Nii nagu suurem osa juurvilju, sisaldab ka kõrvits palju vett - kuni 92%, kuid vähe rakuainet - ainult 0,7%. Vähe on temas ka orgaanilisi happeid ja seetõttu võib kõrvitsat tarvitada mao- ja sooltehaiguste puhul. Kõrvitsas on polüsahhariidide hulka kuuluvat pektiini rohkem kui õuntes ja peedis. Pektiin mõjub organismile soodsalt, ta neelab mürgised ained organismist ja intensiivistab kolesteriini eemaldamist. Seepärast on kõrvits kasulik inimestele, kes põevad jämesoolepõletikku ja ateroskleroosi. Valku on kõrvitsas väga vähe, kõigest 0,5%, ka C-vitamiini poolest on ta vaene. Mineraalsooladest on kõrvitsas kõige rohkem kaaliumsooli (222 mg 100 g kohta), rohkem kui nt lillkapsas. Naatriumsooli on vähe ja sellepärast on kõrvits kasulik südame- ja veresoonkonnahaiguste puhul kui neerude talitust ergutav vahend.

Kõrvitsa kalorsus on väga väike: 100 g sisaldab kõigest 27 kilokalorit, 100 g kartulites aga on 94 ja 100 g rukkileivas üle 200 kilokalori. Kõrvitsaroad peaks tingimata olema nende inimeste toiduratsioonis, kellel on kalduvus tüsenemisele ja kes kannatavad rasvumise all. Kõrvitsaseemned sisaldavad kuni 50% taimerasva ja palju valku. Meditsiinis kasutatakse kõrvitsaseemneid paelussi väljaajamiseks.

Kõrvitsast võib valmistada palju roogasid, nagu pannkoogid, praetud kõrvits tomatite ja keedetud kartulitega, mannapuder ja -supp kõrvitsaga, kõrvitsapüree, mehu, salat jpt roogasid. Pidagem kõrvitsast lugu!

Allikas: terviseleht.ee, Kalju Pumbo