Iisop on igivana ravi- ja maitsetaim, pärit Vahemeremaadest. Iisopiga on seotud piiblilood. Talle pöörati tähelepanu antiikmaades, kuid kõrgpunkti saavutas taim keskajal kloostrites - mungajook benediktiin sisaldab iisopit.

Iisop on 20-50 cm kõrgune püstiste vartega mitmeaastane poolpõõsas. Lehed on süstjad, teravaservalised, õied tumesinisest roosadeni või hoopis valgeteni (liike on palju). Õitsemise ajal väga kaunis, samas ka võimsa lõhnaga. Meelitab ligi mesilasi ja aiale kasulikke putukaid. On aias dekoratiivne, võib ääristada kõnniteid või puhmastena eri värvides kasvatada kiviktaimlas. Aias ei nõua ta perenaiselt erilist hoolt, on külmakindel ja laieneb paari aastaga 1 m laiuseks. Õied puhkevad juunis, õitseb hilissügiseni. Iisopi õitest saadud mesi kuulub parimate hulka. Maitsetaimena võime juba kevadel näppida väikesi lehekesi, ravimtaimeks korjame aga õitsemise alguses võrseid, st kogu maapealset osa kuni puitunud varreni. Tarvitame nii värskena kui ka kuivatatult. Oma aromaatsuse tõttu tuleb taime kuivatada kiirelt - hämaras, sooja õhuga ruumis.

Keemiline koostis

Iisop on väga rikas eeterlike õlide poolest, eriti enne õite puhkemist. Eeterlikud õlid sisaldavad tugevatoimelist kamfeeni, pineeni, tsimooli, limoneeni. Taimes on rohkesti parkaineid (8%), pigmente, glükosiide, mõruaineid, flavonoide, orgaanilisi happeid ja C-vitamiini (170 mg%). Eeterlikke õlisid on rohkem valgeõielistes sortides.

Iisopi ravitoime

Rahvameditsiinis on iisop tuntud kui erguti, teda soovitatakse eakatele inimestele üldtugevdava vahendina. Iisop, ergutades hormonaalsüsteemi, vähendab üleminekuvaevusi, eeskätt öist higistamist, hingematmistunnet, väsimust. Ta toob kergendust kroonilise bronhiidi, astma ja üldise hingamisteede häirete korral. Mõjub toniseerivalt seedimisele ja sobib kasutada soolekatarri puhul. Välispidiselt tarvitatakse iisopitõmmist kuristamiseks kurgupõletiku puhul ja ka juuste pesemiseks (ergutab juuste kasvu).

Iisopiteed ei jooda korraga kaua, ravikuur võiks kesta 2 nädalat ja seejärel peetakse kuu vahet. Neeruhaigetele iisopiteed ei soovitata. Välispidiselt loputatakse iisopiteega silmi põletiku ning haavandite ja igemepõletiku puhul suuõõnt.

Piisab tee valmistamisel 1 teelusikatäiest ürdist 1 klaasi keeva vee kohta, lastakse tõmmata 20 min ja juuakse 0,5 kl kaupa 3-4 korda päevas. Tee on kibeda maitse ja terava lõhnaga, sobib ainult täiskasvanutele. Samal ajal on parim lahendus pikemaks kasutamiseks lisada iisopit paljudesse teesegudesse.

Nii soovitan hommikuti kohvi asemel ergutada end hoopis teega, kus on iisopit 1 osa, piparmünti 2 osa ja naistepuna 1 osa. Segust võetakse 1 supilusikatäis 1 kl keevale veele, lastakse tõmmata 8-10 min ja juuakse soojana.

Iisop kuulub ka nende taimede hulka, mille segamisel piiritusse saadi võlujook, mida peeti varasel keskajal nõiarohuks. Ometi ravis see tinktuur paljusid haigusi. Kogemused on näidanud, et ta on aidanud kopsuhaiguse puhul.

Iisop toidutaimena

Maitseainena on iisop meil veel vähe kasutusel, kuid ometi võib teda lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele, eriti sobib koos majoraaniga. Laialdaselt kasutatakse konservi-, liha- ja kalatööstuses, on tuntud likööri- ja veinivürtsina. Ta terav maitse parandab ettevaatlikult kasutades rasvaste toitude maitset. Kalamarinaade valmistades on iisop asendamatu maitseaine, muutes tavalise räime maitset tundmatuseni. Kala vormiroogadele võiks kihtide vahele riputada tilli, purustatud küüslauku ja iisopit - toit omandab pikantse maitse.

Peenestatud lehed ja õied kuivatatult võiks kuuluda maitseainesegude kooslusse. Nii võiks segada kokku iisop, majoraan ja basiilik, mis sobib hästi tatratoitudele või iisop ja seller nisutangust pudrule või koos aedliivateega herkulopudrusse.

Paar õitsvat iisopi oksa õuna- või veiniäädika pudelis on iluks köögiriiulil ja kasutamiseks kalamarinaadides.

Suvel võiks valmistada ka külmana iisopiteed, kustutab oma veidi mõrkja maitse tõttu hästi janu ja annab energiat. Värskena võiks suvel kasutada paljudes salatikastmetes, sest värske taim on vürtsikam. Küpsetistes on tema kasutamine piiratud, kuid kindlalt sobib kõikidesse pizzakatetesse ja pirukatäidistesse.

Kasutades iisopit värskena lisame peenestatult vahetult enne roa laualeandmist, kuivatatud taime aga 5-10 min enne toidu lõplikku valmimist.

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela