Prindi

Salati algkodu on nähtavasti Vahemeremaades, kus seda taime tunti ja kasutati juba enne meie ajaarvamist. Antiikkultuurides hinnati peamiselt salatilehtede raviomadusi - taime rahustavat, isegi nõrka valuvaigistavat ja uniseks tegevat mõju ning soodsat toimet maksale. Botaaniliselt kuulub salat korvõieliste sugukonda ja on üheaastane piimmahlaga rohttaim.

Salatisõbrad hindavad eeskätt taime lehti, mida toorelt süüakse. Õitest suurt ei hoolita, sest õitsemine on kindel märk taime vananemisest. Salati viljaks on seemnis, mis on varustatud lendlemist soodustavate karvadega. Slaavi rahvameditsiin kasutab salatiseemnete leotist rinnapiima eritumist soodustava vahendina.

Aedsalatil on mitmeid eri teisendeid. Kõige tuttavam on nähtavasti lehtsalat, mis on kõige varajasem. Peasalatil kujuneb kasvamisel lehtede kogum, mis välimuselt meenutab kapsast. Peasalatil on sisemised lehed heledamad, välised jumekamad. Rooma salatil on piklikud lehed ja samasuguse kujuga pea. Spargelsalat võib uhkeldada lihaka ja mahlaka varrega, millele kinnituvad kitsad lehed. Jääsalatil moodustub samuti lehekodarikust pea, kuid tema firmamärgiks on söömisel suus krõmpsuvad lehed.

Lehtsalatilehed on väga veerikkad, kuivainet on nendes kõigest 5-7%. Seegi napp kogus jaotub enam-vähem võrdselt süsivesikute, valkude, kiud- ja mineraalainete vahel. Eeltoodu põhjal on ka mõistetav lehtsalati energeetiline tagasihoidlikkus. 100grammine ports ja kõigest 12-14 kcal sööjale. Pealegi täidab söödud lehemass hästi seedekulglat, kustutab näljatunnet ning ülekaaluliseks muutumise hirmu pole ka salatisõpradel karta. Kuid sellega salati väärtuste loetelu ei piirdu. Mineraalainetest on salatilehtedes rohkesti kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit ja isegi rauda. Tõsi, taimse päritoluga raud on organismile raskemini omastatav võrreldes loomsetes toiduainetes leiduva rauaga. Samuti leidub salatilehtedes märkimisväärselt B-rühma vitamiine, rasvlahustuvaid vitamiine ning karotenoide, millest organism ise on suuteline valmistama vitamiini A. Karoteinoide seostab inimene tavaliselt kollase, oranzi või punase värvusega. Salatilehed on aga enamasti rohelised. Põhjus on selles, et lehtede roheline pigment klorofüll varjutab karotenoidide värvuse.

Salatikimbu ostmisel peaks põhitähelepanu pöörama lehtede seisundile. Närbunud või pruunistunud lehtedest head toidupoolist ei saa. Et lehtsalatit saab jahedas säilitada vaid paar päeva, siis pole pole mõtet suuri tagavarasid soetada. Ka sügavkülmutamine pole salatilehtedele sobiv säilitusviis. Otstarbekam on koju soetada kasvupotis salatitaim. Salatilehti ei tasu hoida äädika- ega soolalahustes. Maitsestamiseks sobivad maitsetaimed, mitte aga teravad vürtsid. Lehtedele lisatav kaste võiks sisaldada õli, sest nii suureneb taimes leiduvate rasvlahustuvate vitamiinide omastamine.

 

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Joomla SEF URLs by Artio