Prindi

Meie esivanemad hindasid tõhusa loodusliku ravivahendina kuusevaiku.

Orgaanilistest ühenditest langeb kuusevaigus enamus (50...70%) vaikainetele, tunduvalt vähem leidub tärpentini, alkohole ja eeterlikke õlisid, mineraalühenditest on vaigus rohkesti vett ning mitmesuguseid sooli. Puiduvaikude värvus muutub helekollasest tumepruunini, olekult on nad kas kleepjad vedelikud või tahked ained. Vaikudel puudub kindel sulamistemperatuur. Näiteks kuusevaigud sulavad temperatuurivahemikus 90...100 o C. See on igati loogiline, sest isegi erinevatelt puudelt kogutud vaigud on erineva keemilise koostisega. Vaikude üks laialt tuntud omadus on hea nakkumine pindadega ja sellele tugeva kihi tekitamine. Selle tõega on kokku puutunud kõik inimesed, kel käed või riided on kunagi vaigused olnud. Vees vaigud ei lahustu, nii et veega pole mõtet vaiguseid käsi pesta. Veidi parema tulemuse saaks seebiga pesemisel. Et vaikudes on seebistuvaid rasvhappeid, siis võib seep vaigu mõjul hoopis paremini vahutama hakata. Kõige paremini saab vaiku eemaldada erinevate orgaaniliste lahustitega.

Elavates puudes moodustub vaik näärmerakkudega ümbritsetud vaigukäikudes. Näärmerakud sünteesivad ja eritavad vedelat vaikmahla, mis koguneb vaigukäiku. See on omapärase lõhnaga vedelik, mis vedelate osiste lendumisel muutub õhu käes seistes tahkeks vaiguks. Vaik on vaigukäikudes pidevas liikumises ja see tagatakse võimsa rõhusurvega. Kuusevaigu sünteesivõime on tavatingimustes üsna tagasihoidlik. Puu vigastamisel moodustub aga lisaks hulgaliselt põisjaid, tihedalt asetsevaid vaigukäike. Vaigu eritumist saab vaadelda kuuse kaitsekohastumisena. Vaik valgub puidu vigastustesse, katab need ja takistab sellega haigustekitajate ning kahjurite sissetungi. Vaik suudab otseselt hävitada teatud baktereid, hallitusseeni ning isegi putukaid. Ja lõpuks, vaigused taimeosad pole just kuigi suupärased ja nii piirab vaigu süntees paljude taimtoiduliste loomade aplust.

Kuusevaiku on põhjamaade elanikud kasutanud loodusraviks sajandeid!

Vaiguraviks eelistati aastate vältel kõvastunud vaiku värskele. Naha lõhenemiste, umbsete või mädaste haavandite raviks ei teatud eelmistel sajanditel paremat rohtu kui kuusevaik. Sageli segati kuusevaiku pehmendamise eesmärgil veel kas searasva, või, mee, hapukoore, vaha, tarupigi, rukkijahu või muude koostisosadega ning saadud segust keedeti haavavõiet. Igas maakohas kasutati veidi erinevaid segusid, kuid kuusevaik oli alati sellise haavarohu põhikomponent. Vaigus on ohtralt bioaktiivseid ühendeid, mis kas surmavad erinevaid mikroobe või pidurdavad oluliselt nende arengut.

Kuusevaiku saab lugeda närimiskummide kaugeks eelkäijaks, mis teati juba enne meie ajaarvamist. Põhjamaades säilis vaigu närimine kohati isegi eelmise sajandini. Närimisvaiguks sobis kuiv, läbipaistev, kõvastunud vaik, millel vanust mitu aastat. Vaigutükid pandi suhu ja neid hakati aeglaselt mäluma. Et vaikained oma kibeda maitsega ärritasid süljenäärmeid, siis nõristus vaigunärimisel suuõõnde ohtralt sülge, mis täiendavalt puhastuas nii hambaid kui ka suuõõnt. Mälumise ja sülje koosmõjul kujunes vaigutükkidest lõpuks sitke, aromaatne ja punane mass. Seda võis kaua närida, kusjuures see maitses meeldivalt ning põhjustas piisavalt sülje eritumist. Lõpuks lagunes vaigukämp suus pudedaks jahuks ja selle mälumisest loobuti. Selline kuusevaigu närimine puhastas suuõõnt mikroobidest, hoidis hambad valgete ja tervetena ning vältis igemete haigusi. Isegi mitmete kurguhaiguste korral aitasid sülge lahustunud vaikained tõvestavaid mikroobe hävitada.

 

 

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Joomla SEF URLs by Artio