Nokitse.ee

Neli asja, millele maja rentimisel tähelepanu pöörata

Majade üürimisel otsivad üürnikud enamasti kolme omadust: rohkem kui üht tualettruumi, suurt aeda ning garaaži. Tavaline huviline kontrollib ruumid kiirelt üle ning erilist tähelepanu detailidele ei pööra. Kui olete leidnud mõne maja, mis Teile meeldib, kirjutage valmis nimekiri asjadest, mida kontrollida tahate. Pealiskaudse kontrolli puhul ei märka Te tegelikke probleeme ning võite vale otsuse langetada. Küll aga võite kindel olla, et peale kolimist hakkate Te neid vigu märkama.

Suurimad probleemid, millega kokku võite puutuda peituvad elektrisüsteemides, torustikes, vihmavee äravoolus ja küttekolletes. Kahjuks õpivad paljud alles siis, kui viga tehtud. Eesti kliimas on viimane punkt eriti oluline. Enne sügise saabumist Te tõenäoliselt ahjust või kaminast väga puudust ei tunne kuid ilmade külmenedes olete vastamisi vältimatu probleemiga.

Suurt probleemi võivad põhjustada ka vigased torud. Sooja või külma vee puudus võib osutuda suureks ebameeldivuseks. Tean seda omast käest, kuna mitte ainult korra vaid kahel talvel on veetorud kinni külmunud ning vesi tagasi tulnud alles siis kui välistemperatuur 10st kraadist soojem. Paari viimast talve arvestades on tegemist tõsise probleemiga. Halbu kogemusi on ka neil, kelle katused pole korralikult ehitatud või hooldatud. Sügiseste tormide ajal on paljud Eesti kodud jäänud katuseta ning mitmetel on küll katus pea kohale jäänud kuid vihmavesi tuppa lekkinud. Selliste õnnetuste puhul võib vesi elektrisüsteemini pääseda ning seal lühise tekitada. Pole vaja väga kirevat kujutlusvõimet, et ette kujutada, mis sellise probleemi järgmised astmed olla võivad.

Uue kodu otsimisel pöörake lisaks maja välisfassaadile kindlasi tähelepanu selle sisemusele. Lõppude lõpuks on Teie pere ohutus ning heaolu primaarne. Veenduge selles, et maja katus on heas seisukorras ja soojussüsteemid töötavad. Kui kahtlete maja elektrisüsteemide ja vee äravoolu seisukorras, uurige neid lähemalt või leidke spetsialist, kes neid hinnata oskab. Ärge võtke iga peremehe sõna tõe pähe – oma silm on kuningas.

Kui arvate, et pole piisavalt pädev tegemaks uuele kodule inspektsiooni, kutsuge kaasa keegi, kes seda teha oskab. Pikemas persektiivis on Teil selle otsuse üle kindlasti hea meel. Kui suudate majaomanikuga remonditöödes kokku leppida, pange täpselt paika tähtajad ja tööd, mis tehakse. Kui nimetatud aja jooksul pole kokkuleppest kinni peetud, ärge kolige sisse, sest Teie raskelt teenitud raha pole seda väärt.

Kui kohalik ilm on sobiv ja suudate kokkuleppele saada, minge vaadake maja olukorras, kus väljas möllab torm või on tugev vihmasadu. Sedasi on Teil palju lihtsam leida lekkeid katuses või vigu keldri ehituses. Pidage meeles, et Teie maksate seal elamise eest; Teil on täielik õigus veenduda, et kõik töötab nii nagu vaja.

Puravik

Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki puravikke, tõsi, paljud neist on väga haruldased ja korjajatele leidmis- ega söömisrõõmu ei paku. Puravikukorjajatele lohutuseks, et nende ihaldusobjektidest on mürgine vaid saatana-kivipuravik, mis on Eestis suhteliselt haruldane. Mitmed puravikuliigid on aga mittesöödavad mõru maitse tõttu. Kõige sagedamini tekitab seenelistele meelehärmi sapipuravik, mis rikub tänu eriti kibedale maitsele seeneroa. Ei tasu korjata ka väga vanu puravikke, vaatamata nende ahvatlevalt suurtele mõõtmetele. Tavaliselt on nad ussitanud ja paljudel liikidel on viljakeha muutunud ebameeldivalt pehmeks-limaseks. Vananenud seente biokeemiline koostis on oluliselt muutunud ja nendesse koguneb mitmesuguseid laguühendeid.

Tatikas on väärtuslik seen

Kõiki puravikke iseloomustab suhteliselt lihakas viljakeha. Kübara alumisel küljel on käsnjas kiht, mille moodustavad torukesed. Selles kihis valmivad puravike eosed. Et torukeste kiht eraldub kübarast suhteliselt hõlpsalt, siis on tavaks see puravike puhastamisel eemaldada. Tegelikult on noortel puravikel torukestekiht tihe ja kõva ning vägagi toitaineterikas. Järelikult tasub noori puravikke süüa koos kübaraaluse kihiga. Suurematel ja vanematel eksemplaridel tuleks torukeste kiht enne toiduks tarvitamist siiski eemaldada. Omaette rühma puravikuliste seltskonnas moodustavad tatikad. Ehkki paljud seenekorjajad suhtuvad nendesse põlastavalt, on tegemist väärtuslike söögiseentega. Paljudel tatikaliikidel katab kübarat limane nahk, mis tuleks enne toiduks tarvitamist eemaldada. Ja veel, mitmete tatikaliikide seenelihal on tugevalt parkivad omadused, mistõttu nende korjamisel ja puhastamisel värvub sõrmede nahk pruuniks.

Mida vanem puravik, seda vähem valke

Lisaks silmailule ja leidmisrõõmule on puravikud ka suhteliselt toitaineterikkad võrreldes teiste seentega. Nii on puravikud ühed valgurikkamad seened, mida meie metsadest korjata võib. Valguvaesem on nende jalaosa, suhteliselt valgurohkem aga seenekübar. Mida vanem seen, seda vähem tema viljakehas valke on, sest valgud on koondunud eostesse. Ehkki süsivesikute ja rasvade kogus on seentes vägagi tagasihoidlik, on puravikud ka nendes loeteludes suhteliselt esirinnas teiste seente seas. Kõige rohkem on puravikes siiski vett. Tänu veerikkusele säilib metsast toodud seenesaak üsna lühikest aega. Veeküllusel on teinegi tagajärg - värsked seened on lahja toit, sest sajagrammine puravikukogus annab meile vaid mõnikümmend kilokalorit toiduenergiat.

Kui magu on tundlik...

Puravikke saab toiduks tarvitada mitmel viisil. Kõige olulisem tõde peitub selles, et need seened ei vaja keetmist, sest see muudab nad vintskeks ja libedaks. Kahjuks on paljudel inimestel harjumus keeta kõiki seeni ühtlaselt kaua ja neid siis soolata. Sellise valmistusviisiga kaotavad puravikud neile omase maitse ja lõhna. Puravikke võib praadida, marineerida, soolata, konserveerida omas mahlas, külmutada ja kuivatada. Kuivatatud puravikest võib jahvatamisel omakorda valmistada seenepulbrit. Võrreldes värskete seentega on kuivatatud puravikud oluliselt suurema toiteväärtusega. See on ka mõistetav, sest kuivatamisel on enamus veest seenetest ära auranud ja toitained on kontsentreerunud.

Paljud inimesed on ka tavaliste söögiseente suhtes ülitundlikud ja seente söömine põhjustab neil kõhuvalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Paraku peavad ülitundlikud inimesed seeneteroogade nautimisest loobuma. Arvestama peab sedagi, et seened on suhteliselt raskesti seeduvad toiduained. Seentes, sealhulgas ka puravikes, on rohkesti mao tegevust ergutavaid ekstraktiivaineid. Et on valke on seentes kasinalt, siis toimivad seenetoidud tugeva mao ergutina ja nende söömist ei soovitata mao- ja kaksteistsõrmiku haavanditega inimestele. Eriti vastunäidustatud on nendele inimestele marineeritud seened. Samuti pole seeneroad kohased inimestele, kes vaevlevad kas maksa- või neeruhaiguste käes.

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Kompost koduaias

Keskkonnateadliku ja säästliku elustiiliga pered peaks oma tekkivat prügi kindlasti sorteerima. Tutvu ka prügi sorteerimise juhisega. Käesolevas artiklis käsitleme biolagunevaid jäätmeid.

Kõik köögis tekkivad biojäätmed tuleks koguda kaanega suletavasse mahutisse, mida tühjendatakse iga paari päeva tagant. Tühjendada tuleks seda kompostihunnikusse. Kui mingil põhjusel seda pole ja jäätmete hulk on väike, siis piisab ka viljapuu alla kaevatud august, mis pärast täitumist väikese mullakihi või murumättaga kinni kaetakse.

Kompostimaterjaliks sobivad kõik köögis tekkivad toidujäägid: kartuli- ja köögiviljakoored, kohvipaks koos filtritega ja teejäägid, pühkmed, veeslagunev majapidamispaber, hallitama hakanud leib, munakoored, jne.

Kompostihunniku rajamiseks tuleks kõigepealt valida sobiv koht, mida saab mitu aastat järjest kasutada, sest paari aastaga kujuneb seal välja jäätmeid kompostiks tootev mullaelustik, mis iga aastaga aina suureneb  ja seetõttu ka kiiremini lagundab. Kompostihunnik võiks olla ka suure temperatuuri ja niiskuse kõikuvusega piirkonnas, sest siis mikroorganismid liiguvad külma ilma puhul sügavamale ja sooja ning niiske ilma puhul tulevad pealmistesse kihtidesse -  nii töötatakse kiirelt läbi kogu ladestatud kompost. Kompostihunnik ei tohi olla otsese ereda päikese käes. Hea on mõne puu või põõsa vari. Kompostihunniku laialivajumise eest kaitseks tuleks ehitada vähemalt kolme külge piirded.

Peamiselt tuleb komposti materjal aiast. Samas on oluline meeles pidada, et kompostihunnikusse ei pandaks poolvalminud seemnetega umbrohtusid ega ka haigeid taimi. Sellised taimed tuleb põletada.

Kõrgekvaliteedilise kompostmulla saamine on iseenesest suur teadus, kus olulisel kohal on kihtide tekitamine hunnikusse ja teatud ajal komposti läbikaevamine. Kodusel kasutamisel pole see nii oluline.

Korraliku kompostmulla valmimiseks kulub umbes 1-2 aastat, olenevalt tema täpsest koostisest ja ilmastikutingimustest.

Kompostihunnikusse satub tihti ka suuremaid objekte, mida hiljem väetisena kasutada ei soovita. Seetõttu on enne laialipuistamist soovitatav kompost läbi sõeluda (selleks kõlbavad väga hästi ka vanad vedruvoodid).

Kompostmulla tegemine on lihtne ning kasutab ära looduses toimivaid elutsükleid. Seetõttu soovitame toidujäätmeid mitte ladustada prügikonteineritesse, vaid ladustada toidujäätmed aianurgas paiknevasse kompostihunnikusse.

Kaalikas tervisele

Aastasadu on meil kasvatatud kaalika esiisaks peetud Gotlandilt pärit metsikut naerist. Kaalikas on tegelikult kapsa sugulane ja teda tunti juba keskajal köögiviljana. Kaalikas on kaheaastane juurvili, mille värvus on eri liikidel kas kollane, rohekas või lillakas, sisu osa valgest kollaseni. Tänapäeval on miskipärast teda vähem hakatud kasutama, kuid meie esivanemad suhtusid temasse hoopis austavamalt, seadsid ritta kõigi teiste hinnaliste toiduainetega. On säilinud legend, et kaalikas maksab samapalju hõbedat kui palju kaalub. Kaalika hea säilivus on see, mis annab talle suure väärtuse. Oluline on teada, et C-vitamiin säilib kuni kevadeni, maitseomadused ja välimus samad, mis sügisel. Loomulikult peavad olema selleks head hoiutingimused. Suvel, kasvuajal võib toiduks kasutada ka kuumtöödeldud lehti, mis samuti sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid. Viimasel ajal on meie aedades hakatud kasvatama ka kaalika sugulast - naerist, mis lühikese kasvuaja tõttu satub toidulauale juba suvel. Pehme ja mahlase viljaliha kõrval on sobilik kasutada ka naerilehti (suppidesse, hautistesse jne). Kahjuks sügiseks naeris puitub ja säilimine ületalve kahtlane. Seepärast tuleks naerid juba suvel süüa ja ülejäägid peenestatult sügavkülmutada.

Kaalika biokeemiline kooslus

Kaalikas on hinnaline toiduaine nii maitseomadustelt kui ka keemilise koosluse poolest. Juure osa sisaldab süsivesikuid (kuni 10%); vitamiinidest C (50mg%), B1, B2, PP, karotiini; mineraalainetest naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, , rauda; pektiinaineid.

Kaalikalehed on rikkad C-vitamiini poolest ja kaotavad oma mõrkja maitse keedetult.

Kaalikat kasutatakse toiduks nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, säilitades hästi vitamiini ja mineraalainete sisalduse.

Kaalikas maksab sama palju hõbedat kui palju kaalub.   

Kaalikas kui ravimköögivili

Kaalikat soovitatakse kui vitamiiniallikat aga samas ka kui valuvaigistit, sapiajatit, antiseptikut, haavade parandajat, bronhiidi leevendajat. Sama väärtuslik on ka naeris, viimane soovitatav podagra ja liigeste haiguste puhul.

Kaalikat ja naerist soovitatakse südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste, bronhiaalastma, unetuse jne puhul. Ravieesmärgil kasutatakse peamiselt toorelt ja ahjus küpsetatult. Loomulikult dieettoiduna võib teda keeta, hautada ja praadida peale eelnevat keetmist.

Kaalika hautised ja supid on soovitatavad mao-soole ja neeruhaiguste puhul. Dieettoiduna valmistatakse kaalikatoidud ilma soolata ja ravikuur peaks kestma vähemalt 2-3 nädalat järjest.

Soe kaalikamahl meega ravib bronhiiti ja ravikuuriks oleks vaja juua 1/2 kl kaupa 2-3 korda päevas vähemalt nädal järjest. Toormahla joomist tuleb alustada vähemate doosidega, seda eriti mao kõrghappesuse puhul.

Kaalikas toidutaimena

Oma tervislikkuse ja vitamiinirikkuse tõttu on ta üks põhilisi köögivilju kartuli kõrval. Sobib kasutada salatitena, suppides ja lisandina prae juures, samuti ka iseseisva toiduna.

Meie esivanemad pidasid lugu ahjus küpsetatud kaalikast ja naerist, mis parimana valmis puuküttega ahjus aga ka lausa lõkketuhas. Urgitsedes koore peidust auravat pehmet hõrgutist saame aru, et oleme unustanud kui hea toit on kaalikas. Ahjukartulite juurde praepannile peaks kuuluma ka kaalikas.

Lamba- ja sealihaleemes keedetud kaalikas on teiste köögiviljade kõrval omal kohal.

Viimasel ajal on vormitoitude hulk meil järsult vähenenud, kaalikavormgi on laual rohkem hiilgeaja mälestusena. Ometi on kaalikas meil hästi kättesaadav toiduaine ja mitte eriti töömahukas toiduvalmistamisel.

Ärme unustame hommikuste riisi-, tangu- ja kruubiputrudesse lisamast riivitud kaalikat, samuti köögivilja hautistesse võib panna kaalika kuubikuid.

Kaalikavorm

1 suur kaalikas, 1 l vett, 1,5 tl soola, 2 spl võid, 1 spl nisujahu, 0,5 kl piima, 1 tl suhkrut, 0,5 tl valget pipart, 2 spl riivsaia, 1 muna, muskaati.

Kaalikas kooritakse ja tükeldatakse. Kuubikud keedetakse soolaga maitsestatud vees pehmeks ja tambitakse puruks. Püree maitsestatakse suhkru, valge pipra ja muskaadiga. Segatakse hulka jahu, või, piim. Segu kuumutatakse vähe pliidil ja munaga segatud püree asetatakse seejärel rasvainega määritud vormi. Peale riputatakse riivsaia. Küpsetatakse ca 200oC juures 40-50 min. Süüa võib iseseisvalt koos hapukoorega või kartuli asemel praega või soolakalaga.

Kaalikavormi võib maitsestada mitmeti ja valmistada ka koos eelnevalt pruunistatud hakklihaga (kihtimisi vormi).

Tavasuhkru asemel sobib kasutada fariinisuhkrut, pealt katmiseks mandlilaaste, seesamiseemneid, pähklipuru.

Ettevalmistatud kaalikapüreest võib valmistada pallikesi võib kotlette, kasutades tihendainena mannat või jahu, kuumutatakse püreega tihenemiseni ja jahtunult lisatakse muna.

Muredad kaalikapallid

5 kl kaalikapüreed, 1 kl riivsaia (mannat või jahu), veidi kartulitärklist, 1 muna, musta pipart, 2 spl võid, 0,5 tl soola, 1 tl fariinisuhkrut. Veeretatakse ümmargused pallid, need riivsaias või jahus ning praetakse rohkes rasvas pannil pliidil või praeahjus.

Süüakse hapukoorega või praelisandina. Ka küpsetistes võib kasutada kaalikat, enamikus eelnevalt vees keedetult. Eriti hästi sobib sepiku koosluses ja pannkookides.

Arvestades eelnevat juttu, võiksid perenaised taas toidualauale tuua unustatud kaalika, mis esivanemate toidus oli igapäevane.

Allikas: terviseleht.ee, Aive Luigela

Aia kastmine

Levinud on teadmine, et aeda tuleb sügisest kevadeni kasta, kuid kuidas seda õigesti teha? Kui teed seda õigesti, siis saad aia ilust ja selle saadustest maksimaalse.

1. Tea, et taimed vajavad niiskust oma esimestel kasvunädalatelt. Sel ajal arenevad nende juurestikud.
2. Kasta potitaimi vastavalt nende vajadusele, kuid kindlasti kastekannuga. See väldib taimele kahjustuste tekitamist.
3. Kontrolli, kas muld on ka sõrme sügavuselt niiske. Kui on siis ei ole kastmiseks veel tarvidust.
4. Kasta varahommikuti, sest siis ei aurustu vesi liiga kiiresti. Ka hilisõhtune aeg on sobilik, kuid sel juhul võib niiskus maapinnale jääda ja tekitada niiskuskahjustusi.
5. Ära kasta kui selleks ei ole vajadust. Ülekastmine tekitab sama palju probleeme kui alakastmine.
   

Toataimed sügisel ja talvel

Sügisel enne külmade saabumist on ülim aeg tuppa tuua suvel väljas olnud toataimed.

Talviseks perioodiks asetage taimed ruumides võimalikult valgesse kohta. Akende pesemine parandab oluliselt valgustingimusi.

Taimede lehed puhastatakse sageli üle niiske lapiga või kasutatakse selleks spetsiaalseid leheläikega puhastussalvrätte. Paksu tolmukorra all ei pääse valgus taimedele ligi.

Talvel peab vähendama toataimede kastmist. Enne järgmist kastmist veenduge, et muld potis oleks jõudnud eelnevalt veidi kuivada.

Väetamist võib sügis-talvisel perioodil jätkata vaid parajasti õitsvatel toataimedel.

Loe edasi: Toataimed sügisel ja talvel

Kolimisstressi vähendamine

Kolimine on alati huvitav ning ärev aeg, sest kõik ootavad, mil end oma uues kodus mugavalt sisse seada. Küll aga kaasneb äreva ajaga terve nimekiri teemasid, mis vajavad Teie tähelepanu. Peate hankima kaste, pakkima asju, otsustama, mis ära visata ning mis alles jätta, otsustama, kas vajate abi, puhastama maja või korteri jne. See nimekiri jätkub mõistagi lõpmatuseni.

Et kolimine mööduks muretult, on võimalik kasutada mitmeid nippe. Üks neist on kolimisfirma palkamine. Kolimisfirmad pakuvad erisuguseid teenuseid ning nende abil võite säästa oma närve ning palju aega(mõned neist pakuvad isegi veetavale kaubale garantiid). Alljärgnevalt mõningaid kolimiseelseid nõuandeid.

Asjade loend

Käi toast tuppa ning pane kirja kõik, mida kolima hakkad. Eriti hea on see, kui suudad kokku panna nimekirja, milles on ka teatud struktuursus, lihtsustamaks hilisemat lahtipakkimist ning inventuuri. See aitab ka juhul, kui kolimisfirma suhtes on mõningaid kahtlusi või kui hakkate kindlustama oma vara kolimise käigus juhtuda võivate õnnetuste suhtes.

Elimineerimine

Kui olete oma nimekirja kenasti valmis saanud, käige see otsustava pilguga üle ning sorteerige välja vajalik ning „kriipsutage läbi“ ebavajalik. Hiljem asju peale laadides on töö lihtsam ning prügiauto tellides võite julgelt kõik minema visata. Kaaluge ebavajalike kuid korralike asjade annetamist neile, kes seda vajavad või nende taaskasutuskeskustesse viimist. Kellegi vana võib olla kellegi uus. Pidage meeles: mida vähem asju Teil on, seda vähem on Teil kolida.

Kolimisfirma palkamine

Enne kolimisfirma palkamist tehke selgeks, kas suudate seda endale lubada. Parimaks viisiks taoliste teenuste pakkujate leidmisel on tõenäoliselt Internet, täpsemalt otsingumootorid. Kui olete saanud kontaktandmed, valige nende seast hinnapakkumiste võrdlusel välja parim.

Kindlustamine

Eelnevates sammudes rääkisime inventuuri tegemisest ning oma vara üles täheldamisest. Nüüd on aeg selle nimekirja abil oma vara kindlustada. Kaaluge peale kolimisfirma kindlustusele ka alternatiivseid kindlustusfirmasid, kuna nende pakkumised on tavaliselt soodsamad ning paremate tingimustega. Need paarsada krooni, mille kulutate kindlustuse peale, säästavad Teie närve mõõtmatutes kogustes.

Pakkimine

Pea kõik kolimisfirmad pakuvad teenust, kus nad pakivad Teie asjad, viivad uude kohta ning laevad seal selle maha. Kui otsustate oma asjad ise kokku pakkida, kasutage tugevaid ja vastupidavaid kaste, milliseid võite leida kontoritarvete kauplustest ja kolimisfirmade kontoritest ja ladudest.

Professionaalsed kolimisfirmad võivad säästa Teie närve, aega ning tihtipeale ka raha. Nende abil tundub kolimine kui jalutuskäik pargis.

Materjalid talviseks katmiseks

Käesoleva artikliga anname lühikese ülevaata materjalidest, millega puid, põõsaid ja lilli talveks kinni katta. Järgnevalt põgus ülevaade enamlevinud materjalidest.

Pakasekaitsekangas

Välja töötatud Kesk-Euroopa tingimuste jaoks külmaõrnade taimede kaitsmiseks lühiajaliste külmalainete eest.

Keeratakse nagu kasukas ümber puu või paigaldatakse karkassile, et vesi saaks ära voolata.

Tuulutusavad üleval ja all!

Sobib paremini vertikaalseks kasutamiseks kui tekina peenrale laotamiseks (vettib läbi, tekitab niiske keskkonna või jäätudes külmasilla).

Kevadel eemalda, kui maa on sula.

Pese läbi õrnal rezhiimil pesumasinas – haigustekitajad hävivad!

Loe edasi: Materjalid talviseks katmiseks

Vanade majade müügiks elustamine

Oktoobri I pool

TOAS

•  Lõpetades õues aiahooaega, alusta rohelist aega toas! Muretse juurde ihaldusväärseid toataimi ja sobita neid oma toadisainiga.
•  Aeg-ajalt osta uus õitsev potilill, et leevendada elava värvi vähesust.

•  Alpikann ja krüsanteem ei peagi olema igikestvad, kuid õige hooldusega pakuvad nad silmailu mitu nädalat. Alpikann püsib kauem ilus, kui teda kasta alt poolt. Vett ei tohi seisma jätta üle poole tunni. Lisa kastmisveele natuke tsitruseliste või orhideedeväetist, nii õitseb taim kauem ja õied on jätkvalt suured ning värvikad. Eemalda kollaseks muutunud lehed ja õitsenud õievarred kergelt tõmmates.
• Nüüd ole ettevaatlik toataimede ülekastmisega ja liigse väetamisega.
•  Algab kütteperiood. Tõsta taimed küttekehadest piisavalt kaugele. Alusta niiskemat õhku vajavate taimede piserdamisega. Pea meeles, et vesi peab jõudma taimeni pigem käesooja uduna, kui külmade piiskadena. Jälgi, et vesi ei koguneks lehtede kaelusesse.
• Tõsta lilled valgusele lähemale. Otsi ülesse taimede valgustamiseks mõeldud lambid. Valguse puudust on mõtekas ennetada, mitte tegeleda hiljem probleemide lahendamisega.

ÕUES
• On viimane aeg panna maha tulbi- ja hüatsindisibulad.
• Korja aiast taliõunad ja aseta keldrisse.
• Raputa köögiviljapeenardele komposti ja kaeva maa ümber.
• Ööde külmenedes kaeva maast välja daaliad ja gladioolid. Puhasta ja kuivata nende mugulad ja mugulsibulad ning pane külmavabasse kuiva ruumi talvituma.
• Paigalda eksootilistele õuetaimedele, nagu tääkliiliad ja õuekaktused, liigse vihma kaitseks katus.
• Korja kokku ja komposteeri kõik püsilillede ja köögiviljade maapealsed surnud osad: nõnda väldid haigustekitajate ja kahjurite levimist aias.
• Korja kokku ja hävita viljapuude alla kukkunud mädanenud viljad.

• Okaspuudel, eriti elupuudel ja kadakatel ilmnevad  võra sisepiirkonnas kollased oksad. Reeglina on tegemist vanade okstega, millest taim soovib enne talve vabaneda. Pruunistunud oksad tuleks kindlasti eemaldada ja kokku koguda, sest need on head kohad haigustele ja kahjuritele.
• Kasuta langenud puulehti multšiks või valmista nendest komposti. Tammelehed vii rododendronite alla.
• Varu taimede talvitamiseks vajalikke materjale: varjutusriiet, talvekangast, kuiva turvast, kuuseoksi jne.
• Vii terrassimööbel katuse alla talvituma. Puitmööblit õlita enne hoiulepanemist.
• Viljapuutüvede ümber pane liimvöö, nii püüad kerge vaevaga kinni puusse talvituma minevad kahjurid!
• Kanna tüvevalgendit viljapuude tüvele. Noorte viljapuude puhul hoiab see ära ka pisinäriliste (erinevate hiirte) koore näkitsemise soovi.

• Varu hiirte ja rottide vastu mürki, sest käes on aeg mil nad tungivad keldritesse, kuuridesse ja elamisse. Peibutavad söötmürgid pane taimedest kaugemale, kuid nii, et lapsed ja koduloomad neid torkida ja vihm leotada ei saaks.

• Öökülmast valgel murul mitte käia.

• Kontrolli kastmissüsteemide voolikui, et nad oleksid veest tühjad, et külmumine neid ei lõhuks.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.

Majoraan kuulub dieetvürtside perekonda

Majoraani kultiveeriti vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas kui rituaalset maitse- ja ravimtaime. Ta kasvab looduslikult troopikaaladel, ka Lõuna-Euroopas, Hiinas ja USA-s. Kõige väärtuslikumaks peetakse tänapäeval prantsuse ja tšiili majoraani.

Meil on tuntud prantsuse leht- ja saksa pungmajoraan, mis oma külmakindlusega sobivad meie ilmastikuoludesse. Majoraan on päikeselembeline taim, eelistab kasvada huumusrikkal mullal. Juulis-augustis avab oma rohekasvioletsed õied. Võrseid on õigem lõigata enne õitsemist ning kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Majoraan kuulub dieetvürtside hulka ja seega on ta paljude maitse-kuivsegude koosluses.

Majoraan mõjub rahustavalt

Väikesed seemned idanevad kaua, seetõttu tuleks tööd alustada juba aknalaual nii umbes märtsis-aprillis, avamaale külvatakse meie oludes juunis.

Majoraani tugev maitse ja lõhn tulenevad eeterlikust majoraaniõlist, mida ta sisaldab 1-2%. Kamprit meenutavas maitses võib aimata ka tüümiani ja pune maitset. Lehtedes on tamiini (5%), parkaineid, vitamiine (karotiini, C-vitamiini).

Ravimtaimena kasutatakse majoraani maapealset osa. Et majoraanis leiduvate eeterlike õlide segu toimib ühelt poolt toniseerivalt, teisalt aga valuvaigistavalt ja antiseptiliselt, siis on reuma, podagra ja liigesepõletike puhul tehtud majoraanivanne. Samas võib valmistada salvi (analoogselt saialille salviga) ja ravitakse sellega veenilaiendeid, valutavaid liigeseid ja lihaseid.

Majoraanitee mõjub rahustavalt, seedekulglale spasmolüütiliselt, seda on kasutatud köha ja hingamisteede põletike korral; aitab ka meeleolulanguse ja peavalude vastu. Tee valmistamiseks võetakse ainult 1 tl ürti 1 klaasi kuuma vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund ja juuakse paar klaasi päevas 6-7 päeva järjest.

Majoraan on suurepärane maitseaine

Meil kasvatatakse peamiselt maitsetaimena, kuid palju kasvatavad ka mesinikud, kuna on hea meetaim. Maitseainena on tuntud kõikjal ja ammust ajast vorstirohu nime all. Suure vürtsikuse tõttu lisatakse toitudele väikeses koguses, on tähtis maitseaine soolavabas dieedis. Majoraan on suurepärane maitseaine liha- ja köögivilja-, eriti maksa-, kaalika-, porgandi- ja kaunviljatoitudele, teda lisatakse kastmetele ja pekist väljapraetud rasvale koos sibula, õuna ning hariliku pujuga.

Teena on ta sobilik (ka külmana suvel) lõunasöökide juurde. Väga hästi sobib kasutada veretoitude juurde, seepärast on ammusest ajast kasvatatud majoraani verivorsti, vereleiva ja -käkkide maitsestamiseks.

Tasuks perenaistel harjutada ka hommikuputrudes, eriti tangu ja kruubi puhul, samuti teatud suppidesse nagu kalasupp. Imehästi sobib lambalihast toitudesse, eriti lambaprae maitsestamiseks. Järgnevalt pakun katsetamiseks huvitava majoraanisupi retsepti, mis sobib ka pidulikel juhtudel.

Majoraanisupp

200 g suitsuliha (soovitav lambaliha), 6 sibulat, 4 suurt porgandit, 1,5 kl värsket majoraani (0,5 kl kuivatatud), 20-25 rohelist karusmarja, 1 l lihaleent, 1 spl teravamaitselist kastet (sojakaste), peterselli, rohelist sibulat, soola.

Liha pruunistatakse kergelt, lisatakse sibul, porgand (tükeldatult) ja karusmarjad. Lisatakse sojakaste, lihaleem ja majoraan. Keedame kuni porgand on valminud. Enne serveerimist lisatakse sibul ja petersell.

Majoraani võiks sobitada ka porgandiga nagu pirukatäidistes või iseseisva toiduga.

Majoraaniporgandid

Porgandeid, soola, vett, võid, rõõska koort, majoraani. 4-5 porgandit tükeldatakse ja keedetakse vähese soolaga maitsestatud vees. Eraldi nõusse lisatakse või ja kallatakse juurde ilma vedelikuta porgand. Lõpuks lisatakse klaas koort ja majoraani.

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela

Aloe vera

Aaloe on rahvameditsiinis hästi tuntud taim, Araabia poolsaarelt pärit sukulent, mida ka Eesti peredes on aknalaual juba aastakümneid kasvatatud. Vähenõudliku ja tagasihoidliku taimena on ta hästi vastu pidanud ning eeskätt nohuvastase mahla allikana tuntuks saanud. Ajapikku on teada saadud, et taime mahl on hea ka maohaavade ja seedehäirete puhul, päikesepõletuse ja nahahaädade puhul. Aaloemahlaga ja geeliga maitsestatakse jogurtit ja niisutatakse taskurätte, rikastatakse lõnga ja hügieenisidemeid. Seep ja aaloed sisaldav kreem ja huulepulk on sellised igapäevased head asjad.

Aloe Veral on head bakterite- ja seentevastased omadused, ravib ja leevendab allergilisi nähtusid, aknet ja psoriaasi. Põhiliselt kasutataksegi aloe verat päikesepõletuste ennetamiseks ja leevendamiseks,  naha igapäevases hoolduses, nahal ilmnevate  allergiliste nähtude ravis, genitaalherpese ravis, psoriaasi ja akne ravis. Ta vähendab kihelust ja sügelust ning valu ja selle abil on saavutatud häid tulemusi kiiritusravi vaevuste leevendamisel. Vaata siit, kuidas alternatiivmditsiinis aloe vera kasutust leiab.

-Indias on selle taie nimi Ghartaumari või Gheekvar või GwarPatha, Pakistanis Quargandal, Lõuna-Ameerikas  Sabila. Indoneeslased tunnevad Aaloed kui Lidah Buaya ja Taimaal “Crocodile Tail”.

40 võimalust aloe vera kasutamiseks.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.

Jõulutähe hooldus

Jõulutäht ehk kaunis piimalill on pärit Kesk-Ameerikast.

Jõulutähte tuleb kaitsta külma ja tuuletõmbuse eest. Poest ostes ei tohi paberisse pakkimata taimega õue minna isegi ainult autosse jõudmiseks. See võib olla üheks põhjuseks, miks taim varsti lehed kodus langetab.

Toas kasvades vajab ta sooja 15-19°C, kuid talub lühiajaliselt jahedamat temperatuuri isegi kuni +5°C.

Kasvukohaks valitakse võimalikult valge koht, aknal talub ta isegi päikesepaistet.

Kastmiseks soovitatakse pott asetada kümneks minutiks veeanumasse. Jõulutähte kastetakse korrapäraselt toasooja veega nii, et muld oleks enne järgmist kastmist jõudnud taheneda. Näpuga mulda katsudes tundub tahenenud muld pealt sooja ja kuivana. Kuid samas ei tohi lasta kuivada mullal ka tuhkkuivaks, taime juured ei talu läbikuivamist!

Samuti võib tugev temperatuuri kõikumine televiisori, arvuti või mõne küttekeha läheduses  põhjustada lehtede varisemist.

Jõulutähe valge piimmahl võib olla ärritava toimega. Kui mahl satub nahale või silma, tuleb piimmahl kiiresti voolava vee all ära loputada.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Suvelillede külvamine (video)

Kuidas vähendada stressi

·        Ära võta endale rohkem kohustusi, kui neid täita jõuad. Õpi ütlema mõnikord ka ei, sest kõike teha ei suuda keegi.

·        Kasuta lõõgastusvahendeid, nagu mediteerimine, meeldiva muusika kuulamine, kaunite vaatepiltide nautimine kujutavas kunstis ja looduses.

·        Tegele korraga ühe asjaga. Kui tööd ja toimetused kasvavad üle pea, siis vali neist üks, millega jätkata. Kui oled juba seotud mitme asjaga, tööta nendega järgemööda.

·        Muuda oma elustiil nii tervislikuks kui võimalik: söö tervisele kasulikku toitu, piira kohvi joomist ja alkoholi, loobu suitsetamisest, puhka küllaldaselt, hoolitse regulaarse kehalise tegevuse eest, tasakaalusta töö- ja kosutusperioodid, et taastada füüsilist ja vaimset töövõimet.

·        Tee tööpause, et võtta aeg maha ja pühenduda oma meelistegevusele, mis pakub mõnu.

·        Hoolitse selle eest, et sul oleks sõpru ja et alati võiksid leida armastust, toetust ja nõuannet oma perekonnalt.

·        Täienda pidevalt oma erialaseid teadmisi ja hangi informatsiooni kõige uue kohta, et sul poleks raskusi oma kutsealal.

·        Leia oma tegevusalal endale mõttekaaslasi.

·        Kui stressist on raske üksi võitu saada, pöördu arsti poole. Koostöö arstiga aitab leida jõudu ja tuge raskustest üle saamiseks.

Allikas: Terviseleht

Suvine viljapuude hoolduslõikus

Viljapuu hoolduslõikus piirdub suvel tavaliselt uute, taevasse suunduvate kasvude murdmisega, mis tulevad kinnituskohast kenasti lahti ilma, et koorerebendit tekiks ja kuna oksakääre ei ole vaja kasutada, siis pole ka ohtu, et tüügast jääb. Kui soovid puud kujundada ja lõigata puitunud osa, siis peab muidugi käärid appi võtma.

Pildil uued, taevasse suunduvad kasvud, mis tuleks ära murda.

Noorte viljapuude hooldamise peab jätma suvesse seetõttu, et kevadise lõikusega läheb puul pea sassi ja ta hakkab mittevajalikke kasve ajama. Suvise lõikuse kasuks räägib vesivõsude mittetekkimine ja haavade kiire paranemine.

Oksa otsi ei soovita niisama kärpida, et harunema hakkaksid, seda teevad nad nagunii kui ootad. Ka ladva võid ära lõikamise asemel hoopis nööriga alla painutada kui sulle sobiv puu kõrguskasv on käes.

Ladva painutamise ja okste sidumisega ole ettevaatlik, sest paelad võivad suve jooksul ootamatult sisse kasvada, liiga pinges oks võib murduda ja lõdvalt seotud püsti tagasi sirguda. Seetõttu on vaja seotud kohti aeg-ajalt üle vaadata. Kõige parem kodune sidumisvahend on naiste sukad/sukkpüksid. Vana pehme voodilina ei ole hea kuna sidumisel on ta liialt jäik, ka trikotaažriba muutub õueoludes jäigaks. Aianduskauplused pakuvad sobivaks sidumisvahendiks spetsiaalseid kinnitusvahendeid. Ka vaata, et latv suure kaarega alla tuleks, sest nii saab kenam ja murdumisohtu ei teki.

Ka vanu viljapuid võib suvel lõigata - noorendada. Väga suur noorenduslõikus on soovitav siiski kevadesse jätta, sest siis on puul aega terve kasvuperioodi jooksul taastuda. Kui puule jääb alles palju oksi ja lehti, siis suvine lõikus võrreldes kevadisega on parem vesikasvude mittetekkimise ja haavade kiire paranemise seisukohast. Kevadel lõigates murra kindlasti vesikasvud ära sama aasta suvel!

Õige lõikusaeg on alates peale jaanipäeva, siis on puu oma energia ära suunanud õitesse, lehtedesse, viljadesse ja õunu kasvatades ei ole tal aega vesikasvudele mõelda. Lõikusega sügise peale jäädes, siis kui kasvud on juba puitunud, on vesikasvude tekkimine taas kindlustatud.

Suvel võib lõigata kõiki meil kasvavaid viljapuid: õun, kirss, ploom, pirn, aprikoos, virsik. Viimased kipuvad sisemaal külmaga välja minema, aga rannikul soojas ja tuulevaikses kohas kasvavad kenasti.

Ka astelpaju lõigatakse kasvuperioodil. Tavaliselt toimub hoolduslõikamine koos viljade korjamisega, sest nii on mugavam. Lõigatud oks pistetakse koos viljadega sügavkülma, sest külmutatud astelpaju mari tuleb oksa küljest tunduvalt paremini lahti. Koduse külmiku korral on soovitav oksad paraja suurusega lõigata ja lehed küljest ära noppida, siis mahutab külmiku sahtel rohkem väärt kraami.

Soojal ja niiskel perioodil lõigates soovitatakse lõikekohad haavapeitsiga üle tõmmata kuna õhus levib palju seeneoseid. Tea, et haav saastub juba lõikamise ajal. See tähendab, et kohe peale oksa lõikamist peaksime lõikekoha desinfitseerima, mis on üsna tülikas tegevus ja nõuab kolmanda käe olemasolu. Parem on lasta haaval kuivada ja siis kui puit ilmutab kuivamise märke haavapeitsi või õlivärviga katta.
Ilmastiku eest on oluliselt vajalikum puitu kaitsta, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Samal põhimõttel värvime puitaeda ja maja fassaadi. Kuivanud puit on nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui kaitsekiht on haavalt maha kulunud, tavaliselt 1-2 aastaga, siis tuleb uuesti katta.
Seeneeoste vastu soojal ja niiskel suvel ei saa, seetõttu on kavalam lõigata päikesepaistelise ja kuiva ilmaga, siis seeneeoseid õhus ei ole. Lõigatud kohad kata kindlasti puupalsami või õlivärviga. Palsam ja õlivärv kinnituvad lõikekohale, aga vaha mureneb või sulab maha.
Haiguste ja kahjurite vastu saab vaid lõikuse ja igaaastase hooldusega. Puid peab ka väetama ja kahjureid ennetama.
Saadaval on palsamid ja peitsid puudele ja põõsastele lõikehaavade kaitseks välismõjude eest. Väga hästi sobib ka vana hea õlivärv.

Kasuta vaid teravaid lõikeriistu. Lõikehaav peab saama sile, et kahjuritele peidukohti ei jääks. Kui lõikehaava äär jääb kare, silu see kohe peale lõikust terava pussi või aianoaga. Hiljem puit kuivab ja parandamine ei ole enam nii kerge. Näiteks Fiskarsi väikese matkasaega, mis on terav, saad head lõiked. Tavaline käsisaag viljapuid lõigates nii mugav ei ole.

Kare ja katmata lõikekoht ning tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskuse endasse ja selle tagajärjel aja jooksul pehkib. Ka seeneeostele meeldib sellistele kohtadele kinnituda. Oks tuleb saagida tüve ligidalt ehk oksakrae pealt. Igaks juhuks pikema lõikekoha jättes, jätad tüüka. Tüügaste kaudu lähevad puu sisse haigused ja puu võib kahjustuda juurteni.

Pildil on kahetüveline puu ning on hästi näha, miks soovitatakse kasvatada ühetüvelisi ja mitmetüvelistel puudel pingsalt jälgida harunemiskohas kokkukasvamist. Kokkukasvamiskohas tekib lohk, kuhu vesi koguneb ja talvel jäätudes paisub kahjustades puud. Harunemiskoht kogub ka samblakõdu ja õhus lendavad õied, tolmu jms ning alguse saab kõdunemisprotsess. Lõpuks pääseb vesi puu sisemusse ja kahjustus süveneb ning puu sisse tekib kõdunemisprotsessi tagajärjel huumus. Samamoodi tekib puu sisse mullane auk tüüka kõdunedes.

Pildil tagasi lõigatud tüükad. Vasakul annab oksa kõdunemisest päästa katmine värvi või puupalsamiga. Paremal on auk nii suur ja pehkinud, et katmine ei anna tulemust. Selline oks või tüvi on soovitav võimaluse korral maha saagida ja teisest tüvest uus oks asemele kasvatada.

Pildil vähikahjustusega õunapuu. Võimalusel lõika terve oks välja ja lase uus asemele kasvada. Kui tegemist on tüvega, siis lõika terava noaga krobeline osa ära ja kata värvi või puupalsamiga.

Viljapuude lõikamine on mõistlik endale selgeks teha, sest puid peab hooldama igal aastal. Sul on võimalus osaleda mõnel koolitusel või kutsuda spetsialist paariks tunniks aeda ennast õpetama. Kevadel teevad koolitusi Puukoolid, Rahvaülikoolid, aednikud ise.

Sügisel jäta puule aega talveks valmistuda. Kuiva suve ja sügise korral tuleb puid sügisel tugevalt kasta, mis on puule vajalik veevaru talletamiseks, et talve üle elada ja kevadel, kui maapind on veel külmunud, intensiivse päikese vastu seista.

Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.

Tee ise kuusepuu

1. home made christmas tree construction 2, 2. Oh Cork Christmas Tree!, 3. Handmade Trees, 4. Whimsical Christmas Tree, 5. Yarn Christmas trees, 6. handmade fabric trees, 7. christmas tree, 8. My Christmas Tree · Mi Árbol de Navidad, 9. Felt Christmas Tree

Käesolevad nipid on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.

Lillesibulate istutamine

Sibullilled armastavad sooja ja valget kasvukohta. Enamus neist vajab kasvamiseks sõmerat, toitaineterikast ja vettläbilaskvat mulda. Vaid nartsissid taluvad savikamat pinnast, kuid mitte seisvat vett.
Lillesibulate jaoks kaevatava augu sügavus võrdub sibula kolmekordse läbimõõduga. Näiteks kui tulbisibula läbimõõt on 5cm, siis istutatakse ta  3x5=15cm sügavusele mulda.

Mõned näpunäited

Istuta sibullilli suuremate gruppidena, grupeeri neid värvuse, kasvukõrguse ja õitsemise aja järgi. Nii võid istutada mitu korvi ühesuguste lilledega üksteisega lähestikku. Suured värvilaigud pääsevad aias kevadel hästi mõjule.

Nartsissisibulate parim istutusaeg on august, siis on muld veel soe ja sibulad juurduvad kiiresti.  Nartsissid armastavad savikamat mulda ja nende sibulad mügridele ei meeldi.
Lumi- ja märtsikellukeste sibulad peaks mulda istutama esimesel võimalusel pärast nende muretsemist, sest sibulad on väga õhukese kestaga ja kuivavad ruttu.
Kuna lillesibulatel puudub kaitsev soomuste kiht, müüakse nende sibulaid pakendites saepuru sees. Lumi- ja märtsikellukesed kasvavad aastaid muretult samal kohal. Neid kaevatakse üles vaid paljundamise eesmärgil.

Püvilillede ja liiliate sibulad istutada viljakasse ja hästi vett läbilaskvasse mulda. Sibulad ei talu liigniiskust. Poest ostetud sibulad tuleks maha istutada võimalikult kiiresti, et vältida nende läbikuivamist.

Tulpide sibulad vajavad juurdumiseks jahedamat mulda. Nende parim istutusaeg on septembri lõpus või oktoobri alguses. Tulpe (välja arvatud Greigi- ja metstulbid) on soovitatav maast üles võtta igal kevadel peale lehtede kolletumist.
Krookuse sibulad pannakse maha samal ajal tulpidega.

Krookused on väga dekoratiivsed murus. Muruplatsile istutamiseks lõigata lahti sobiva suurusega murumätas, kobestada selle all olev muld või lisada värsket mulda, istutada sibulad vajalikule sügavusele suuremate gruppidena, seejärel paigaldada murumätas tagasi. Krookuse sibulad võivad maas olla aastaid, mõned sordid vajavad ülesvõtmist 3-5 aasta tagant.
Hüatsinte istutatakse  oktoobris. Hüatsindid õitsevad rikkalikumalt, kui võtta sibulad maast üles igal kevadel peale lehtede kolletumist

• Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta  näriliste eest, väldib sortide segunemist  peenras ja muudab sibulate ülesvõtmise lihtsamaks.
• Varusta korvid siltidega, millele on märgitud sordinimi ja õie värvus ning taime kõrgus
• Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
• Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed. Nii ei keskendu sibul seemnete valmistamisele ja säilitab parema kasvujõu.
• Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
• Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel nt tagavarapeenrasse kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
• Märgi sibula kolmekordne suurus  markeriga istutuskühvlile või puuvaiale. Nendega augu sügavust kontrollides on kindel, et sibulad saavad õigele sügavusele.

Mida teha kasutatud mootoriõliga?

Mida teha kasutatud mootoriõliga? Paljud autoomanikud vabanevad määrdeainetest neid maha kallates. Sellisel viisil mootoriõlist vabanemine kahjustab keskkonda väga rängalt. Lisaks sellele jõuab see ajapikku põhjavette ning sealt kaudu Teie enda joogivette. Õnneks on täna võimalik vabaneda kõigist loodust kahjustavatest kodustest määrdeainetest ja muudest vedelikest ilma suure vaevata ja keskkonda rikkumatta. Alljärgnevalt seletame lahti miks määrdeainete taastöötlemine kasulik on.

Ümbertöödeldud õli kasutusalad

Ümbertöödeldud õli on väga kasulik ja selle niisama ära viskamisel puudub igasugune kasutegur. Kuna mootori töös ei kulu kogu õli ära, annab seda puhastada ja taaskasutada uutes õlides ja teistes määrdeainetes. Pealegi, olemasoleva õli taaskasutamine on märksa energiaefektiivsem kui toornafta töötlemine. Peale mootoriõli puhastamist võivad Teie neljarattalise sõbra mahald leida kasutust väga erinevates kohtades – näiteks baasmaterjaliks uue õli tootmisel. Naftast mootoriõli tootmisel peab kasutama tunduvalt rohkem baasaineid ja seega hoiate loodust ning Teist jääb maha väiksem ökoloogiline jalajälg. Peale taaskasutatud õli tootmise võib sellest õlist saada kütus või isegi asfalti või tsemendi tootmisel vajalik komponent. Nagu näete, on mootoriõli taaskasutamisel mitmeid väljundeid.

Joogivee kõlblikuna hoidmine

Mootoriõli, mis jõuab murule kallatuna põhjavette, rikub joogivee tihtipeale täielikult. Kuna piisab ühest liitrist õlist, et reostada miljon(!) liitrit puhast vett olge taoliste ainetega väga ettevaatlikud ning peale kasutamist viige see vastavatesse taaskäitluspunktidesse.

Ürglooduse kaitsmine

Kuigi Teie enda tarbeks kasutatud õli kogus pole niivõrd suur nagu teleri vahendusel nähtud katastroofide puhul, on tegemist ohtliku ainega mitmetele liikidele.

Suur osa töötlemata mootoriõlist jõuab ookeanidesse, kus ta tekitab suuri kahjustusi. Kasutatud mootoriõli jõuab sinna peamiselt merelinnade jõgede reostuse kaudu.

Vette sattunud õli moodustab vee pinnale kleepuva kihi, mis takistab mereloomi ja –lindude normaalset elu elamast. Õlilaigud ei „lagune“ ja seega kipuvad ajapikku kogunema ja teatud kohtadesse settima.

Lagunemata õli uhub üldiselt kaldale, kus ta reostab ranajoont ja sealset elustikku. Lisaks sellele kahjustab maale jõudnud õli ehitisi, mis on vette rajatud, põhjustades probleeme nii elukeskkondadele ja ka omandile.

Umbrohutõrje enne muru rajamist

Enne muru rajamist on tähtis hävitada mullast pikaajalised ja raskesti tõrjutavad umbrohud, nagu näiteks orashein.
Umbrohutõrjeks murudel, milles ei ole ristikut, sobib taimekaitsevahend Starane (20 ml segatuna 2 l vees, piisab ca 100 m² muru pritsimiseks). Starane mõjub taimedele peamiselt lehtede kaudu. Hiljemalt 3-4 nädala möödudes umbrohtude kasv lakkab ja need hävivad. Võilillede tõrjel on tulemus parim, kui võililli pritsida rosetifaasis, st leheroseti keskel on roheline (veel avanemata) õiepung ning õievars ei ole veel moodustunud.

Sammal vallutab muru, kui:
* pinnas on liigselt tihenenud
* muld on happeline
* muru pole pikka aega väetatud, pinnas on toitainetevaene
* muld on liigniiske
* liiga varjuline kasvukoht

Sammaldumisele kalduvat murupinda peaks paar korda suve jooksul õhustama. Selleks võiks kasutada näiteks aiaharki, tehes murusse auke. Neisse aukudesse on hea rehitseda turba-liiva segu. Nii saavad juured hapnikku ja murutaimede kasv taastub. Sambla kasv on samas raskendatud.

Muru vajab päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Maja põhjapoolsel küljel ja puude, põõsaste all muru ei taha kasvada. Sellistel aladel võikski lasta samblal kasvada või istutada sinna varju taluvaid püsikuid.

Mulla happeliseks muutumist saab ära hoida regulaarse lupjamisega, lisades 2-3-aastaste vaheaegade järel ca 40 kg dolomiidijahu 100 m²-le.

Spetsiaalsete samblaeemaldustoodete kasutamisel muutub lühikeseks ajaks järsult mulla pindmise kihi happesus. Seda sammal ei talu ning tõmbub mõne päeva möödudes pruuniks ja kuivab. Kuivanud sammal riisutakse murust välja, lisatakse tekkinud tühikutesse lubjatud ja väetatud mulda ning külvatakse uued seemned.

Kevadine muruväetis on eriline abimees võitluses muru sammaldumise vastu. Varakevadine laotamine murule tõstab mulla pindmise kihi pH-d, takistades sellega sambla arengut. Tänu toitainete sisaldusele aitab see ühtlasi kaasa tugeva kvaliteetse muru kasvule. Toitaineid ei jätku kogu suveks, seetõttu lisaväetamine suvise täisväetisega jaanipäeva paiku on vajalik.

Käesolev artikkel on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.