Greibi ladinakeelne nimetus on Citrus paradisi. Paljud, kes vilja esimest korda proovivad, ei leia paradiisiga aga mingit seost. Põhjus on selles, et greip maitseb söömisel ühtaegu hapuna, magusana ja mõrkjana. Välimuselt on viljad ümarad, sileda pinnaga, nende kooreosa värvus varieerub kollasest punaseni. Ostjad eelistavad nüüdisajal rohkem punase koorega nn verigreipe, millel on ka punane viljaliha. Viljad on üpris kogukad, sest greibid kaaluvad 200-600 g ja nende läbimõõt küünib 10-15 cm. Greip on paksu koorega vili, sest viljaliha katvatel kihtidele langeb ligikaudu 30-45% üldkaalust. Paks koor kindlustab viljade hea säilivuse, soodsates hoiutingimustes kuni kolm kuud. Greibi koores on rikkalikult eeterelikke õlisid. Viimased küll ei lõhna eriti tuntavalt, kuid neid kasutab tooraineks parfümeeriatööstus. Koortest eraldatud mõruaine leiab rakendust lisandina toonikutes ja mõruðokolaadides. Koorte ja viljaliha pressitud jääkidest valmistatakse ka pektiini, mida kasutatakse tarretajana toiduainetetööstuses.
Greipide söömine kasvas eriti võimsalt just möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel USAs. Põhjus oli selles, et ühekülgne "greibi imedieet" aitas tüsedastel kiiresti kehakaalu langetada. Kui heita pilk kalorsustabelitele, siis näeme, et nimetatud valdkonnas pole kõnealusel viljal tõepoolest erilist edulootust - sajagrammine ports viljaliha annab tarbijale kõigest 34-46 kcal energiat. Nii suur kaloritevahemik on seletatav greibisortide erineva suhkrusisaldusega. Greibisõbrad söövadki vilju kõige rohkem toorelt, enne toitvamat einet isu tõstmiseks. Selleks lõigatakse kõigepealt vili risti pooleks ja spetsiaalse noaga eemaldatakse viljaliha paksust koorest. Koorealused vatjad kihid peidavad ka mõningaid maitseootamusi. Kõige rohkem on mõruainet naringeeni koorealuses valkjas kihis. Viljaliha ja mahl on sõltuvalt greibi sordist kas rohkem või vähem mõrkjad. Tõsi viimasel ajal on aretatud ka täiesti mõruvabasid sorte. Mõru maitse maskeerimiseks lisavad greibi sööjad viljalihale kas suhkrut, mett, kaneeli, konjakit, rummi või muud suupärast. Paljudes lõunapoolsetes riikides süüakse toorest greipi aga soolaga. Teada tasub sedagi, et inimese maitsmismeel kohaneb suhteliselt kiiresti ja nii on tuntavalt mõrkjas maitse vaid esimestel suutäitel. Greibi viljalihas ongi kõige rohkem loomulikult vett, sõltuvalt viljadest on veesisaldus 85-90%. Rikkalik veesisaldus on edu tagatis mahla valmistamisel. Lisaks veele on viljades rohkesti ka süsivesikuid (peamiselt glükoos, fruktoos ja sahharoos) ja orgaanilisi happeid, eriti just sidrunhapet. Valke on viljalihas minimaalselt, rasvahulk on aga pea olematu. Nagu teistelgi tsitrustel, nii on ka greibi viljalihas märkimisväärselt vees lahustuvaid kiudaineid. Verigreipides on tavalistega võrreldes rohkem karotenoide, millest inimorganism ise sünteesib vitamiini A. Vesilahustuvatest vitamiinidest tasub märkimist greibi soodsat foolhappe sisaldust ja keskpärast vitamiin C hulka.
Greipide söömine tõstab söögiisu ja ergutab seedenäärmete talitlust. Kosutusravis soovitatakse nende tarbimist pärast raskeid haigusi või operatsioonijärgsel taastusperioodil. Teatud juhtudel on greibimahlast ja viljalihast, kui naatriumi/kaaliumi suhte korrastajast organismis, abi ka kõrge vererõhu korral. Greibi koort, täpsemalt küll selles leiduvaid eeterlikke õlisid kasutatakse sarvestunud nahapaksendite pehmendamiseks ning liigrasuse naha hoolduses. Kosmeetikud hindavad ka greibimahla ja viljaliha pleegitavat toimet naha pigmendilaikudele, näiteks tedretähnidele.
Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar
