elamusi.

Ükskord Hollandis sattusin noortevahetusega seoses ühte lossi. Selle lossi peremehe jutt on mulle hästi meelde jäänud ja mind palju aidanud. Ta rääkis, et loss ei ole tema oma, kuid teda ei aeta sealt ka ära. Et ta on selle lossi niiöelda kuningas, kuni ta ise seda soovib. Kuid ta võib sealt ka käed taskus minema kõndida, sest teab, et maailm kannab teda. Kui tal öömaja või süüa ei ole, läheb ja koputab ta ustele. Esimeste tagant saadetakse ta võib-olla kuu peale, kuid kuuendast kutsutakse sisse. Ta rääkis, et välised asjad on koormaks ja kõik vajalik on meie endi sees olemas.

Olulisem kui õppida uusi asju, on vanadest asjadest lahti lasta, nii enda sees kui ümber. Nii soovitangi, et koristage ära oma kodu ja andke ära asjad, mida te ei ole aasta aega kasutanud. See on seisev energia ja te tassite neid asju seljas. Samuti tuleb enda sees vanadest asjadest lahti lasta.

Teine kord sattusin Uus-Meremaal kokku kodututega. Istusime kõik koos ühe suure puu sees ja mängisime pilli. Korraga tuli sinna üks kahemeetrine kodutu maoori sõdalane ja mul tekkis tema karjumisest tunne, et ta tahab meid maha lüüa. Peagi ta aga nägi, et seal puu sees ei istugi tema sõbrad, kelle peale ta pahane oli, vaid hoopis meie ja ta leebus kohe ning istus meiega maha.

Ühtäkki sain aru, et see tätoveeritud suur ja ohtlik mees ei ole meie vaenlane. Ta oli ausam ja tõetruum kui enamik inimesi, keda me tänaval kohtame. Temast sai mulle tolleks õhtuks väga hea sõber. Tal oli pudel viina kaasas ja ta ei suutnud seda juua. See näitab energeetika võimet. Mees, kes oli harjunud iga päev jooma, lihtsalt ei suutnud juua, sest seltskond ja meeleolu oli teine.

Pöördelise tähtsusega on sellised hetked, kus midagi tundub väga ohtlik ja korraga saad aru, et tegelikult ei olegi nii. Tegelikult on kõik sinu enda suhtumise ja energeetika küsimus.

Kuidas oma energiat hoida ja suurendada, mitte kaotada?

Kõige suurem kaitse selleks on olla avatud ja mitte karta energiat kaotada. Kui su süda on lõpuni avatud, ei saa keegi sind rünnata. Tuleb valida inimesi, kellega suhtled. Kui soovid kiiresti areneda, jookse ainult nendega, kes jooksevad sinust kiiremini. Mine nende juurde, kes ei tunne ennast halvasti ja võta loomulikult seda, et nad jagavad oma kogemust rõõmuga sulle.

Me vahetame pidevalt saaja ja andja rolle ning kumbki neist pole parem kui teine. Tuleb lihtsalt vältida Suure ja Väikese Peetri efekti. Me peame oskama õigel ajal vastu võtta ja olema valmis alati ka enda leivapalukesi jagama. Kõige rohkem jookseb energiat meist välja, kui me ärritume või oleme hirmul. Kõige rohkem on meil energiat aga siis, kui me jagame seda ilma kadeduseta. Mida rohkem me anname, seda rohkem on meil anda. Nii tuleb energiat aina juurde.

Indigolaste Tom ValsbergRäägi sellest vaikuse meditatsioonist, mida see sinuga tegi?

Väga raske on olla kümme päeva vait. Peast, alateadvusest hakkavad igasugused asjad esile tulema.

Mõnedel hakkavad tulema õudusfilmid. Minul tulid viiendal päeval telereklaamid, mida ma kunagi olin näinud. Aju vajab midagi süüa ja siis ta kougib kusagilt mingid asjad üles. Järelikult on need mulle kuhugi kinni jäänud, ma ei ole neist vabanenud. Meditatsiooni viimastel päevadel tekib peas tühjus. Siis ongi hea esitada endale küsimus – mida ma tegelikult teha tahan? Enne, kui peas on reklaamid, õudusfilmid ja teiste soovid, on selles rägastikus väga keeruline ennast kuulata.

Inimesed võiksid endalt küsida, mida nad teeksid siis, kui nad ei peaks muretsema raha pärast. Kui keegi ütleks, et ma annan sulle elukoha ja piisavalt süüa, mida sa siis teeksid? Siis ei osatagi midagi teha, sest koguaeg on mõeldud, kuidas saaks raha ja kuidas saaks nii, et seda poleks väga paha teenida. Soovitan kohe minna asja juurde, võtta see risk ja proovida teha seda, mis tõeliselt meeldib, isegi, kui algul sellest rahaliselt end ei kindlusta.

Kui inimesed saavad kokku ja küsivad üksteiselt, kuidas läheb, kõlab tihti vastus, et kiiresti läheb, palju on teha. Kui sinu käest küsitakse, kuidas sul läheb, mida sa siis vastad?

Tavaliselt vastan, et päris mõnusalt läheb. Vahel vastan, et praegu on keeruline. Vahel võin öelda, et olen väga inspireeritud, teen muusikat. Kui tunnen, et teisel ei ole aega minuga rääkida, ütlen lihtsalt, et hästi. Suhtlemine on tihti pealiskaudne ja viisakuse pärast, tegelikult võiksime töötada selle nimel, et olla veel ausamad.

Neile, kellel on kiire, soovitan, et võta aeg maha, ole hetkes ja siis ei ole enam kiire. Mida rohkem sa oskad aega maha võtta, seda tõhusamalt tegutsed. Muidu istud iga päev, kümme tegemist vajavat asja mõttes ja teed neid jupiti. Need jupid võtavad energiat, koguaeg on selline tunne, et midagi on puudu ja ma olen süüdi. Tavaliselt hakatakse midagi tegema ikka parajalt hilja ja see ongi õige. Tuleb planeerida aeg, mille jooksul asi ära tehakse ja mitte liiga vara tegema hakata, sest muidu hakkab asi venima. 

Inimesed võiks tekitada endale rohkem eluterveid väikeseid tseremooniaid – meeldivaid tegevusi, mis aitavad elust loomulikult mõnu tunda, mitte telekat vaadata. Telerist saab vaid ajupesu, sealt näeb alati kedagi, kes on rikkam, ilusam ja parem. Nii hakataksegi mõtlema, et mul ikka ei ole kõik hästi. Kiidan väga heaks metsas ja kalal käimisi ja hea oleks, kui seda suudetaks teha alkoholita. Igal inimesel võivad need rituaalid olla erinevad, mis neile sobivad. Kasvõi kudugu, ka see võib olla mõnus pinget maandav meditatsioon.

Kas õppima peab läbi kannatuse?

Ei. Õppida võib läbi kannatuse, see on lihtsaim viis õppimiseks. Mina ei usu, et me oleme loodud siia maailma kannatama. Kannatuste abil saame lihtsalt hirmudest üle. Me kõik sureme ükskord ja jättes asju hirmu pärast tegemata, sureme väiksema kogemusega, nagu oleks sõna otseses mõttes elu ja selle võimalused maha maganud. Sellest oleks ju kahju. Kristlikud mungad ütlesid: „Memento mori!“, „Meenuta, surma!“. Peaksime elama iga päeva kui viimast, just nii, nagu tahame.

Mida sa lõpetuseks tahaksid öelda?

Minu sõnum inimestele on, et leidke see, mida teile meeldib teha ja proovige seda teha nii, et see kellelegi teisele liiga ei teeks. Ja kui te teete midagi, mis teile ei meeldi, siis on asjad viltu. Kui te käite tööl ja teile tundub, et kõik päevad on ühesugused, siis tuleb midagi ette võtta. Tahaksin, et kõik inimesed saaksid hirmust lahti. Midagi ei juhtu, kui te võtate endale aega.

Kui 40-aastane inimene ütleb, et tema on reisimiseks või viiulimängu õppimiseks juba liiga vana, küsin ma vastu, et oled sa siis õnnelik või? Kui sa ei ole õnnelik, siis see elu ei ole ju elamist väärt. Leidke kõik üles enda sees olevad lapsed ja tuletage meelde, et ka teie võite eksida ja mitte eksimusi karta, sest nende läbi me areneme, õpime ja liigume tasapisi sisemaailma poole, kus tunneme end hästi ja sellest tulenevalt hakkavad inimesed meie ümber ka end mõnusamalt tundma. Nagu ütles Ghandi: „Kui sa tahad maailma muuta, siis ole ise see muutus.”

Loe edasi http://www.bioneer.ee/bioneer/arvamus/aid-12325/Indigolaste-Tom-jagab-eestlastele-r%C3%A4nnakutelt-kogutud-vilju