Nokitse.ee

Muru hooldus

Hästiplaneeritud ja hooldatud muru kaunistab iga aeda. Me kõik soovime, et meie muru oleks tumeroheline, hästitallatav, sambla- ning umbrohuvaba. Tallamiskindla muru eelduseks on piisav niiskuskogus ja väetamine spetsiaalsete murule mõeldud väetistega.

Olulisel kohal on muru hooldus, mida tuleks teha nii kevadel kui ka sügisel. Kogu muruga kaetud ala tuleks üle rehitseda ning eemaldada oksad, surnud taimeosad ja lehed. Rehitsemine õhutab ka muru pinda, mille tulemusena muru juured saavad lisaõhku ning hakkavad paremini kasvama.

Tähtis on ka muru niitmine. Tallatavat muru tuleks ideaaljuhul niita 1-2 korda nädalas. Tihedamalt tasub niita kevadel kui muru kasv on kiire ning vähendada tuleks niitmistihedust suvel, mil tihti on põuaperioode. Juhul kui muru on enne niitmist liiga pikaks kasvanud, tuleks pärast niitmist lõigatud muru kokku riisuda ning komposteerida.

Ilusa tumerohelise muru saamise valemi üheks osaks on tasakaalustatud väetamine. Lisaks lämmastikule, kaaliumile ja fosforile vajab muru ka väävlit, boori, magneesiumi ja rauda. Seega väetage enda muru.

Pintsel või rull?

Allikas: Vivacolor

Küttesüseemi valik: mugavus või kokkuhoid?

Ma usun kindlalt, et enamik inimesi on mugavad ja võimaluse korral eelistaksid alati sellist küttesüsteemi, mis ei vaja erilist käe pidevat külgepanemist.

Pea alati sellise teema tõstatamisel hakatakse võrdlema äärmusi. Äärmusi just jooksvate kulude mõttes. Võrreldakse alati puukütet või ahikütet ning mõnda mugavamat küttesüsteemi, näiteks õhk-vesisoojuspumpa. Kokkuvõttes võrreldakse puuküttega kaasnevat küttekulu, soojuspumba tööks vajaliku elektrikuluga.

Arvutuskäikudesse laskumata on selge, et selliselt on eelis alati puukütte lahendusel. Ma ei ole puukütte vastane ja olen seda ka ise kasutanud, kuid selle kütteviisi mugavus ei ole kindlasti selline, mis mulle meeldiks. Võtame kasvõi olukorra, kus talvel plaanis nädalaks kodust lahkuda, siis tuleb ainult puitküttega lahenduse korral leida keegi, kes vahepeal maja kütmas käiks. Ja juhul, kui ole akumulatsioonipaagiga küttesüsteem, on kütmine ebaühtlane. Kord ülemäära soe ja kord veidi külm.

Ajakirjandusest võib lugeda, et Ameerikas on juba tekkinud selline põlvkond inimesi, kes juba ka pildi tarvis kruvi seina keeramiseks, kutsuvad töömehe. Sellist olukorda ei usu ma Eestis niipea tekkimas. Kuid aga mõelda, miks siis selliseid töid ise ei tehta, siis usun, et  seepärast, et väärtustatakse oma vaba aega ja keskendutakse sellele, mida osatakse või mida peetakse tähtsaks.

Ka Eestis on aja märk see, et järjest rohkem tellitakse teenuseid sisse nende tööde osas, mida enne ise tehti. Kui varem tegi igaüks ise oma kodus remonti siis julgen väita, et nüüd umbes pooled tellivad töömehed. Sellega väärtustatakse oma aega ja saadakse professionaalse teenuse abil kvaliteetne tulemus.

Aga tagasi küttesüsteemi juurde. Ebamugav küttelahendus võtab palju aega, seob inimese talveperioodil majaga, nõuab lisaks mitmeid küttesüsteemi haldamise ja hooldamisega seotud töid. Puuhalgude küttesüsteemid on kasutusel olnud pikka aega ning sageli ei mõeldagi muudele lahendustele, põhjendusega, et see on odavaim kütteviis. Kui aga juurde panna see aeg ja töö, mis sellega kaasneb, ei pruugi see olla enam ka kõige odavam lahendus.

Need, kes täna kaaluvad oma majale küttesüsteemi valikut võiksid aga sellele kindlasti mõelda ning leida lahenduse, mis elu lihtsamaks teevad. Täna on olemas juba automaatikat kasutavad puuküttel põhinevad veeküttesüsteemid, mis akumuleerivad energia ning võimaldavad näiteks ühe küttekorraga 2-3 päeva hakkama saada. See on suur eelis ja minu sõnum ongi ennekõike see, et kasuta maja küttesüsteemis automaatikat, mis tagab stabiilse temperatuuri ja oluliselt suurema mugavuse.

Vali endale küttelahendus, mis annab sulle vabaduse!

Kirjutas Eno Pappel, www.majaehitaja.ee koolituskeskkonna looja.

Aia kastmine

Levinud on teadmine, et aeda tuleb sügisest kevadeni kasta, kuid kuidas seda õigesti teha? Kui teed seda õigesti, siis saad aia ilust ja selle saadustest maksimaalse.

1. Tea, et taimed vajavad niiskust oma esimestel kasvunädalatelt. Sel ajal arenevad nende juurestikud.
2. Kasta potitaimi vastavalt nende vajadusele, kuid kindlasti kastekannuga. See väldib taimele kahjustuste tekitamist.
3. Kontrolli, kas muld on ka sõrme sügavuselt niiske. Kui on siis ei ole kastmiseks veel tarvidust.
4. Kasta varahommikuti, sest siis ei aurustu vesi liiga kiiresti. Ka hilisõhtune aeg on sobilik, kuid sel juhul võib niiskus maapinnale jääda ja tekitada niiskuskahjustusi.
5. Ära kasta kui selleks ei ole vajadust. Ülekastmine tekitab sama palju probleeme kui alakastmine.
   

Kodune tuleohutus

Igal aastal saab koduste tulekahjude tõttu vigastusi või hukkub tuhandeid inimesi. Enamasti on õnnetuste tekkepõhjused olnud välditavad ning peamiselt on need tingitud elanike hooletusest. Järgnevalt anname mõned näpunäited kuidas vältida võimalikke õnnetusi.

Loe edasi: Kodune tuleohutus

Puravik

Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki puravikke, tõsi, paljud neist on väga haruldased ja korjajatele leidmis- ega söömisrõõmu ei paku. Puravikukorjajatele lohutuseks, et nende ihaldusobjektidest on mürgine vaid saatana-kivipuravik, mis on Eestis suhteliselt haruldane. Mitmed puravikuliigid on aga mittesöödavad mõru maitse tõttu. Kõige sagedamini tekitab seenelistele meelehärmi sapipuravik, mis rikub tänu eriti kibedale maitsele seeneroa. Ei tasu korjata ka väga vanu puravikke, vaatamata nende ahvatlevalt suurtele mõõtmetele. Tavaliselt on nad ussitanud ja paljudel liikidel on viljakeha muutunud ebameeldivalt pehmeks-limaseks. Vananenud seente biokeemiline koostis on oluliselt muutunud ja nendesse koguneb mitmesuguseid laguühendeid.

Tatikas on väärtuslik seen

Kõiki puravikke iseloomustab suhteliselt lihakas viljakeha. Kübara alumisel küljel on käsnjas kiht, mille moodustavad torukesed. Selles kihis valmivad puravike eosed. Et torukeste kiht eraldub kübarast suhteliselt hõlpsalt, siis on tavaks see puravike puhastamisel eemaldada. Tegelikult on noortel puravikel torukestekiht tihe ja kõva ning vägagi toitaineterikas. Järelikult tasub noori puravikke süüa koos kübaraaluse kihiga. Suurematel ja vanematel eksemplaridel tuleks torukeste kiht enne toiduks tarvitamist siiski eemaldada. Omaette rühma puravikuliste seltskonnas moodustavad tatikad. Ehkki paljud seenekorjajad suhtuvad nendesse põlastavalt, on tegemist väärtuslike söögiseentega. Paljudel tatikaliikidel katab kübarat limane nahk, mis tuleks enne toiduks tarvitamist eemaldada. Ja veel, mitmete tatikaliikide seenelihal on tugevalt parkivad omadused, mistõttu nende korjamisel ja puhastamisel värvub sõrmede nahk pruuniks.

Mida vanem puravik, seda vähem valke

Lisaks silmailule ja leidmisrõõmule on puravikud ka suhteliselt toitaineterikkad võrreldes teiste seentega. Nii on puravikud ühed valgurikkamad seened, mida meie metsadest korjata võib. Valguvaesem on nende jalaosa, suhteliselt valgurohkem aga seenekübar. Mida vanem seen, seda vähem tema viljakehas valke on, sest valgud on koondunud eostesse. Ehkki süsivesikute ja rasvade kogus on seentes vägagi tagasihoidlik, on puravikud ka nendes loeteludes suhteliselt esirinnas teiste seente seas. Kõige rohkem on puravikes siiski vett. Tänu veerikkusele säilib metsast toodud seenesaak üsna lühikest aega. Veeküllusel on teinegi tagajärg - värsked seened on lahja toit, sest sajagrammine puravikukogus annab meile vaid mõnikümmend kilokalorit toiduenergiat.

Kui magu on tundlik...

Puravikke saab toiduks tarvitada mitmel viisil. Kõige olulisem tõde peitub selles, et need seened ei vaja keetmist, sest see muudab nad vintskeks ja libedaks. Kahjuks on paljudel inimestel harjumus keeta kõiki seeni ühtlaselt kaua ja neid siis soolata. Sellise valmistusviisiga kaotavad puravikud neile omase maitse ja lõhna. Puravikke võib praadida, marineerida, soolata, konserveerida omas mahlas, külmutada ja kuivatada. Kuivatatud puravikest võib jahvatamisel omakorda valmistada seenepulbrit. Võrreldes värskete seentega on kuivatatud puravikud oluliselt suurema toiteväärtusega. See on ka mõistetav, sest kuivatamisel on enamus veest seenetest ära auranud ja toitained on kontsentreerunud.

Paljud inimesed on ka tavaliste söögiseente suhtes ülitundlikud ja seente söömine põhjustab neil kõhuvalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Paraku peavad ülitundlikud inimesed seeneteroogade nautimisest loobuma. Arvestama peab sedagi, et seened on suhteliselt raskesti seeduvad toiduained. Seentes, sealhulgas ka puravikes, on rohkesti mao tegevust ergutavaid ekstraktiivaineid. Et on valke on seentes kasinalt, siis toimivad seenetoidud tugeva mao ergutina ja nende söömist ei soovitata mao- ja kaksteistsõrmiku haavanditega inimestele. Eriti vastunäidustatud on nendele inimestele marineeritud seened. Samuti pole seeneroad kohased inimestele, kes vaevlevad kas maksa- või neeruhaiguste käes.

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Millist mööblit osta uude korterisse

Isiklikku korterisse kolimine on alati põnev ja kiire aeg. Asi millele kindlasti põhjalikult tähelepanu pöörata on korterisse mööbli ostmine. Kuna tegemist on kulukate ostudega on mõistlik kulutada piisavalt aega planeerimisele. Mõistlik on kulutada piisavalt aega mööblipoodides, milledes saate asju enam-vähem nii tõsta, kuidas Te need oma korteriski paigutataksite. Kui Teie eelarve on väga piiratud, soovitame uurida oma tuttavatelt või sugulastelt, kas neil on juhtumisi mööblit, mida saaksite kasutada. Vahel on taaskasutuskeskustes ning komisjonikauplusteski head kaupa.

Elutoa mööbel

Peamine, millest elutoa mööbli soetamisel kinni pidada on eelarve. Kitsa eelarve puhul on mõistlik algul osta kaks mööblieset. Üks neist näiteks diivan, mis on eriti praktiline. Seda just sel põhjusel, et istudes teeme me kodus paljusid asju. Näiteks kui kutsume külla sõbrad või kui vaatame telekat. Samuti on seal võimalik teha koju kaasa võetud tööd või veeta õdus õhtu raamatu seltsis. Diivanid on tavaliselt aga väga kallid ja selle pärast soovitame hoida silm peal mööblipoodide sooduspakkumistel. Tavalise diivani alternatiiviks on lahtikäivad diivanid, mis täidavad päevasel ajal istekoha ülesannet ning muutuvad öösel magamiskohaks. Lisaks diivanile soovitame soetada sellega kokku sobiva laua- või põrandalambi.

Köögimööbel

Kitsa eelarve puhul on mõistlik valida toolikoht igale elanikule või üksi elades endale ning ühele külalisele. Kööki sisustades soovitame läbi mõelda, millised mööbli osad on vajalikud ehk kas Te üldse sööte köögis. Väikese korteri puhul soovitame mõelda selle peale, kuidas „peita“ asju ning tekitada rohkem vaba ruumi, sest selle abil muudate Te korteri visuaalselt suuremaks.

Magamistoa mööbel

Ühetoalise või stuudio tüüpi korteri puhul on mõistlik korteri ühte nurka osta ühe inimese voodi või lahtikäiv diivan. Kui eelarve on peale korteriostu väga koomale tõmmatud, soovitame muretseda madrats ning muude toas olevate asjadega muuta tuba hubasemaks. Alati kasulikud mööbliesemed on öökapp ja laualamp, mis täidavad olulisi funktsioone ning ei maksa tavaliselt palju. Eelarve piires on mõistlik ka soetada riidekapp, mis juhul kui Teil pole väga suurt garderoobi, täidab ka mingil määral panipaiga ülesannet.

Taimekaitse - kangad ja kiled

1. Peenravaip

Kasutusala
Peenravaip on vett ja õhku läbilaskev must polüpropeenkangas. Peenravaip on märgistatud ruudustikuga, mis hõlbustab taimede istutamisel võrdsete vahekauguste jätmist.
Maasika- või köögiviljapeenardes kasutatakse sageli ilma täiendava multshikatteta. UV-kaitse tagab materjali vastupidavuse mitme hooaja vältel. Tavaliselt eemaldatakse peenravaip tarbeaias peale saagi koristamist.

Haljastuses kasutatakse koos koorepurumultšiga. Väga pikaealine materjal.

Paigaldamine
Uue istutusala rajamisel paigaldatakse peenravaip ettevalmistatud ja väetatud mullapinnale. Planeeritavate taimede asukohtadesse lõigatakse terava noaga ristid ja taimed istutatakse ristide kohale kaevatud süvenditesse.
Kui peenravaipa ei kaeta dekoratiivmultshiga, peidetakse selle servad mulla alla.

Olemasolevale istutusalale paigaldatakse peenravaip siiludena. Siilude ühenduskohad pannakse ülekattega ja taime juurekaela ümbrus jäetakse peenravaibaga katmata. Iluaias kaetakse peenravaip dekoratiivkillustiku või koorepuruga.

2. Eemaldatav multšikile
Maasikakile:    0,06mm paksune polüetüleen, must, UV-kaitsega
Kurgikile:        0.04 mm paksune polüetüleen, UV-kaitseta

Plussid: 

1) Saak valmib varem
2) Suurem saagikus
3) Marjade ja kurkide tootmine väiksema kemikaalide hulgaga, kuna kile    takistab umbrohtude kasvu ja toitainete väljauhtumist mullast

Miinused: 

1) Varasema õitsemise tõttu suurem kevadiste hiliskülmade kahjustuse oht
2) Hilisem väetamine raskendatud, viljade kvaliteet langeb pärast teist saagiaastat. Lisaväetamiseks tuleb kile alla paigaldada tilk-niisutussüsteem.

3. Tekstiilmultš e. multšiloor
Kasutusala
Multshiloor on UV-kiirguse suhtes vastupidav, vett läbilaskev mustakiuline polüpropeenmaterjal, mida kasutatakse noorte taimede juurdumise kiirendamiseks vajaliku niiskustaseme hoidmiseks, umbrohu tõrjeks ning ka erinevate pinnakihtide eraldamiseks haljastuses, näiteks drenaaži ja substraadi vahel lillepeenras.Tekstiilmultshiga kaetud istutusalal säilib muld kohevamana kui peenravaiba või geotekstiiliga kaetud peenras, kuid tekstiilmults laguneb mõne aastaga ja vajab uuendamist. 

Paigaldamine
Tekstiilmultš laotatakse ettevalmistatud pinnasele ja sellesse lõigatakse terava noaga istutusaugud. Servad kinnitatakse mulla või muu materjaliga. Ilutaimede puhul kasutatakse koos multshikattega, milleks võib olla koorepuru või dekoratiivkillustik.
Multshiloor takistab edukalt tigude ja nälkjate tegutsemist taimede vahel.

4. Katteloor
Kasutusala
Katteloor on õhuke, väga kerge, valget värvi polüpropüleenkiududest kangas. Katteloori kasutatakse mulla soojuse ja niiskussisalduse hoidmiseks, öökülmade eest kaitsmiseks ning ka kahjurputukate vältimiseks. Külvi katmisel kattelooriga idanevad seemned kiiremini.

Paigaldamine
Katteloor paigaldatakse külvi puhul otse mullapinnale, kasvavate taimede puhul ettevaatlikult otse taimedele. Katteloor ei tohiks olla liiga pingul. Servadest kinnitatakse mulla, lauamaterjali, kivide või muu käepärasega. Kivide kasutamisel tuleb neid asetada piisavalt väikese vahekaugusega, vastasel korral on oht, et katteloor võtab tuule alla ja rebeneb.

5. Filterkangas e. geotekstiil
Kasutusala
Geotekstiil on polüpropeenkiududest valmistatud vett ja õhku läbilaskev väga vastupidav hallikas viltjas kangas, mida kasutatakse nii haljastuses kui teedeehituses pinnase tugevdamiseks, külmakaitseks ja umbrohu tõkestamiseks. Filterkangas eraldab üksteisest pinnasekihid ja tõkestab maapinna külmumisest tulenevaid kahjustusi.
Erosiooniohu korral kaitseb filterkangas erodeeruva kihi alla asetatuna selle kihi kadumist voolava vee, näiteks sademete mõjul, samuti tugevdab varisemisohtlikke piirkondi.

Levinuimad kasutusvaldkonnad:
- alusmaterjalina tänavakividest teedel ja terrassidel
- alusmaterjalina liiva- või kruusaradadel
- drenaaž-töödel
- pinnase kaitsena kalletel
- liivaste alade viljakamaks muutmisel
- liivakastide vooderdamisel
- astmestikel
- istutuskastide vooderdamisel
- veesilmade ja basseinide alusmaterjalina, samuti tiigikilele paigaldamiseks, kui tiigipõhi kaetakse graniitkillustikuga, et teravad kiviservad ei kahjustaks kilet.
- mänguväljakute kuivendus- ja tugevdusmaterjalina

Nipp!
- Väga liivastel aladel paigalda kauni ja vastupidava  muru saamiseks geotektiil kohaliku pinnase ja juurdeveetava kasvupinnase vahele. Mullakihi paksus filterkanga peal peaks olema min 20cm.
-Et muuta mudaseid tiigikaldaid liivasteks, aseta filterkangas talvel jääle ja kata liivakihiga. Jää sulades langeb kangas koos liivakihiga mudakihi peale. Kanga tiheda struktuuri tõttu muda sellest läbi ei pääse. Kaldad peavad olema piisavalt lauged.

- alusmaterjalina tänavakividest teedel ja terrassidel
- alusmaterjalina liiva- või kruusaradadel
- drenaaž-töödel
- pinnase kaitsena kalletel
- liivaste alade viljakamaks muutmisel
- liivakastide vooderdamisel
- astmestikel
- istutuskastide vooderdamisel
- veesilmade ja basseinide alusmaterjalina
- mänguväljakute kuivendus- ja tugevdusmaterjalina

6. Juuretõkkekangas

Väga tugev ja suhteliselt jäik, omadustelt geotekstiilile sarnanev pruunikas kangas. Kasutatakse suurte puude juurte eemalehoidmiseks istutusaladest või vundamentidest.

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Kasvuhoone

Meie põhjamaise taeva all moodustavad aed ja selle nurgas väike kasvuhoone aiaelu mõistetava terviku. Toimetamised aias on seotud igakevadise seemnete külvamisega, taimede paljundamisega, nende ette kasvatamisega, ajatamisega või külma eest varjamisega – seda kõike on meie kliimas raske korraldada ilma kasvuhoone abita! Kesksuvisel ajal pakub kasvuhoone suvitamise võimalust toataimedele, aga sügisilmade saabudes võimaldab ta suvepikendust erilistele aiataimedele. Külmal ajal aitab kasvuhoone ületalve elada mõnel õrnemal lemmikul. Kasvuhoone on ühtlasi ka aiapidaja jaoks väike isiklik sanatoorium -  koht, kus aurava joogitassi seltsis nautida kevadpäikese hellitushetki või jõudeajal soojendada aiatööst ja õuerõskusest vaevatud liigeseid.

Lisaks oma põhiotstarbele peab kasvuhoone aeda ja ümbritsevasse keskkonda hästi ka sobima. Mida nägusam see väikeehitis on, seda kindlam võib olla tema sobilikkuses. Kõikvõimalikest kättesaadavatest materjalidest kokku klopsitud ja juhuslike arhitektuuriliste lahendustega üritatud kasvumajad täidavad küll taimede kasvatamise ülesande, kuid võivad muuta maastikupildi, näiteks suvilarajoonides, talumatult inetuks!
Kui kasvuhoone pole ehitatud mõne  püsihoonega ühte, siis võiks ta asuda aias mitte just kõige silmatorkavamas või esinduslikumas kohas, samas mitte ka sedavõrd peidetult, et päikselgi raske teda üles leida oleks! Taimede kasvatamise seisukohalt pole kindlasti kasvuhoone õige koht suurte puude all, aga ka mitte lauslagedal, kus päikseliste päevadega tekib ülekuumenemise või liigse valgustatuse oht. Parim koht väikekasvuhoone jaoks on paigas, kus kõrvetava lõunapäikese varjamiseks jääb ette mingi puuvõra. Niisuguse võimaluse puudumisel tuleb kasvuhoonet ülekuumenemise eest vastavate varjutuskangastega ise varjutada.

Iga pisemgi kasvuhoone paneb proovile aiapidaja hoolivuse ja kannatuse. Muidugi on tähtsad kastmine ja väetamine, kuid kõige enam otsustab siin taimede õnnestumise kasvuhoone õigeaegne avamine ja sulgemine! Ka väikese kasvuhoone omanik peab heitlikel ilmastikuperioodidel, nagu kevadel ja sügisel, arvestama piiratud vabadusega või siis leidma endale asendaja, et minna rahuliku südamega mitmeks päevaks kasvuhoonest eemale.

Tänasel päeval on kasvuhoonearendajad leiutanud mitmeid väga nägusaid ja taimekasvuks suurepäraseid materjale, mis on parandanud kasvuhoone väljanägemist ja muutnud ka taimede kasvatamise palju efektiivsemaks. Vanade ühesuviste kilede asemel on nüüd olemas ultraviolettkiirte kindlad mitmeaastased kasvuhoonekiled ja kõrvetava klaasi asemel saab nüüd kasutada taimetervislikke ning nägusaid polükarbonaadist aknapaneele. Asjatundjate poolt välja mõeldud kasvuhooned on reeglina ka meeldivalt disainitud.

Käesolev artikkel on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.

Dekoratiivkillustike kasutamine

Dekoratiivkillustik sobib hästi multšikatteks okaspuupeenrasse või alpiaeda. Kõige enam levinud on helehall, tumehall või punakas graniitkillustik. Huvitava tulemuse saamiseks võib omavahel segada näiteks helehalli killustikku tumehalliga. Tumehalli killustiku lisamine paneb pinna elama ja annab sellele kujundusliku sügavuse.

Okaspuupeenras võib killustiku ja mullapinna vahele paigaldada PVC peenravaiba, multšiloori või geotekstiili.
Alpipenras killustiku ja mulla vahele eralduskangast ei panda, kuna paljud alpitaimed on padjandilised või võsunditega paljunevad ega saa kangaga kaetud alal edeneda.

Pea meeles!
- Alpipeenart rajades kasuta täiesti umbrohujuurtevaba kasvupinnast, kuna hiljem on killustikkatte seest juurumbrohtusid väga keeruline eemaldada.

- Kuna alpipeenras ei saa eralduskangast kasutada, tuleb paari aasta tagant killustikmultshi uuendada.

Väikepakendites müüakse ka erineva suurusega eksootilistesi dekoratiivkivikesi, nii nurgelisi kui ka ümarakujulisi, mille toon varieerub lumivalgest, elevandiluust või mererohelisest sügavmustani.

Ideid dekoratiivkillustike kasutamiseks:

-Väiksemate istutusalade multshimiseks koduaias

-Geomeetrilise kujuga istutusalade ja veesilmade ümber rajatavate hooldusribade katmiseks

-Toatamede potis mullapinna katmiseks

-Klaasist anumatesse istutatud toataimede poti maskeerimiseks

-Seadete tegemiseks klaasist anumatesse

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Kompost koduaias

Keskkonnateadliku ja säästliku elustiiliga pered peaks oma tekkivat prügi kindlasti sorteerima. Tutvu ka prügi sorteerimise juhisega. Käesolevas artiklis käsitleme biolagunevaid jäätmeid.

Kõik köögis tekkivad biojäätmed tuleks koguda kaanega suletavasse mahutisse, mida tühjendatakse iga paari päeva tagant. Tühjendada tuleks seda kompostihunnikusse. Kui mingil põhjusel seda pole ja jäätmete hulk on väike, siis piisab ka viljapuu alla kaevatud august, mis pärast täitumist väikese mullakihi või murumättaga kinni kaetakse.

Kompostimaterjaliks sobivad kõik köögis tekkivad toidujäägid: kartuli- ja köögiviljakoored, kohvipaks koos filtritega ja teejäägid, pühkmed, veeslagunev majapidamispaber, hallitama hakanud leib, munakoored, jne.

Kompostihunniku rajamiseks tuleks kõigepealt valida sobiv koht, mida saab mitu aastat järjest kasutada, sest paari aastaga kujuneb seal välja jäätmeid kompostiks tootev mullaelustik, mis iga aastaga aina suureneb  ja seetõttu ka kiiremini lagundab. Kompostihunnik võiks olla ka suure temperatuuri ja niiskuse kõikuvusega piirkonnas, sest siis mikroorganismid liiguvad külma ilma puhul sügavamale ja sooja ning niiske ilma puhul tulevad pealmistesse kihtidesse -  nii töötatakse kiirelt läbi kogu ladestatud kompost. Kompostihunnik ei tohi olla otsese ereda päikese käes. Hea on mõne puu või põõsa vari. Kompostihunniku laialivajumise eest kaitseks tuleks ehitada vähemalt kolme külge piirded.

Peamiselt tuleb komposti materjal aiast. Samas on oluline meeles pidada, et kompostihunnikusse ei pandaks poolvalminud seemnetega umbrohtusid ega ka haigeid taimi. Sellised taimed tuleb põletada.

Kõrgekvaliteedilise kompostmulla saamine on iseenesest suur teadus, kus olulisel kohal on kihtide tekitamine hunnikusse ja teatud ajal komposti läbikaevamine. Kodusel kasutamisel pole see nii oluline.

Korraliku kompostmulla valmimiseks kulub umbes 1-2 aastat, olenevalt tema täpsest koostisest ja ilmastikutingimustest.

Kompostihunnikusse satub tihti ka suuremaid objekte, mida hiljem väetisena kasutada ei soovita. Seetõttu on enne laialipuistamist soovitatav kompost läbi sõeluda (selleks kõlbavad väga hästi ka vanad vedruvoodid).

Kompostmulla tegemine on lihtne ning kasutab ära looduses toimivaid elutsükleid. Seetõttu soovitame toidujäätmeid mitte ladustada prügikonteineritesse, vaid ladustada toidujäätmed aianurgas paiknevasse kompostihunnikusse.

Suvelillede külvamine (video)

Lapse oma peenar

Juba nelja-viieastane laps tunneb huvi taimede ja nende kasvatamise vastu.  Taimehuvi saab suurendada ja aiatöid õpetada andes lapsele aiamaal peenra aiamaal või osa kasvuhoonest. Seal saab laps oma taimi kasvatada, nende eest hoolitseda ja saaki nautida. Ka väiksele rõdule mahub vähemalt üks anum, kus on pere pesamuna taimekesed. Lapsed armastavad väga mulla, seemnete ja taimedega mässata. 
Sealjuures peab lapsevanem olema abistaja, mitte töödejuhataja rollis. Kõige tähtsam on lapsele õpetada, et taimed on elavad, nende eest peab regulaarselt hoolitsema.  Kasvatussaadusi võib pildistada, kuivatada õisi mälestuseks või käsitöös kasutamiseks.  
Taimede kasvatamine võiks toimuda väiksel pinnal, mida lapsel on kerge hooldada ja kontrollida. Maalapikese rohimine, kastmine ja edukas hooldamine annavad lapsele hea enesetunde. Kasvatamiseks on parem valida kiirekasvulisi ja kergesti hooldatavaid taimi.

Väiksel lapsel on kergem käsitleda suuri seemneid. Kaunid ilutaimed, nagu lillhernes ja lilluba on suurte seemnetega. Ka herned, oad, päevalilled ja mais on suureseemnelised. Enne külvamist tuleb seemneid kuni 12 tundi soojas vees leotada, siis idanevad nad kiiremini ja ühtlasemalt.

Lastele meeldivad ja peenrale sobivad väiksemõõdulised juurviljad, nagu miniporgand ’Parmex’ ja minikõrvitsad. Värvikad redised idanevad ja kasvavad kiiresti, kuid nad võivad olla mõnikord kibedad. Kui neid korralikult kasta ja mitte kasutada palju väetisi, siis jääb maitse mahedam. Rediseid ja ka muid kiirekasvulisi juurvilju ei maksa külvata terve seemnepakk korraga, piisab, kui külvata 5-6 seemet nädalas iga, siis saab saaki terve suvi.

Laste aiamaal võiks kasvada veel naeris ‘Golden Ball’, nuikapsas, suhkruhernes ja lehtsalat. Värvikad ja naljaka välimusega on triibulise viljalihaga punapeet ‘Chioggia Pink’, punaselehine aedsalat  ja kollane patisson ‘Sunburst’. Soojal rõdul, valgel aknalaual või minikasvihoones kasvavad hästi kirsstomat ‘Totem’ ja rõdutomat ’Patio’.

Veidi suurem laps võiks proovida oma Halloween –kõrvitsa kasvatamist, see on ettevõtmine, mis  nõuab püsivust. Traditsioonilise kollase ja oranži kõrval võib proovida valge koorega kõrvitsasorti. Ühele kõrvitsale või rullkõrvitsale võib noaga lõigata lapse nime, mis venib vilja kasvades aina pikemaks.

Lapsi huvitavad kiirekasvulised, kirkavärvilised lilled, millest saab rõdukasti või terrassipotti luua oma taimekombinatsioone. Taimede arvus saab enne kokku leppida, kuid laske lapsel endal valida meeldivad taimed. Ka värvide valikul andke lapsele vabad käed, rõõmsad värvid sobivad alati omavahel kokku. Juurviljad ja ürdid on sageli dekoratiivsed ja kui lapsele meeldib, võib neidki lillede sekka istutada..
Mungalilled (Tropaeolum), saialilled (Calendula) ja kalifornia läänemagunad (Eschscholzia californica) on värvikad, otse avamaale külvatavad lilled. Päevalilli (Helianthus annuus) on väga kerge otse kasvukohale külvata. Vaasi lõikamiseks vali madalad sordid nagu ‘Hallo’ või’ Holiday’. Lõikelilleks külvake veel  aed-rõngaslille (Lavatera trimestris), elegantset klarkiat (Clarkia unguiculata), ümaralehist jänesekõrva (Bupleurum rotundifolium). Harilik lina (Linum usitatissimum) ja türgi mustköömen (Nigella damascena) on kerge kasvatada ja hiljem kuivatada.

Suuri lapsi võib paeluda mingi terviku, nt. liblikaaia planeerimine ja teostamine. Lillepeenrasse valitakse liblikaid ligimeelitavad püsililli ja suvikuid. Aniisi-hiidiisopi  (Agastache foeniculum) nimeline maitsetaim õitseb juba esimesel kasvuaastal. Ta on ka hea kuivatamislill. Ka teised maitsetaimed nagu piparmündid (Mentha), monardad (Monarda), salveid (Salvia) ja lavendel (Lavandula) on liblikatele meelepärased. Muud liblikate soosikud on leeklilled (Phlox) , harilik seebilill (Saponaria officinalis), kirju liilia (Lilium martagon) ja nelgid (Dianthus).

Päevalilledest ja lehtertapust (Ipomea) või ronivatest õisubadest (Phaseolus coccineus) võib valmistada sooja tuulevaiksesse kohta luua rohelise onnikese. Kõigepealt mõõda sobiva suurusega ala, mille äärtele külva või istuta ühtlaste vahedega päevalilli. Nende kõrvale külva lehtertappu või õisuba. Päevalilled kasvatavad pikad varred, millele ronitaimed edaspidi toetuvad ja klammerduvad. Üksteise vastas asuvad päevalilled painut ettevaatlikult kaareks ja kinnita omavahel. Vali võimalikult pikaks kasvavad sordid!

Pea meeles!

• Mõned lapsed on kärsitud ja tahavad kohe tegutsema hakata. Seetõttu varu taimekasvatuseks vajalikud asjad aegsasti.
• Aias mütates riided määrduvad, kuid see kuulub asja juurde ja on osa töörõõmust!
• Eriti põnev on paljude istutusaukude kaevamine.
• Pisikese aedniku tähtis abivahend on väike kerge kastekann.
• Kui hakkad lapsega koos toimetama, siis püsi abistaja rollis, ära pea loengut, vaid näita eeskuju.
• Külvake kiiresti idanevaid taimi.
• Lapse peenar ei pea alati olema nelinurkne, tee ümmargune peenar nagu pitsa, millel on erivärvilised, taimedest moodustatud lõigud.
• Ronitaimedest nagu nt. kiirekasvulistest ja söödavate kaunadega lattubadest saab nelja, otsast kinniseotud bambuskepi najale kasvatada tiheda lehtonni.
• Kui seemned on külvatud ja taimed istutatud, siis on hooldustööde aeg. Umbrohi tuleb kitkuda, taimi harvendada, peenart kasteta ja väetada. Aeg-ajalt ka saaki koristada.
• Mõned aiataimed, taimeosad, marjad ja seemned võivad olla mürgised, need tuleb lapsele kindlasti selgeks õpetada.

Kui linnalapsel pole oma aeda, siis rõdule annab suure poti sisse istutada kauneid taimi,  mis rõõmustavad väikest aednikku hilissügiseni. Kevadised erksavärvilised võõrasemad ja pärdiklilled (Mimulus hybrida) vajavad vaid kastmist, vähest väetamist ja ei karda külma.  Kuumaasika (Fragaria vesca) erinevad sordid annavad  magusaid punaseid, kollaseid või valgeid mammusid  juunist septembrini, pipramünt ja meelõhnaline rand-kivikilbik. Päevalille suured kollased õied, krõbisev suur värihein (Briza maxima), villapehme nõianõges (Stachys byzantina), värske piparmünt, magus lillhernes ja meelõhnaline rand-kivikilbik (Lobularia maritima) mõjutavad kõik lapse erinevaid tundemeeli.

Viieaastane Birgit valis oma suurde potti järgmised taimed:

Pärdiklill (Mimulus hybrida) külma kannatav, erksavärviline ja kiirekasvuline suvelill

Alatiõitsev begoonia (Begonia semperflorens) vähenõudlik soojalembene suvik

Kuumaasikas (Fragaria vesca) sort ‘Rügen’, millel on punased marjad juunist septembrini

Ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum), helkivhõbedase lehestikuga karrilõhnaline põõsake

Kosmos (Cosmos bipinnatus) vähenõudlik ja õierohke suvelill

Aedsalat (Lactuca sativa) ‘Lollo Rosso’, punasekirjute käharate lehtedega kiirekasvuline salat

Eriline lembehein (Eragrostis spectabilis) ‘Purple Love Grass’, roheliste lehtede ja punakaslillade õitega suvekõrreline, mille lehed muutuvad sügisel vaskpunaseks.

Tekst ja fotod: Anu-Kristin Tara. Eesti Aiaklubi

Majoraan kuulub dieetvürtside perekonda

Majoraani kultiveeriti vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas kui rituaalset maitse- ja ravimtaime. Ta kasvab looduslikult troopikaaladel, ka Lõuna-Euroopas, Hiinas ja USA-s. Kõige väärtuslikumaks peetakse tänapäeval prantsuse ja tšiili majoraani.

Meil on tuntud prantsuse leht- ja saksa pungmajoraan, mis oma külmakindlusega sobivad meie ilmastikuoludesse. Majoraan on päikeselembeline taim, eelistab kasvada huumusrikkal mullal. Juulis-augustis avab oma rohekasvioletsed õied. Võrseid on õigem lõigata enne õitsemist ning kasutatakse nii värskelt kui ka kuivatatult. Majoraan kuulub dieetvürtside hulka ja seega on ta paljude maitse-kuivsegude koosluses.

Majoraan mõjub rahustavalt

Väikesed seemned idanevad kaua, seetõttu tuleks tööd alustada juba aknalaual nii umbes märtsis-aprillis, avamaale külvatakse meie oludes juunis.

Majoraani tugev maitse ja lõhn tulenevad eeterlikust majoraaniõlist, mida ta sisaldab 1-2%. Kamprit meenutavas maitses võib aimata ka tüümiani ja pune maitset. Lehtedes on tamiini (5%), parkaineid, vitamiine (karotiini, C-vitamiini).

Ravimtaimena kasutatakse majoraani maapealset osa. Et majoraanis leiduvate eeterlike õlide segu toimib ühelt poolt toniseerivalt, teisalt aga valuvaigistavalt ja antiseptiliselt, siis on reuma, podagra ja liigesepõletike puhul tehtud majoraanivanne. Samas võib valmistada salvi (analoogselt saialille salviga) ja ravitakse sellega veenilaiendeid, valutavaid liigeseid ja lihaseid.

Majoraanitee mõjub rahustavalt, seedekulglale spasmolüütiliselt, seda on kasutatud köha ja hingamisteede põletike korral; aitab ka meeleolulanguse ja peavalude vastu. Tee valmistamiseks võetakse ainult 1 tl ürti 1 klaasi kuuma vee kohta, lastakse tõmmata 1 tund ja juuakse paar klaasi päevas 6-7 päeva järjest.

Majoraan on suurepärane maitseaine

Meil kasvatatakse peamiselt maitsetaimena, kuid palju kasvatavad ka mesinikud, kuna on hea meetaim. Maitseainena on tuntud kõikjal ja ammust ajast vorstirohu nime all. Suure vürtsikuse tõttu lisatakse toitudele väikeses koguses, on tähtis maitseaine soolavabas dieedis. Majoraan on suurepärane maitseaine liha- ja köögivilja-, eriti maksa-, kaalika-, porgandi- ja kaunviljatoitudele, teda lisatakse kastmetele ja pekist väljapraetud rasvale koos sibula, õuna ning hariliku pujuga.

Teena on ta sobilik (ka külmana suvel) lõunasöökide juurde. Väga hästi sobib kasutada veretoitude juurde, seepärast on ammusest ajast kasvatatud majoraani verivorsti, vereleiva ja -käkkide maitsestamiseks.

Tasuks perenaistel harjutada ka hommikuputrudes, eriti tangu ja kruubi puhul, samuti teatud suppidesse nagu kalasupp. Imehästi sobib lambalihast toitudesse, eriti lambaprae maitsestamiseks. Järgnevalt pakun katsetamiseks huvitava majoraanisupi retsepti, mis sobib ka pidulikel juhtudel.

Majoraanisupp

200 g suitsuliha (soovitav lambaliha), 6 sibulat, 4 suurt porgandit, 1,5 kl värsket majoraani (0,5 kl kuivatatud), 20-25 rohelist karusmarja, 1 l lihaleent, 1 spl teravamaitselist kastet (sojakaste), peterselli, rohelist sibulat, soola.

Liha pruunistatakse kergelt, lisatakse sibul, porgand (tükeldatult) ja karusmarjad. Lisatakse sojakaste, lihaleem ja majoraan. Keedame kuni porgand on valminud. Enne serveerimist lisatakse sibul ja petersell.

Majoraani võiks sobitada ka porgandiga nagu pirukatäidistes või iseseisva toiduga.

Majoraaniporgandid

Porgandeid, soola, vett, võid, rõõska koort, majoraani. 4-5 porgandit tükeldatakse ja keedetakse vähese soolaga maitsestatud vees. Eraldi nõusse lisatakse või ja kallatakse juurde ilma vedelikuta porgand. Lõpuks lisatakse klaas koort ja majoraani.

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela

Umbrohutõrje enne muru rajamist

Enne muru rajamist on tähtis hävitada mullast pikaajalised ja raskesti tõrjutavad umbrohud, nagu näiteks orashein.
Umbrohutõrjeks murudel, milles ei ole ristikut, sobib taimekaitsevahend Starane (20 ml segatuna 2 l vees, piisab ca 100 m² muru pritsimiseks). Starane mõjub taimedele peamiselt lehtede kaudu. Hiljemalt 3-4 nädala möödudes umbrohtude kasv lakkab ja need hävivad. Võilillede tõrjel on tulemus parim, kui võililli pritsida rosetifaasis, st leheroseti keskel on roheline (veel avanemata) õiepung ning õievars ei ole veel moodustunud.

Sammal vallutab muru, kui:
* pinnas on liigselt tihenenud
* muld on happeline
* muru pole pikka aega väetatud, pinnas on toitainetevaene
* muld on liigniiske
* liiga varjuline kasvukoht

Sammaldumisele kalduvat murupinda peaks paar korda suve jooksul õhustama. Selleks võiks kasutada näiteks aiaharki, tehes murusse auke. Neisse aukudesse on hea rehitseda turba-liiva segu. Nii saavad juured hapnikku ja murutaimede kasv taastub. Sambla kasv on samas raskendatud.

Muru vajab päikesepaistelist või poolvarjulist kasvukohta. Maja põhjapoolsel küljel ja puude, põõsaste all muru ei taha kasvada. Sellistel aladel võikski lasta samblal kasvada või istutada sinna varju taluvaid püsikuid.

Mulla happeliseks muutumist saab ära hoida regulaarse lupjamisega, lisades 2-3-aastaste vaheaegade järel ca 40 kg dolomiidijahu 100 m²-le.

Spetsiaalsete samblaeemaldustoodete kasutamisel muutub lühikeseks ajaks järsult mulla pindmise kihi happesus. Seda sammal ei talu ning tõmbub mõne päeva möödudes pruuniks ja kuivab. Kuivanud sammal riisutakse murust välja, lisatakse tekkinud tühikutesse lubjatud ja väetatud mulda ning külvatakse uued seemned.

Kevadine muruväetis on eriline abimees võitluses muru sammaldumise vastu. Varakevadine laotamine murule tõstab mulla pindmise kihi pH-d, takistades sellega sambla arengut. Tänu toitainete sisaldusele aitab see ühtlasi kaasa tugeva kvaliteetse muru kasvule. Toitaineid ei jätku kogu suveks, seetõttu lisaväetamine suvise täisväetisega jaanipäeva paiku on vajalik.

Käesolev artikkel on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.

Suvine viljapuude hoolduslõikus

Viljapuu hoolduslõikus piirdub suvel tavaliselt uute, taevasse suunduvate kasvude murdmisega, mis tulevad kinnituskohast kenasti lahti ilma, et koorerebendit tekiks ja kuna oksakääre ei ole vaja kasutada, siis pole ka ohtu, et tüügast jääb. Kui soovid puud kujundada ja lõigata puitunud osa, siis peab muidugi käärid appi võtma.

Pildil uued, taevasse suunduvad kasvud, mis tuleks ära murda.

Noorte viljapuude hooldamise peab jätma suvesse seetõttu, et kevadise lõikusega läheb puul pea sassi ja ta hakkab mittevajalikke kasve ajama. Suvise lõikuse kasuks räägib vesivõsude mittetekkimine ja haavade kiire paranemine.

Oksa otsi ei soovita niisama kärpida, et harunema hakkaksid, seda teevad nad nagunii kui ootad. Ka ladva võid ära lõikamise asemel hoopis nööriga alla painutada kui sulle sobiv puu kõrguskasv on käes.

Ladva painutamise ja okste sidumisega ole ettevaatlik, sest paelad võivad suve jooksul ootamatult sisse kasvada, liiga pinges oks võib murduda ja lõdvalt seotud püsti tagasi sirguda. Seetõttu on vaja seotud kohti aeg-ajalt üle vaadata. Kõige parem kodune sidumisvahend on naiste sukad/sukkpüksid. Vana pehme voodilina ei ole hea kuna sidumisel on ta liialt jäik, ka trikotaažriba muutub õueoludes jäigaks. Aianduskauplused pakuvad sobivaks sidumisvahendiks spetsiaalseid kinnitusvahendeid. Ka vaata, et latv suure kaarega alla tuleks, sest nii saab kenam ja murdumisohtu ei teki.

Ka vanu viljapuid võib suvel lõigata - noorendada. Väga suur noorenduslõikus on soovitav siiski kevadesse jätta, sest siis on puul aega terve kasvuperioodi jooksul taastuda. Kui puule jääb alles palju oksi ja lehti, siis suvine lõikus võrreldes kevadisega on parem vesikasvude mittetekkimise ja haavade kiire paranemise seisukohast. Kevadel lõigates murra kindlasti vesikasvud ära sama aasta suvel!

Õige lõikusaeg on alates peale jaanipäeva, siis on puu oma energia ära suunanud õitesse, lehtedesse, viljadesse ja õunu kasvatades ei ole tal aega vesikasvudele mõelda. Lõikusega sügise peale jäädes, siis kui kasvud on juba puitunud, on vesikasvude tekkimine taas kindlustatud.

Suvel võib lõigata kõiki meil kasvavaid viljapuid: õun, kirss, ploom, pirn, aprikoos, virsik. Viimased kipuvad sisemaal külmaga välja minema, aga rannikul soojas ja tuulevaikses kohas kasvavad kenasti.

Ka astelpaju lõigatakse kasvuperioodil. Tavaliselt toimub hoolduslõikamine koos viljade korjamisega, sest nii on mugavam. Lõigatud oks pistetakse koos viljadega sügavkülma, sest külmutatud astelpaju mari tuleb oksa küljest tunduvalt paremini lahti. Koduse külmiku korral on soovitav oksad paraja suurusega lõigata ja lehed küljest ära noppida, siis mahutab külmiku sahtel rohkem väärt kraami.

Soojal ja niiskel perioodil lõigates soovitatakse lõikekohad haavapeitsiga üle tõmmata kuna õhus levib palju seeneoseid. Tea, et haav saastub juba lõikamise ajal. See tähendab, et kohe peale oksa lõikamist peaksime lõikekoha desinfitseerima, mis on üsna tülikas tegevus ja nõuab kolmanda käe olemasolu. Parem on lasta haaval kuivada ja siis kui puit ilmutab kuivamise märke haavapeitsi või õlivärviga katta.
Ilmastiku eest on oluliselt vajalikum puitu kaitsta, et niiskus ei pääseks puitu lagundama. Samal põhimõttel värvime puitaeda ja maja fassaadi. Kuivanud puit on nagu käsn, mis õhuniiskuse endasse kogub. Kui kaitsekiht on haavalt maha kulunud, tavaliselt 1-2 aastaga, siis tuleb uuesti katta.
Seeneeoste vastu soojal ja niiskel suvel ei saa, seetõttu on kavalam lõigata päikesepaistelise ja kuiva ilmaga, siis seeneeoseid õhus ei ole. Lõigatud kohad kata kindlasti puupalsami või õlivärviga. Palsam ja õlivärv kinnituvad lõikekohale, aga vaha mureneb või sulab maha.
Haiguste ja kahjurite vastu saab vaid lõikuse ja igaaastase hooldusega. Puid peab ka väetama ja kahjureid ennetama.
Saadaval on palsamid ja peitsid puudele ja põõsastele lõikehaavade kaitseks välismõjude eest. Väga hästi sobib ka vana hea õlivärv.

Kasuta vaid teravaid lõikeriistu. Lõikehaav peab saama sile, et kahjuritele peidukohti ei jääks. Kui lõikehaava äär jääb kare, silu see kohe peale lõikust terava pussi või aianoaga. Hiljem puit kuivab ja parandamine ei ole enam nii kerge. Näiteks Fiskarsi väikese matkasaega, mis on terav, saad head lõiked. Tavaline käsisaag viljapuid lõigates nii mugav ei ole.

Kare ja katmata lõikekoht ning tüügas on nagu käsn, mis kogub niiskuse endasse ja selle tagajärjel aja jooksul pehkib. Ka seeneeostele meeldib sellistele kohtadele kinnituda. Oks tuleb saagida tüve ligidalt ehk oksakrae pealt. Igaks juhuks pikema lõikekoha jättes, jätad tüüka. Tüügaste kaudu lähevad puu sisse haigused ja puu võib kahjustuda juurteni.

Pildil on kahetüveline puu ning on hästi näha, miks soovitatakse kasvatada ühetüvelisi ja mitmetüvelistel puudel pingsalt jälgida harunemiskohas kokkukasvamist. Kokkukasvamiskohas tekib lohk, kuhu vesi koguneb ja talvel jäätudes paisub kahjustades puud. Harunemiskoht kogub ka samblakõdu ja õhus lendavad õied, tolmu jms ning alguse saab kõdunemisprotsess. Lõpuks pääseb vesi puu sisemusse ja kahjustus süveneb ning puu sisse tekib kõdunemisprotsessi tagajärjel huumus. Samamoodi tekib puu sisse mullane auk tüüka kõdunedes.

Pildil tagasi lõigatud tüükad. Vasakul annab oksa kõdunemisest päästa katmine värvi või puupalsamiga. Paremal on auk nii suur ja pehkinud, et katmine ei anna tulemust. Selline oks või tüvi on soovitav võimaluse korral maha saagida ja teisest tüvest uus oks asemele kasvatada.

Pildil vähikahjustusega õunapuu. Võimalusel lõika terve oks välja ja lase uus asemele kasvada. Kui tegemist on tüvega, siis lõika terava noaga krobeline osa ära ja kata värvi või puupalsamiga.

Viljapuude lõikamine on mõistlik endale selgeks teha, sest puid peab hooldama igal aastal. Sul on võimalus osaleda mõnel koolitusel või kutsuda spetsialist paariks tunniks aeda ennast õpetama. Kevadel teevad koolitusi Puukoolid, Rahvaülikoolid, aednikud ise.

Sügisel jäta puule aega talveks valmistuda. Kuiva suve ja sügise korral tuleb puid sügisel tugevalt kasta, mis on puule vajalik veevaru talletamiseks, et talve üle elada ja kevadel, kui maapind on veel külmunud, intensiivse päikese vastu seista.

Käesolev artikkel on avaldatud Virkuse maastikukujunduse lahkel loal.

Mida teha kasutatud mootoriõliga?

Mida teha kasutatud mootoriõliga? Paljud autoomanikud vabanevad määrdeainetest neid maha kallates. Sellisel viisil mootoriõlist vabanemine kahjustab keskkonda väga rängalt. Lisaks sellele jõuab see ajapikku põhjavette ning sealt kaudu Teie enda joogivette. Õnneks on täna võimalik vabaneda kõigist loodust kahjustavatest kodustest määrdeainetest ja muudest vedelikest ilma suure vaevata ja keskkonda rikkumatta. Alljärgnevalt seletame lahti miks määrdeainete taastöötlemine kasulik on.

Ümbertöödeldud õli kasutusalad

Ümbertöödeldud õli on väga kasulik ja selle niisama ära viskamisel puudub igasugune kasutegur. Kuna mootori töös ei kulu kogu õli ära, annab seda puhastada ja taaskasutada uutes õlides ja teistes määrdeainetes. Pealegi, olemasoleva õli taaskasutamine on märksa energiaefektiivsem kui toornafta töötlemine. Peale mootoriõli puhastamist võivad Teie neljarattalise sõbra mahald leida kasutust väga erinevates kohtades – näiteks baasmaterjaliks uue õli tootmisel. Naftast mootoriõli tootmisel peab kasutama tunduvalt rohkem baasaineid ja seega hoiate loodust ning Teist jääb maha väiksem ökoloogiline jalajälg. Peale taaskasutatud õli tootmise võib sellest õlist saada kütus või isegi asfalti või tsemendi tootmisel vajalik komponent. Nagu näete, on mootoriõli taaskasutamisel mitmeid väljundeid.

Joogivee kõlblikuna hoidmine

Mootoriõli, mis jõuab murule kallatuna põhjavette, rikub joogivee tihtipeale täielikult. Kuna piisab ühest liitrist õlist, et reostada miljon(!) liitrit puhast vett olge taoliste ainetega väga ettevaatlikud ning peale kasutamist viige see vastavatesse taaskäitluspunktidesse.

Ürglooduse kaitsmine

Kuigi Teie enda tarbeks kasutatud õli kogus pole niivõrd suur nagu teleri vahendusel nähtud katastroofide puhul, on tegemist ohtliku ainega mitmetele liikidele.

Suur osa töötlemata mootoriõlist jõuab ookeanidesse, kus ta tekitab suuri kahjustusi. Kasutatud mootoriõli jõuab sinna peamiselt merelinnade jõgede reostuse kaudu.

Vette sattunud õli moodustab vee pinnale kleepuva kihi, mis takistab mereloomi ja –lindude normaalset elu elamast. Õlilaigud ei „lagune“ ja seega kipuvad ajapikku kogunema ja teatud kohtadesse settima.

Lagunemata õli uhub üldiselt kaldale, kus ta reostab ranajoont ja sealset elustikku. Lisaks sellele kahjustab maale jõudnud õli ehitisi, mis on vette rajatud, põhjustades probleeme nii elukeskkondadele ja ka omandile.

Tee ise kuusepuu

1. home made christmas tree construction 2, 2. Oh Cork Christmas Tree!, 3. Handmade Trees, 4. Whimsical Christmas Tree, 5. Yarn Christmas trees, 6. handmade fabric trees, 7. christmas tree, 8. My Christmas Tree · Mi Árbol de Navidad, 9. Felt Christmas Tree

Käesolevad nipid on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.

Kuidas vähendada stressi

·        Ära võta endale rohkem kohustusi, kui neid täita jõuad. Õpi ütlema mõnikord ka ei, sest kõike teha ei suuda keegi.

·        Kasuta lõõgastusvahendeid, nagu mediteerimine, meeldiva muusika kuulamine, kaunite vaatepiltide nautimine kujutavas kunstis ja looduses.

·        Tegele korraga ühe asjaga. Kui tööd ja toimetused kasvavad üle pea, siis vali neist üks, millega jätkata. Kui oled juba seotud mitme asjaga, tööta nendega järgemööda.

·        Muuda oma elustiil nii tervislikuks kui võimalik: söö tervisele kasulikku toitu, piira kohvi joomist ja alkoholi, loobu suitsetamisest, puhka küllaldaselt, hoolitse regulaarse kehalise tegevuse eest, tasakaalusta töö- ja kosutusperioodid, et taastada füüsilist ja vaimset töövõimet.

·        Tee tööpause, et võtta aeg maha ja pühenduda oma meelistegevusele, mis pakub mõnu.

·        Hoolitse selle eest, et sul oleks sõpru ja et alati võiksid leida armastust, toetust ja nõuannet oma perekonnalt.

·        Täienda pidevalt oma erialaseid teadmisi ja hangi informatsiooni kõige uue kohta, et sul poleks raskusi oma kutsealal.

·        Leia oma tegevusalal endale mõttekaaslasi.

·        Kui stressist on raske üksi võitu saada, pöördu arsti poole. Koostöö arstiga aitab leida jõudu ja tuge raskustest üle saamiseks.

Allikas: Terviseleht

Aloe vera

Aaloe on rahvameditsiinis hästi tuntud taim, Araabia poolsaarelt pärit sukulent, mida ka Eesti peredes on aknalaual juba aastakümneid kasvatatud. Vähenõudliku ja tagasihoidliku taimena on ta hästi vastu pidanud ning eeskätt nohuvastase mahla allikana tuntuks saanud. Ajapikku on teada saadud, et taime mahl on hea ka maohaavade ja seedehäirete puhul, päikesepõletuse ja nahahaädade puhul. Aaloemahlaga ja geeliga maitsestatakse jogurtit ja niisutatakse taskurätte, rikastatakse lõnga ja hügieenisidemeid. Seep ja aaloed sisaldav kreem ja huulepulk on sellised igapäevased head asjad.

Aloe Veral on head bakterite- ja seentevastased omadused, ravib ja leevendab allergilisi nähtusid, aknet ja psoriaasi. Põhiliselt kasutataksegi aloe verat päikesepõletuste ennetamiseks ja leevendamiseks,  naha igapäevases hoolduses, nahal ilmnevate  allergiliste nähtude ravis, genitaalherpese ravis, psoriaasi ja akne ravis. Ta vähendab kihelust ja sügelust ning valu ja selle abil on saavutatud häid tulemusi kiiritusravi vaevuste leevendamisel. Vaata siit, kuidas alternatiivmditsiinis aloe vera kasutust leiab.

-Indias on selle taie nimi Ghartaumari või Gheekvar või GwarPatha, Pakistanis Quargandal, Lõuna-Ameerikas  Sabila. Indoneeslased tunnevad Aaloed kui Lidah Buaya ja Taimaal “Crocodile Tail”.

40 võimalust aloe vera kasutamiseks.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hobipunkti lahkel loal.