Nokitse.ee

Materjalid talviseks katmiseks

Käesoleva artikliga anname lühikese ülevaata materjalidest, millega puid, põõsaid ja lilli talveks kinni katta. Järgnevalt põgus ülevaade enamlevinud materjalidest.

Pakasekaitsekangas

Välja töötatud Kesk-Euroopa tingimuste jaoks külmaõrnade taimede kaitsmiseks lühiajaliste külmalainete eest.

Keeratakse nagu kasukas ümber puu või paigaldatakse karkassile, et vesi saaks ära voolata.

Tuulutusavad üleval ja all!

Sobib paremini vertikaalseks kasutamiseks kui tekina peenrale laotamiseks (vettib läbi, tekitab niiske keskkonna või jäätudes külmasilla).

Kevadel eemalda, kui maa on sula.

Pese läbi õrnal rezhiimil pesumasinas – haigustekitajad hävivad!

Loe edasi: Materjalid talviseks katmiseks

Vanade majade müügiks elustamine

Kuidas teha vannipalle?

Vannipallid

3 dl söögisoodat

1,5 dl sidrunhapet

0,5 dl tärklist

25 g kakaovõid

15 ml kookosrasva

10 ml oliiviõli

5 ml metspähkli aroomiõli

Sega kuivained kokku. Suurtes pakkides müüdav söögisooda kipub olema tükiline, uhmerda need tükid kindlasti hästi peeneks, et kogu sooda seguneks ülejäänud ainetega.

Lisa tilkhaaval sulatatud kakaovõi ja kookosrasv ning eeterlik õli. Kui segu hakkab kihisema ja koostisosad omavahel reageerima, sega kiiremini segamini.

Kergelt kokku hakkav puder, mille õiget konsistentsi tunned näppudega, mitte lusikaga segades, suru tihedalt õõnsasse vormi. Kui palli pooled ei haaku või eralduvad vormist välja võtmisel üksteisest, on segu olnud liiga kuiv. Siis lisa natuke vedelikku, soovitavalt õli või kakakovõid. Võta pall vormist välja ning lase 24 tundi kuivada.

Kasuta vannivee vahustamiseks, säilita vannipalle kuivas kohas.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.

Suvelillede külvamine (video)

Suvine viljapuude hoolduslõikus

Viljapuu hoolduslõikus piirdub suvel tavaliselt uute, taevasse suunduvate kasvude murdmisega, mis tulevad kinnituskohast kenasti lahti ilma, et koorerebendit tekiks ja kuna oksakääre ei ole vaja kasutada, siis pole ka ohtu, et tüügast jääb. Kui soovid puud kujundada ja lõigata puitunud osa, siis peab muidugi käärid appi võtma.

Pildil uued, taevasse suunduvad kasvud, mis tuleks ära murda.

Noorte viljapuude hooldamise peab jätma suvesse seetõttu, et kevadise lõikusega läheb puul pea sassi ja ta hakkab mittevajalikke kasve ajama. Suvise lõikuse kasuks räägib vesivõsude mittetekkimine ja haavade kiire paranemine.

Oksa otsi ei soovita niisama kärpida, et harunema hakkaksid, seda teevad nad nagunii kui ootad. Ka ladva võid ära lõikamise asemel hoopis nööriga alla painutada kui sulle sobiv puu kõrguskasv on käes.

Ladva painutamise ja okste sidumisega ole ettevaatlik, sest paelad võivad suve jooksul ootamatult sisse kasvada, liiga pinges oks võib murduda ja lõdvalt seotud püsti tagasi sirguda. Seetõttu on vaja seotud kohti aeg-ajalt üle vaadata. Kõige parem kodune sidumisvahend on naiste sukad/sukkpüksid. Vana pehme voodilina ei ole hea kuna sidumisel on ta liialt jäik, ka trikotaažriba muutub õueoludes jäigaks. Aianduskauplused pakuvad sobivaks sidumisvahendiks spetsiaalseid kinnitusvahendeid. Ka vaata, et latv suure kaarega alla tuleks, sest nii saab kenam ja murdumisohtu ei teki.

Ka vanu viljapuid võib suvel lõigata - noorendada. Väga suur noorenduslõikus on soovitav siiski kevadesse jätta, sest siis on puul aega terve kasvuperioodi jooksul taastuda. Kui puule jääb alles palju oksi ja lehti, siis suvine lõikus võrreldes kevadisega on parem vesikasvude mittetekkimise ja haavade kiire paranemise seisukohast. Kevadel lõigates murra kindlasti vesikasvud ära sama aasta suvel!

Õige lõikusaeg on alates peale jaanipäeva, siis on puu oma energia ära suunanud õitesse, lehtedesse, viljadesse ja õunu kasvatades ei ole tal aega vesikasvudele mõelda. Lõikusega sügise peale jäädes, siis kui kasvud on juba puitunud, on vesikasvude tekkimine taas kindlustatud.

Suvel võib lõigata kõiki meil kasvavaid viljapuid: õun, kirss, ploom, pirn, aprikoos, virsik. Viimased kipuvad sisemaal külmaga välja minema, aga rannikul soojas ja tuulevaikses kohas kasvavad kenasti.

Ka astelpaju lõigatakse kasvuperioodil. Tavaliselt toimub hoolduslõikamine koos viljade korjamisega, sest nii on mugavam. Lõigatud oks pistetakse koos viljadega sügavkülma, sest külmutatud astelpaju mari tuleb oksa küljest tunduvalt paremini lahti. Koduse külmiku korral on soovitav oksad paraja suurusega lõigata ja lehed küljest ära noppida, siis mahutab külmiku sahtel rohkem väärt kraami.

Soojal ja niiskel perioodil lõigates soovitatakse lõikekohad haavapeitsiga üle tõmmata kuna õhus levib palju seeneoseid. Tea, et haav saastub juba lõikamise ajal. See tähendab, et kohe peale oksa lõikamist peaksime lõikekoha desinfitseerima, mis on üsna tülikas tegevus ja nõuab kolmanda käe olemasolu. Parem on lasta haaval kuivada ja siis kui puit ilmutab kuivamise märke haavapeitsi või õlivärviga katta.
Ilmastiku eest on oluliselt vajalikum puitu kaitsta, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Samal põhimõttel värvime puitaeda ja maja fassaadi. Kuivanud puit on nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui kaitsekiht on haavalt maha kulunud, tavaliselt 1-2 aastaga, siis tuleb uuesti katta.
Seeneeoste vastu soojal ja niiskel suvel ei saa, seetõttu on kavalam lõigata päikesepaistelise ja kuiva ilmaga, siis seeneeoseid õhus ei ole. Lõigatud kohad kata kindlasti puupalsami või õlivärviga. Palsam ja õlivärv kinnituvad lõikekohale, aga vaha mureneb või sulab maha.
Haiguste ja kahjurite vastu saab vaid lõikuse ja igaaastase hooldusega. Puid peab ka väetama ja kahjureid ennetama.
Saadaval on palsamid ja peitsid puudele ja põõsastele lõikehaavade kaitseks välismõjude eest. Väga hästi sobib ka vana hea õlivärv.

Kasuta vaid teravaid lõikeriistu. Lõikehaav peab saama sile, et kahjuritele peidukohti ei jääks. Kui lõikehaava äär jääb kare, silu see kohe peale lõikust terava pussi või aianoaga. Hiljem puit kuivab ja parandamine ei ole enam nii kerge. Näiteks Fiskarsi väikese matkasaega, mis on terav, saad head lõiked. Tavaline käsisaag viljapuid lõigates nii mugav ei ole.

Kare ja katmata lõikekoht ning tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskuse endasse ja selle tagajärjel aja jooksul pehkib. Ka seeneeostele meeldib sellistele kohtadele kinnituda. Oks tuleb saagida tüve ligidalt ehk oksakrae pealt. Igaks juhuks pikema lõikekoha jättes, jätad tüüka. Tüügaste kaudu lähevad puu sisse haigused ja puu võib kahjustuda juurteni.

Pildil on kahetüveline puu ning on hästi näha, miks soovitatakse kasvatada ühetüvelisi ja mitmetüvelistel puudel pingsalt jälgida harunemiskohas kokkukasvamist. Kokkukasvamiskohas tekib lohk, kuhu vesi koguneb ja talvel jäätudes paisub kahjustades puud. Harunemiskoht kogub ka samblakõdu ja õhus lendavad õied, tolmu jms ning alguse saab kõdunemisprotsess. Lõpuks pääseb vesi puu sisemusse ja kahjustus süveneb ning puu sisse tekib kõdunemisprotsessi tagajärjel huumus. Samamoodi tekib puu sisse mullane auk tüüka kõdunedes.

Pildil tagasi lõigatud tüükad. Vasakul annab oksa kõdunemisest päästa katmine värvi või puupalsamiga. Paremal on auk nii suur ja pehkinud, et katmine ei anna tulemust. Selline oks või tüvi on soovitav võimaluse korral maha saagida ja teisest tüvest uus oks asemele kasvatada.

Pildil vähikahjustusega õunapuu. Võimalusel lõika terve oks välja ja lase uus asemele kasvada. Kui tegemist on tüvega, siis lõika terava noaga krobeline osa ära ja kata värvi või puupalsamiga.

Viljapuude lõikamine on mõistlik endale selgeks teha, sest puid peab hooldama igal aastal. Sul on võimalus osaleda mõnel koolitusel või kutsuda spetsialist paariks tunniks aeda ennast õpetama. Kevadel teevad koolitusi Puukoolid, Rahvaülikoolid, aednikud ise.

Sügisel jäta puule aega talveks valmistuda. Kuiva suve ja sügise korral tuleb puid sügisel tugevalt kasta, mis on puule vajalik veevaru talletamiseks, et talve üle elada ja kevadel, kui maapind on veel külmunud, intensiivse päikese vastu seista.

Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.

Aiapotid

Poti asukoht ja stiil
Üksik suur aiavaas või vaaside kogumik töötab kujunduses sama olulise elemendina kui skulptuur või soolotaim. Seetõttu tuleks aiavaaside asukoht enne paigutamist läbi mõelda. Kuna suur anum muutub mullaga täites väga raskeks, oleks mõistlik  leida talle esmalt sobiv asukoht ja alles seejärel mullaga täita ning taimed istutada.
Hästi mõjuvad potid ja vaasid mõne olulise vaate juures – sissekäigu kõrval, trepil, terrassil, puhkenurgas, vahel ka veesilma või aiapingi läheduses.
Lillepoti suurus valitakse vastavalt selle paiga proportsioonidele, kus teda eksponeeritakse. Väikesed anumad on toredad grupeerituna treppidel või muudmoodi maast kõrgemale tõstetuna (rinnatised, postamendid). Kuna väike pott on kerge ja Eestimaa kliima üsna tuuline, siis tuleks vältida selliste anumate paigutamist tuultele avatud kohta, et tuul neid loopima ei hakkaks.

Keraamika sobib väga erinevate stiilide juurde, rustikast modernini. Keraamilisi potte toodetakse mitmesuguse kuju ja vormiga. Modernse stiiliga sobivad lihtsad silindrid või risttahukad. Klassikalise- maakodu- ja vahemeremaade stiiliga sobivad ümarad anumad, kannukujutised või jalaga vaasid.

Loe edasi: Aiapotid

Dekoratiivkillustike kasutamine

Dekoratiivkillustik sobib hästi multšikatteks okaspuupeenrasse või alpiaeda. Kõige enam levinud on helehall, tumehall või punakas graniitkillustik. Huvitava tulemuse saamiseks võib omavahel segada näiteks helehalli killustikku tumehalliga. Tumehalli killustiku lisamine paneb pinna elama ja annab sellele kujundusliku sügavuse.

Okaspuupeenras võib killustiku ja mullapinna vahele paigaldada PVC peenravaiba, multšiloori või geotekstiili.
Alpipenras killustiku ja mulla vahele eralduskangast ei panda, kuna paljud alpitaimed on padjandilised või võsunditega paljunevad ega saa kangaga kaetud alal edeneda.

Pea meeles!
- Alpipeenart rajades kasuta täiesti umbrohujuurtevaba kasvupinnast, kuna hiljem on killustikkatte seest juurumbrohtusid väga keeruline eemaldada.

- Kuna alpipeenras ei saa eralduskangast kasutada, tuleb paari aasta tagant killustikmultshi uuendada.

Väikepakendites müüakse ka erineva suurusega eksootilistesi dekoratiivkivikesi, nii nurgelisi kui ka ümarakujulisi, mille toon varieerub lumivalgest, elevandiluust või mererohelisest sügavmustani.

Ideid dekoratiivkillustike kasutamiseks:

-Väiksemate istutusalade multshimiseks koduaias

-Geomeetrilise kujuga istutusalade ja veesilmade ümber rajatavate hooldusribade katmiseks

-Toatamede potis mullapinna katmiseks

-Klaasist anumatesse istutatud toataimede poti maskeerimiseks

-Seadete tegemiseks klaasist anumatesse

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Juuni alguse aiatööd

• Külva uus järk redist ja salatit
• Aeg istutada soojanõudlike köögiviljade taimi
• Külva oad ja kurgid
• Viimane aeg istutada maasikataimi
• Lõika hekki
• Eemalda puudelt ja põõsastelt kuivad oksad
• Külva kaheaastaseid lilli
• Istuta ettekasvatatud taimed õue
• Eemalda pikakasvulistelt tomatitaimedelt lehekaenaldest kasvavad võrsed
• Istuta viimaseid suvelilli
• Väeta  suvelilli 2-3 nädalat pärast istutamist

Mida teha kasutatud mootoriõliga?

Mida teha kasutatud mootoriõliga? Paljud autoomanikud vabanevad määrdeainetest neid maha kallates. Sellisel viisil mootoriõlist vabanemine kahjustab keskkonda väga rängalt. Lisaks sellele jõuab see ajapikku põhjavette ning sealt kaudu Teie enda joogivette. Õnneks on täna võimalik vabaneda kõigist loodust kahjustavatest kodustest määrdeainetest ja muudest vedelikest ilma suure vaevata ja keskkonda rikkumatta. Alljärgnevalt seletame lahti miks määrdeainete taastöötlemine kasulik on.

Ümbertöödeldud õli kasutusalad

Ümbertöödeldud õli on väga kasulik ja selle niisama ära viskamisel puudub igasugune kasutegur. Kuna mootori töös ei kulu kogu õli ära, annab seda puhastada ja taaskasutada uutes õlides ja teistes määrdeainetes. Pealegi, olemasoleva õli taaskasutamine on märksa energiaefektiivsem kui toornafta töötlemine. Peale mootoriõli puhastamist võivad Teie neljarattalise sõbra mahald leida kasutust väga erinevates kohtades – näiteks baasmaterjaliks uue õli tootmisel. Naftast mootoriõli tootmisel peab kasutama tunduvalt rohkem baasaineid ja seega hoiate loodust ning Teist jääb maha väiksem ökoloogiline jalajälg. Peale taaskasutatud õli tootmise võib sellest õlist saada kütus või isegi asfalti või tsemendi tootmisel vajalik komponent. Nagu näete, on mootoriõli taaskasutamisel mitmeid väljundeid.

Joogivee kõlblikuna hoidmine

Mootoriõli, mis jõuab murule kallatuna põhjavette, rikub joogivee tihtipeale täielikult. Kuna piisab ühest liitrist õlist, et reostada miljon(!) liitrit puhast vett olge taoliste ainetega väga ettevaatlikud ning peale kasutamist viige see vastavatesse taaskäitluspunktidesse.

Ürglooduse kaitsmine

Kuigi Teie enda tarbeks kasutatud õli kogus pole niivõrd suur nagu teleri vahendusel nähtud katastroofide puhul, on tegemist ohtliku ainega mitmetele liikidele.

Suur osa töötlemata mootoriõlist jõuab ookeanidesse, kus ta tekitab suuri kahjustusi. Kasutatud mootoriõli jõuab sinna peamiselt merelinnade jõgede reostuse kaudu.

Vette sattunud õli moodustab vee pinnale kleepuva kihi, mis takistab mereloomi ja –lindude normaalset elu elamast. Õlilaigud ei „lagune“ ja seega kipuvad ajapikku kogunema ja teatud kohtadesse settima.

Lagunemata õli uhub üldiselt kaldale, kus ta reostab ranajoont ja sealset elustikku. Lisaks sellele kahjustab maale jõudnud õli ehitisi, mis on vette rajatud, põhjustades probleeme nii elukeskkondadele ja ka omandile.

Lillesibulate istutamine

Sibullilled armastavad sooja ja valget kasvukohta. Enamus neist vajab kasvamiseks sõmerat, toitaineterikast ja vettläbilaskvat mulda. Vaid nartsissid taluvad savikamat pinnast, kuid mitte seisvat vett.
Lillesibulate jaoks kaevatava augu sügavus võrdub sibula kolmekordse läbimõõduga. Näiteks kui tulbisibula läbimõõt on 5cm, siis istutatakse ta  3x5=15cm sügavusele mulda.

Mõned näpunäited

Istuta sibullilli suuremate gruppidena, grupeeri neid värvuse, kasvukõrguse ja õitsemise aja järgi. Nii võid istutada mitu korvi ühesuguste lilledega üksteisega lähestikku. Suured värvilaigud pääsevad aias kevadel hästi mõjule.

Nartsissisibulate parim istutusaeg on august, siis on muld veel soe ja sibulad juurduvad kiiresti.  Nartsissid armastavad savikamat mulda ja nende sibulad mügridele ei meeldi.
Lumi- ja märtsikellukeste sibulad peaks mulda istutama esimesel võimalusel pärast nende muretsemist, sest sibulad on väga õhukese kestaga ja kuivavad ruttu.
Kuna lillesibulatel puudub kaitsev soomuste kiht, müüakse nende sibulaid pakendites saepuru sees. Lumi- ja märtsikellukesed kasvavad aastaid muretult samal kohal. Neid kaevatakse üles vaid paljundamise eesmärgil.

Püvilillede ja liiliate sibulad istutada viljakasse ja hästi vett läbilaskvasse mulda. Sibulad ei talu liigniiskust. Poest ostetud sibulad tuleks maha istutada võimalikult kiiresti, et vältida nende läbikuivamist.

Tulpide sibulad vajavad juurdumiseks jahedamat mulda. Nende parim istutusaeg on septembri lõpus või oktoobri alguses. Tulpe (välja arvatud Greigi- ja metstulbid) on soovitatav maast üles võtta igal kevadel peale lehtede kolletumist.
Krookuse sibulad pannakse maha samal ajal tulpidega.

Krookused on väga dekoratiivsed murus. Muruplatsile istutamiseks lõigata lahti sobiva suurusega murumätas, kobestada selle all olev muld või lisada värsket mulda, istutada sibulad vajalikule sügavusele suuremate gruppidena, seejärel paigaldada murumätas tagasi. Krookuse sibulad võivad maas olla aastaid, mõned sordid vajavad ülesvõtmist 3-5 aasta tagant.
Hüatsinte istutatakse  oktoobris. Hüatsindid õitsevad rikkalikumalt, kui võtta sibulad maast üles igal kevadel peale lehtede kolletumist

• Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta  näriliste eest, väldib sortide segunemist  peenras ja muudab sibulate ülesvõtmise lihtsamaks.
• Varusta korvid siltidega, millele on märgitud sordinimi ja õie värvus ning taime kõrgus
• Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
• Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed. Nii ei keskendu sibul seemnete valmistamisele ja säilitab parema kasvujõu.
• Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
• Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel nt tagavarapeenrasse kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
• Märgi sibula kolmekordne suurus  markeriga istutuskühvlile või puuvaiale. Nendega augu sügavust kontrollides on kindel, et sibulad saavad õigele sügavusele.

Kompost koduaias

Keskkonnateadliku ja säästliku elustiiliga pered peaks oma tekkivat prügi kindlasti sorteerima.  Käesolevas artiklis käsitleme biolagunevaid jäätmeid ning nende ladustamist.

Kõik köögis tekkivad biojäätmed tuleks koguda kaanega suletavasse mahutisse, mida tühjendatakse iga paari päeva tagant. Võimalusel tuleks seda tühjendada kompostihunnikusse. Kui mingil põhjusel seda pole ja jäätmete hulk on väike, siis piisab ka viljapuu alla kaevatud august, mis pärast täitumist väikese mullakihi või murumättaga kinni kaetakse.

Loe edasi: Kompost koduaias

Kõndimise eelised

·        majanduslikkus - bensiini- ja sõidukipiletite raha kokkuhoid, rohkem raha sinu enda ja tööandja rahakotis

·        ruumi kokkuhoid, vähem inimesi transpordivahendites

·        parkimisplatsid, sõiduteed vähem koormatud sõidukitest

·        hõlpsus

·        tervis

·        tööandja hoiab kokku haiguspäevadelt

·        ühiskond säästab ravikuludelt

Bussiga töölemineku võid muuta kõndimiseks: kodunt kiirel sammul peatusesse, peatusest tööle või asju ajama. Selline liikumine annab hõlpsasti kokku igapäevase pooltunni.

Kõndimine tähendab ka otstarbeliikumist ja -liiklemist:

·        koormatud inimese intensiivne ajakasutus

·        pole vaja eraldi kõndima minna

·        pole vaja jõusaali ega aeroobikat

Kõndimine on keskkonnasõbralik

·        ei tekita müra

·        ei saasta õhku

·        ei tekita kasvuhoonegaase

·        ei kuluta taastumatuid loodusvarasid

·        kõndides märgatakse aastaaegade vaheldumist, ka linnas

Fakt: üks neljandik kõikidest autosõitudest on lühemad kui kolm kilomeetrit- see on kõndimiseks sobiv vahemaa

Lühikesed autosõidud saastavad keskkonda suhteliselt kõige rohkem; külm katalüsaator ei tööta ja on isegi kahjulikum kui sõit ilma katalüsaatorita.

Kõndija elavdab linnapilti

Jalakäija on linnaliikluse tähtis figuur:

·        ta elavdab linnapilti

·        ta peatub silmitsema vaateaknaid

·        ta astub sisse poodi

·        ta kulutab meelsasti raha tänaval liikudes

Kõndimine pakub elamusi, jalakäija saab kergesti muuta oma marsruuti näit. aastaajale vastavalt.

Jalakäija on iseenese peremees. Kõndimine on paindlik, jalakäija suudab liikuda kus tahes.

Allikas: Terviseleht, Katrin Kurmiste

Puravik

Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki puravikke, tõsi, paljud neist on väga haruldased ja korjajatele leidmis- ega söömisrõõmu ei paku. Puravikukorjajatele lohutuseks, et nende ihaldusobjektidest on mürgine vaid saatana-kivipuravik, mis on Eestis suhteliselt haruldane. Mitmed puravikuliigid on aga mittesöödavad mõru maitse tõttu. Kõige sagedamini tekitab seenelistele meelehärmi sapipuravik, mis rikub tänu eriti kibedale maitsele seeneroa. Ei tasu korjata ka väga vanu puravikke, vaatamata nende ahvatlevalt suurtele mõõtmetele. Tavaliselt on nad ussitanud ja paljudel liikidel on viljakeha muutunud ebameeldivalt pehmeks-limaseks. Vananenud seente biokeemiline koostis on oluliselt muutunud ja nendesse koguneb mitmesuguseid laguühendeid.

Tatikas on väärtuslik seen

Kõiki puravikke iseloomustab suhteliselt lihakas viljakeha. Kübara alumisel küljel on käsnjas kiht, mille moodustavad torukesed. Selles kihis valmivad puravike eosed. Et torukeste kiht eraldub kübarast suhteliselt hõlpsalt, siis on tavaks see puravike puhastamisel eemaldada. Tegelikult on noortel puravikel torukestekiht tihe ja kõva ning vägagi toitaineterikas. Järelikult tasub noori puravikke süüa koos kübaraaluse kihiga. Suurematel ja vanematel eksemplaridel tuleks torukeste kiht enne toiduks tarvitamist siiski eemaldada. Omaette rühma puravikuliste seltskonnas moodustavad tatikad. Ehkki paljud seenekorjajad suhtuvad nendesse põlastavalt, on tegemist väärtuslike söögiseentega. Paljudel tatikaliikidel katab kübarat limane nahk, mis tuleks enne toiduks tarvitamist eemaldada. Ja veel, mitmete tatikaliikide seenelihal on tugevalt parkivad omadused, mistõttu nende korjamisel ja puhastamisel värvub sõrmede nahk pruuniks.

Mida vanem puravik, seda vähem valke

Lisaks silmailule ja leidmisrõõmule on puravikud ka suhteliselt toitaineterikkad võrreldes teiste seentega. Nii on puravikud ühed valgurikkamad seened, mida meie metsadest korjata võib. Valguvaesem on nende jalaosa, suhteliselt valgurohkem aga seenekübar. Mida vanem seen, seda vähem tema viljakehas valke on, sest valgud on koondunud eostesse. Ehkki süsivesikute ja rasvade kogus on seentes vägagi tagasihoidlik, on puravikud ka nendes loeteludes suhteliselt esirinnas teiste seente seas. Kõige rohkem on puravikes siiski vett. Tänu veerikkusele säilib metsast toodud seenesaak üsna lühikest aega. Veeküllusel on teinegi tagajärg - värsked seened on lahja toit, sest sajagrammine puravikukogus annab meile vaid mõnikümmend kilokalorit toiduenergiat.

Kui magu on tundlik...

Puravikke saab toiduks tarvitada mitmel viisil. Kõige olulisem tõde peitub selles, et need seened ei vaja keetmist, sest see muudab nad vintskeks ja libedaks. Kahjuks on paljudel inimestel harjumus keeta kõiki seeni ühtlaselt kaua ja neid siis soolata. Sellise valmistusviisiga kaotavad puravikud neile omase maitse ja lõhna. Puravikke võib praadida, marineerida, soolata, konserveerida omas mahlas, külmutada ja kuivatada. Kuivatatud puravikest võib jahvatamisel omakorda valmistada seenepulbrit. Võrreldes värskete seentega on kuivatatud puravikud oluliselt suurema toiteväärtusega. See on ka mõistetav, sest kuivatamisel on enamus veest seenetest ära auranud ja toitained on kontsentreerunud.

Paljud inimesed on ka tavaliste söögiseente suhtes ülitundlikud ja seente söömine põhjustab neil kõhuvalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Paraku peavad ülitundlikud inimesed seeneteroogade nautimisest loobuma. Arvestama peab sedagi, et seened on suhteliselt raskesti seeduvad toiduained. Seentes, sealhulgas ka puravikes, on rohkesti mao tegevust ergutavaid ekstraktiivaineid. Et on valke on seentes kasinalt, siis toimivad seenetoidud tugeva mao ergutina ja nende söömist ei soovitata mao- ja kaksteistsõrmiku haavanditega inimestele. Eriti vastunäidustatud on nendele inimestele marineeritud seened. Samuti pole seeneroad kohased inimestele, kes vaevlevad kas maksa- või neeruhaiguste käes.

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Kuidas vähendada kodust energiatarvet

Elektri-ja soojusenergia tootmine nõuab palju looduslikke ressursse. Vaatamata sellele, et järk-järgult suurendatakse alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu, tuleb valdav osa elektrienergiast taastumatutest loodusvaradest, mille ökoloogiline jälg on suur. Samas saab igaüks anda panuse taastumatute loodusvarade kasutamise vähendamisse, valides rohelisema eluviisi – ostke rohelist elektrienergiat, kasutage päikesevalgust või tarbige vähem.

Tellige energiaaudit

Esmalt uurige kui soojapidav on Teie kodu ning kust kaob enim soojust. Energiaauditi abil saate teada kui palju kulub maja kütmiseks energiat ning mida tuleks ette võtta, et seda kulu vähendada. Tellige vastav teenus mõnelt ettevõttelt ning ärge unustage hinna üle kaubelda, sest teenuse pakkujate vahel on suur konkurents ning igaüks tahab tööd saada. Pärast auditi tulemuste selgumist rakendage selles kirjeldatud soovitusi.

Kasutage rohelist energiat

Eesti Energialt on võimalik osta ka rohelist elektrienergiat. See on mõnevõrra kallim, ent pärineb peamiselt tuule-ja vee-energiast ning seetõttu saate anda panuse rohelise elektrienergia tootmisse ja selle sektori arengusse.
 

Ehitage maja selliselt, et see kasutaks maksimaalselt päikeseenergiat

Kui planeerite endale ehitada uut kodu, siis projekteerige maja selliselt, et see kasutaks maksimaalselt päikeseenergiat. Selleks peab maja olema paigutatud krundile selliselt, et talveperioodil saaks päike maja soojendada. Samas on suvel oluline vältida interjööri ülekuumenemist. Passiivse päikeseenergia kasutamise põhitõed on järgmised:

-  Lõunasse suunatud aknad, mis lasevad päikeseenergiat koguda
-  Suveperioodil välditakse ülekuumenemist aknakatetega
-  Majal on soojustagastusega ventilatsioonisüsteem

Päikesepaneelide kasutamine

Tänapäeval on päikesepatareide tehnoloogia suhteliselt hästi arenenud ning ka meie laiuskraadil on võimalik toota elektrit ja soojendada vett. Kevadel, suvel ja sügisel on väga efektiivselt päikese abil võimalik toota sooja vett ja elektrit. Päikese abil elektri tootmine on hädavajalik Eestimaa laidudel ning häid näiteid leiab mitmelt poolt.

Asendage hõõgpirnid energiasäästlikumate lahendustega

Hõõglampide kasutegur võrreldes säästupirnide või LED pirnidega on väga väike ning suurem osa elektrienergiast läheb soojusenergiaks. Seetõttu on oluliselt energiasäästlikum kasutada säästupirne, mille eluiga on ca 10 korda pikem kui hõõglampidel (10 000 tundi). Minnes üks samm edasi ja kasutades LED pirne, siis on nii energiasääst kui ka eluiga veel suuremad (ca 100 000 tundi). Samuti kasutab üks LED pirn 90% vähem elektrienergiat kui hõõglamp.

Vähendage energiatarvet

Kõige lihtsam viis kokku hoida on energiatarvet vähendades. Selleks kasuta järgmisi viise:

-  Toast lahkudes lülitage välja televiisor ning valgustus (hõõglampide korral)

-  Kui lahkute ruumist enam kui 15 minutiks, siis lülitage ka säästupirnid välja.

-  Kui kasutate LED pirne, siis lülitage ka need ruumist lahkudes välja. Olgugi et need tarbivad vähe elektrit, siis kasutult ei ole mõtet energiat kulutada.

-  Lülitage vooluvõrgust välja kõik ooterežiimis olevad seadmed. Sama kehtib ka seadmete laadijate kohta.

Kuivatage riideid võimalusel õues.

-  Lülitage arvuti ooterežiimi kasutamise asemel välja, sest ka ooterežiimis tarvitavad elektroonikaseadmed märkimisväärselt palju elektrienergiat.

Aloe vera

Aaloe on rahvameditsiinis hästi tuntud taim, Araabia poolsaarelt pärit sukulent, mida ka Eesti peredes on aknalaual juba aastakümneid kasvatatud. Vähenõudliku ja tagasihoidliku taimena on ta hästi vastu pidanud ning eeskätt nohuvastase mahla allikana tuntuks saanud. Ajapikku on teada saadud, et taime mahl on hea ka maohaavade ja seedehäirete puhul, päikesepõletuse ja nahahaädade puhul. Aaloemahlaga ja geeliga maitsestatakse jogurtit ja niisutatakse taskurätte, rikastatakse lõnga ja hügieenisidemeid. Seep ja aaloed sisaldav kreem ja huulepulk on sellised igapäevased head asjad.

Aloe Veral on head bakterite- ja seentevastased omadused, ravib ja leevendab allergilisi nähtusid, aknet ja psoriaasi. Põhiliselt kasutataksegi aloe verat päikesepõletuste ennetamiseks ja leevendamiseks,  naha igapäevases hoolduses, nahal ilmnevate  allergiliste nähtude ravis, genitaalherpese ravis, psoriaasi ja akne ravis. Ta vähendab kihelust ja sügelust ning valu ja selle abil on saavutatud häid tulemusi kiiritusravi vaevuste leevendamisel. Vaata siit, kuidas alternatiivmditsiinis aloe vera kasutust leiab.

-Indias on selle taie nimi Ghartaumari või Gheekvar või GwarPatha, Pakistanis Quargandal, Lõuna-Ameerikas  Sabila. Indoneeslased tunnevad Aaloed kui Lidah Buaya ja Taimaal “Crocodile Tail”.

40 võimalust aloe vera kasutamiseks.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.

Tee ise seebikarp

Siin on üks tore link, kus saab valmistada ja välja printida oma seebi (või mis tahes muu eseme) mõõtu karbi sisestades karbi pikkuse, laiuse ja kõrguse. Kasuta valge paberi asemel värvilist kartongi ja saad hoopis edeva pakendi.

Kompost koduaias

Keskkonnateadliku ja säästliku elustiiliga pered peaks oma tekkivat prügi kindlasti sorteerima. Tutvu ka prügi sorteerimise juhisega. Käesolevas artiklis käsitleme biolagunevaid jäätmeid.

Kõik köögis tekkivad biojäätmed tuleks koguda kaanega suletavasse mahutisse, mida tühjendatakse iga paari päeva tagant. Tühjendada tuleks seda kompostihunnikusse. Kui mingil põhjusel seda pole ja jäätmete hulk on väike, siis piisab ka viljapuu alla kaevatud august, mis pärast täitumist väikese mullakihi või murumättaga kinni kaetakse.

Kompostimaterjaliks sobivad kõik köögis tekkivad toidujäägid: kartuli- ja köögiviljakoored, kohvipaks koos filtritega ja teejäägid, pühkmed, veeslagunev majapidamispaber, hallitama hakanud leib, munakoored, jne.

Kompostihunniku rajamiseks tuleks kõigepealt valida sobiv koht, mida saab mitu aastat järjest kasutada, sest paari aastaga kujuneb seal välja jäätmeid kompostiks tootev mullaelustik, mis iga aastaga aina suureneb  ja seetõttu ka kiiremini lagundab. Kompostihunnik võiks olla ka suure temperatuuri ja niiskuse kõikuvusega piirkonnas, sest siis mikroorganismid liiguvad külma ilma puhul sügavamale ja sooja ning niiske ilma puhul tulevad pealmistesse kihtidesse -  nii töötatakse kiirelt läbi kogu ladestatud kompost. Kompostihunnik ei tohi olla otsese ereda päikese käes. Hea on mõne puu või põõsa vari. Kompostihunniku laialivajumise eest kaitseks tuleks ehitada vähemalt kolme külge piirded.

Peamiselt tuleb komposti materjal aiast. Samas on oluline meeles pidada, et kompostihunnikusse ei pandaks poolvalminud seemnetega umbrohtusid ega ka haigeid taimi. Sellised taimed tuleb põletada.

Kõrgekvaliteedilise kompostmulla saamine on iseenesest suur teadus, kus olulisel kohal on kihtide tekitamine hunnikusse ja teatud ajal komposti läbikaevamine. Kodusel kasutamisel pole see nii oluline.

Korraliku kompostmulla valmimiseks kulub umbes 1-2 aastat, olenevalt tema täpsest koostisest ja ilmastikutingimustest.

Kompostihunnikusse satub tihti ka suuremaid objekte, mida hiljem väetisena kasutada ei soovita. Seetõttu on enne laialipuistamist soovitatav kompost läbi sõeluda (selleks kõlbavad väga hästi ka vanad vedruvoodid).

Kompostmulla tegemine on lihtne ning kasutab ära looduses toimivaid elutsükleid. Seetõttu soovitame toidujäätmeid mitte ladustada prügikonteineritesse, vaid ladustada toidujäätmed aianurgas paiknevasse kompostihunnikusse.

Millist mööblit osta uude korterisse

Isiklikku korterisse kolimine on alati põnev ja kiire aeg. Asi millele kindlasti põhjalikult tähelepanu pöörata on korterisse mööbli ostmine. Kuna tegemist on kulukate ostudega on mõistlik kulutada piisavalt aega planeerimisele. Mõistlik on kulutada piisavalt aega mööblipoodides, milledes saate asju enam-vähem nii tõsta, kuidas Te need oma korteriski paigutataksite. Kui Teie eelarve on väga piiratud, soovitame uurida oma tuttavatelt või sugulastelt, kas neil on juhtumisi mööblit, mida saaksite kasutada. Vahel on taaskasutuskeskustes ning komisjonikauplusteski head kaupa.

Elutoa mööbel

Peamine, millest elutoa mööbli soetamisel kinni pidada on eelarve. Kitsa eelarve puhul on mõistlik algul osta kaks mööblieset. Üks neist näiteks diivan, mis on eriti praktiline. Seda just sel põhjusel, et istudes teeme me kodus paljusid asju. Näiteks kui kutsume külla sõbrad või kui vaatame telekat. Samuti on seal võimalik teha koju kaasa võetud tööd või veeta õdus õhtu raamatu seltsis. Diivanid on tavaliselt aga väga kallid ja selle pärast soovitame hoida silm peal mööblipoodide sooduspakkumistel. Tavalise diivani alternatiiviks on lahtikäivad diivanid, mis täidavad päevasel ajal istekoha ülesannet ning muutuvad öösel magamiskohaks. Lisaks diivanile soovitame soetada sellega kokku sobiva laua- või põrandalambi.

Köögimööbel

Kitsa eelarve puhul on mõistlik valida toolikoht igale elanikule või üksi elades endale ning ühele külalisele. Kööki sisustades soovitame läbi mõelda, millised mööbli osad on vajalikud ehk kas Te üldse sööte köögis. Väikese korteri puhul soovitame mõelda selle peale, kuidas „peita“ asju ning tekitada rohkem vaba ruumi, sest selle abil muudate Te korteri visuaalselt suuremaks.

Magamistoa mööbel

Ühetoalise või stuudio tüüpi korteri puhul on mõistlik korteri ühte nurka osta ühe inimese voodi või lahtikäiv diivan. Kui eelarve on peale korteriostu väga koomale tõmmatud, soovitame muretseda madrats ning muude toas olevate asjadega muuta tuba hubasemaks. Alati kasulikud mööbliesemed on öökapp ja laualamp, mis täidavad olulisi funktsioone ning ei maksa tavaliselt palju. Eelarve piires on mõistlik ka soetada riidekapp, mis juhul kui Teil pole väga suurt garderoobi, täidab ka mingil määral panipaiga ülesannet.

Hallituse avastamine

Kõige praktilisemaks ning usaldusväärsemaks hallituse avastamise meetodiks on majaelaniku silmad ja nina. Kui te näete seintel, mööblil või riietel mingeid järsku ilmunud plekke ning majja ilmub ebameeldiv lõhn, siis võib pea-aegu kindlalt arvata, et tegemist on hallituskahjustusega. Kahtlasi plekke ei tohi aga väga ligidalt uurida, sest siis võib sealt ülekerkinud seeneoseid sisse hingata. Hingamisteede sagenenud häired ja muud “imelikud” kaebused on juba kindlamaks tunnuseks hallituse tekkimise kohta.

Mida siis uurida?

Hallituskollete avastamiseks piisab tähelepanelikust märgunud maja sisemuse jälgimisest, kus esmalt otsitakse nähtavat hallituse kasvu ning võimalikke vee kogunemise kohti.

Hallituse ilmnemisel tuleb see ALATI kõrvaldada, kuna kõik hallitusseente liigid on mingil viisil meile kahjulikud. Seetõttu pole üldjuhul tähtis laboratoorselt määrata täpset hallitusseene liiki, vaid pigem seda – kas teie poolt avastatud muutused on ikka hallitus? Seene liigi määramine on võimalik ainult selleks ettenähtud laboris ning vajalik juhul, kui on vaja kindlaks teha tõsisema haiguse põhjuseid.

Allikas: Tervisekaitseamet, prof. Urve Kallavus

Lapse oma peenar

Juba nelja-viieastane laps tunneb huvi taimede ja nende kasvatamise vastu.  Taimehuvi saab suurendada ja aiatöid õpetada andes lapsele aiamaal peenra aiamaal või osa kasvuhoonest. Seal saab laps oma taimi kasvatada, nende eest hoolitseda ja saaki nautida. Ka väiksele rõdule mahub vähemalt üks anum, kus on pere pesamuna taimekesed. Lapsed armastavad väga mulla, seemnete ja taimedega mässata. 
Sealjuures peab lapsevanem olema abistaja, mitte töödejuhataja rollis. Kõige tähtsam on lapsele õpetada, et taimed on elavad, nende eest peab regulaarselt hoolitsema.  Kasvatussaadusi võib pildistada, kuivatada õisi mälestuseks või käsitöös kasutamiseks.  
Taimede kasvatamine võiks toimuda väiksel pinnal, mida lapsel on kerge hooldada ja kontrollida. Maalapikese rohimine, kastmine ja edukas hooldamine annavad lapsele hea enesetunde. Kasvatamiseks on parem valida kiirekasvulisi ja kergesti hooldatavaid taimi.

Väiksel lapsel on kergem käsitleda suuri seemneid. Kaunid ilutaimed, nagu lillhernes ja lilluba on suurte seemnetega. Ka herned, oad, päevalilled ja mais on suureseemnelised. Enne külvamist tuleb seemneid kuni 12 tundi soojas vees leotada, siis idanevad nad kiiremini ja ühtlasemalt.

Lastele meeldivad ja peenrale sobivad väiksemõõdulised juurviljad, nagu miniporgand ’Parmex’ ja minikõrvitsad. Värvikad redised idanevad ja kasvavad kiiresti, kuid nad võivad olla mõnikord kibedad. Kui neid korralikult kasta ja mitte kasutada palju väetisi, siis jääb maitse mahedam. Rediseid ja ka muid kiirekasvulisi juurvilju ei maksa külvata terve seemnepakk korraga, piisab, kui külvata 5-6 seemet nädalas iga, siis saab saaki terve suvi.

Laste aiamaal võiks kasvada veel naeris ‘Golden Ball’, nuikapsas, suhkruhernes ja lehtsalat. Värvikad ja naljaka välimusega on triibulise viljalihaga punapeet ‘Chioggia Pink’, punaselehine aedsalat  ja kollane patisson ‘Sunburst’. Soojal rõdul, valgel aknalaual või minikasvihoones kasvavad hästi kirsstomat ‘Totem’ ja rõdutomat ’Patio’.

Veidi suurem laps võiks proovida oma Halloween –kõrvitsa kasvatamist, see on ettevõtmine, mis  nõuab püsivust. Traditsioonilise kollase ja oranži kõrval võib proovida valge koorega kõrvitsasorti. Ühele kõrvitsale või rullkõrvitsale võib noaga lõigata lapse nime, mis venib vilja kasvades aina pikemaks.

Lapsi huvitavad kiirekasvulised, kirkavärvilised lilled, millest saab rõdukasti või terrassipotti luua oma taimekombinatsioone. Taimede arvus saab enne kokku leppida, kuid laske lapsel endal valida meeldivad taimed. Ka värvide valikul andke lapsele vabad käed, rõõmsad värvid sobivad alati omavahel kokku. Juurviljad ja ürdid on sageli dekoratiivsed ja kui lapsele meeldib, võib neidki lillede sekka istutada..
Mungalilled (Tropaeolum), saialilled (Calendula) ja kalifornia läänemagunad (Eschscholzia californica) on värvikad, otse avamaale külvatavad lilled. Päevalilli (Helianthus annuus) on väga kerge otse kasvukohale külvata. Vaasi lõikamiseks vali madalad sordid nagu ‘Hallo’ või’ Holiday’. Lõikelilleks külvake veel  aed-rõngaslille (Lavatera trimestris), elegantset klarkiat (Clarkia unguiculata), ümaralehist jänesekõrva (Bupleurum rotundifolium). Harilik lina (Linum usitatissimum) ja türgi mustköömen (Nigella damascena) on kerge kasvatada ja hiljem kuivatada.

Suuri lapsi võib paeluda mingi terviku, nt. liblikaaia planeerimine ja teostamine. Lillepeenrasse valitakse liblikaid ligimeelitavad püsililli ja suvikuid. Aniisi-hiidiisopi  (Agastache foeniculum) nimeline maitsetaim õitseb juba esimesel kasvuaastal. Ta on ka hea kuivatamislill. Ka teised maitsetaimed nagu piparmündid (Mentha), monardad (Monarda), salveid (Salvia) ja lavendel (Lavandula) on liblikatele meelepärased. Muud liblikate soosikud on leeklilled (Phlox) , harilik seebilill (Saponaria officinalis), kirju liilia (Lilium martagon) ja nelgid (Dianthus).

Päevalilledest ja lehtertapust (Ipomea) või ronivatest õisubadest (Phaseolus coccineus) võib valmistada sooja tuulevaiksesse kohta luua rohelise onnikese. Kõigepealt mõõda sobiva suurusega ala, mille äärtele külva või istuta ühtlaste vahedega päevalilli. Nende kõrvale külva lehtertappu või õisuba. Päevalilled kasvatavad pikad varred, millele ronitaimed edaspidi toetuvad ja klammerduvad. Üksteise vastas asuvad päevalilled painut ettevaatlikult kaareks ja kinnita omavahel. Vali võimalikult pikaks kasvavad sordid!

Pea meeles!

• Mõned lapsed on kärsitud ja tahavad kohe tegutsema hakata. Seetõttu varu taimekasvatuseks vajalikud asjad aegsasti.
• Aias mütates riided määrduvad, kuid see kuulub asja juurde ja on osa töörõõmust!
• Eriti põnev on paljude istutusaukude kaevamine.
• Pisikese aedniku tähtis abivahend on väike kerge kastekann.
• Kui hakkad lapsega koos toimetama, siis püsi abistaja rollis, ära pea loengut, vaid näita eeskuju.
• Külvake kiiresti idanevaid taimi.
• Lapse peenar ei pea alati olema nelinurkne, tee ümmargune peenar nagu pitsa, millel on erivärvilised, taimedest moodustatud lõigud.
• Ronitaimedest nagu nt. kiirekasvulistest ja söödavate kaunadega lattubadest saab nelja, otsast kinniseotud bambuskepi najale kasvatada tiheda lehtonni.
• Kui seemned on külvatud ja taimed istutatud, siis on hooldustööde aeg. Umbrohi tuleb kitkuda, taimi harvendada, peenart kasteta ja väetada. Aeg-ajalt ka saaki koristada.
• Mõned aiataimed, taimeosad, marjad ja seemned võivad olla mürgised, need tuleb lapsele kindlasti selgeks õpetada.

Kui linnalapsel pole oma aeda, siis rõdule annab suure poti sisse istutada kauneid taimi,  mis rõõmustavad väikest aednikku hilissügiseni. Kevadised erksavärvilised võõrasemad ja pärdiklilled (Mimulus hybrida) vajavad vaid kastmist, vähest väetamist ja ei karda külma.  Kuumaasika (Fragaria vesca) erinevad sordid annavad  magusaid punaseid, kollaseid või valgeid mammusid  juunist septembrini, pipramünt ja meelõhnaline rand-kivikilbik. Päevalille suured kollased õied, krõbisev suur värihein (Briza maxima), villapehme nõianõges (Stachys byzantina), värske piparmünt, magus lillhernes ja meelõhnaline rand-kivikilbik (Lobularia maritima) mõjutavad kõik lapse erinevaid tundemeeli.

Viieaastane Birgit valis oma suurde potti järgmised taimed:

Pärdiklill (Mimulus hybrida) külma kannatav, erksavärviline ja kiirekasvuline suvelill

Alatiõitsev begoonia (Begonia semperflorens) vähenõudlik soojalembene suvik

Kuumaasikas (Fragaria vesca) sort ‘Rügen’, millel on punased marjad juunist septembrini

Ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum), helkivhõbedase lehestikuga karrilõhnaline põõsake

Kosmos (Cosmos bipinnatus) vähenõudlik ja õierohke suvelill

Aedsalat (Lactuca sativa) ‘Lollo Rosso’, punasekirjute käharate lehtedega kiirekasvuline salat

Eriline lembehein (Eragrostis spectabilis) ‘Purple Love Grass’, roheliste lehtede ja punakaslillade õitega suvekõrreline, mille lehed muutuvad sügisel vaskpunaseks.

Tekst ja fotod: Anu-Kristin Tara. Eesti Aiaklubi